Jõudnud tšuhh-tšuhh Riisiperre käisime poes ja vaatasime Nissi kirikut ning mõtlesime, et lõikaks veidi. Üks kruusatee viis mäest alla täpselt suunas, kus pidanuks rauteetammipealne rattatee kulgema. Mäest alla sai paraja hoo sisse, kuid kruusatee oli väga kivine ja auklik. Pärast oli terve matka jooksul hea sellega võrrelda, et no, hullem kui too esimene pole ükski muu... Ea küll sellega, kui aga jõudsime natuke edasi, siis otsisime silmadega rattateed. Aga ennäe vingerpussi, see oli ennast meie peade kohale upitanud ehk pidime siis oma kottidega tihedalt ratsastatud liiklusvahendid kahe mehega ja ükshaaval üles upitama. See ongi pilt rauteetammilt, kust kruusatee end meie ees lindina lahti lõi...
Sealt me tulime...
... ja sinna läksime :) Tee ääres kõrgus vaatlustorn, aga mine sa võta kinni, mida sealt nägema pidi - sirge rattatee ja mõlemal pool mets.
Teel Haapsallu märkasime aegajalt midagi huvipakkuvat. Näiteks see tore triibuline maja. Üks tädi sõitis sama teed kodu poole ja hoiatas, et rästikud kipuvad siia teeäärsetele kividele peesitama. Rästik õnnestuski meil ära näha. See juhtus nii. Sõitsime Aiviga kõrvu ja näen, et must ja vongerdab üle tee. Hoiatan siis, et rästik ja pidurdan ja kui näen, et Aivi sama ei tee, siis hüüatan veel, et pidurda ometi. Aga Aivi käitus hoopis teisiti ja ehedalt -- ta laskis sõjakisa valla (või vähemalt nii võib tema kiljumist tõlgendada) ja sõtkus pedaale veel ägedamalt (või siis jätkas samas tempos, kes seda enam täpselt teab) ning paistis, et tahab rästiku sabast üle sõita. Nii siiski õnneks ei läinud, sest jumal teab, kui üliväga ehedalt oleks veel rästik sellise tülitamise peale käitunud. Pärast oli mu kallis reisikaaslane siiski üsna ehmunud ja ütles: "Aitäh, rästik nähtud. Rohkem ei soovi." Umbes nii läkski, tagasiteel nägime ainult üht SURNUD rästikut ja mutti.
Sõitsime läbi nii mõnestki mahajäetud raudteejaamast, millest mõned olid ilusad...
... ja teised veel ilusamad.
Päiksega meil ei koonerdatud, nii et üpris tihti tuli selliseid "habemeajamisi" ette võtta.Ärapõlemise vastu need ei aidanud, ütlen juba ette ära. Nahk kuivas kohutavalt, minul oli tulipunane ja Aivil kipitas (meil oli varakult kokkulepitud tööjaotus ;). Lõpuks läks paiste ka. Siis hakkasime rohkem vedelikku tarbima ehk maakeeli rohkem jooma... et vastaks ikka väljanägemisele (joodikupäevitus, joodikupaistetus jne).
