Äkki on siiski olukordi, kus oleks kôige targem lihtsalt alla anda? :)
???
No, kui tôsiselt soovida vahelduseks lihtsat elu...

Imelikke teid pidi otsin turvalisust. See on vist praeguse eluperioodi juhtmôte. Rabelen ikka liiga palju ja sellepärast ei ole olukordadel isegi vôimalust paikasettida. Täna jäin rongist maha. See ju ärritab. On juba kaks korda juhtunud, et rong sôidab mul lihtsalt nina alt minema ja môlemal korral olen ma jut asju rahulikult planeerinud, et mul oleks aega ja siis tähelepanu minetanud. Kui ma meeletult jooksen, siis on asi küll noateral, aga enamasti jôuan ôigeks ajaks ja ikka peale. Viimane kord oli asi ka ôigeks ajaks tööle jôudmises. Valisin teise tee ja jôudsin napikalt, viis minutit enne tööaega Luzerni raudteejaamas, aga KKL on ju selle kôrval- olin ju siis jälle omas elemendis - kiiruga hihihii. Täna ei olnud mul sellist kiiret, aga tundsin siiski ärritust. Vaatasin rohtu. Suvi on. Aasad on lilli täis ja see on nii ilus. Tuletasin meelde suvevaheaja kontrastset rôômu ja just rahu. Pean ju millalgi end migratsiooniametisse organseerima (ehk jôuan siiski täna ôhtul), sellega on ju kiire ja ei tea, kas mul on kôik olemas. èlehomme on kontsert, kus mängin kaht lugu erinevate klaverimängijatega ning seal on siiski veel vaja hoolega harjutada, et kôik ônnestuks. Pluss veel kammermuusika, millega hakkasime traditsiooniliselt tôsisemalt tegelema viimasel minutil :D Traversot peaks ka mängima...

See on imeline tunne, kui sind hoitakse, isegi kui sa ise oled paras jäärapea.

...Äkki ma võtaksin nõuks, et mul ei ole enam ühtki probleemi. Et kui mõni peakski mulle vastu jalutama, siis ütlen talle lahkesti tere ja kükitame, vahime üksteisele otsa kuni esimene meist ära tüdib. Universaalne lahendus probleemidele!

Ja veel... vahel olen arutanud, et miks tundub, et mõnel inimesel on kuidagi probleeme rohkem kui teisel. Et kuidas saaks elada nii, et oleks lihtsam. Mu sõbranna ütles selle peale, et mõned inimesed lihtsalt mõtlevad vähem. Minu meelest üsna tabav. Mitte et ma kohe päris teistsuguseks tahaksin muutuda, aga vahel tõesti tasuks vähem mõelda... :)

Tere!

Ma paluksin võimalust ise valida, millal ja mida ma õpin, mitte nii, et elu solgutab aina siia-sinna ja vahel vaatad ahastuses, kuhu kaovad väärtuslikud harjutamistunnid, kui kontserdid on tulemas või kas on üldse enam olemas nii turvalist hetke, et aju saaks puhata, mitte kogu aeg uskumatult erinevate probleemide lahendamise peente niitide otstes rippuda. Palun rahu ja turvatunnet, palun rõõmu ja armastust. Aitäh!

Minus pulbitseb nii palju sônu, mis tahaksid välja pursata, aga... Rahulik jôgi on elutoovam. Kannatlikkus, môistvus, hoolivus, vabadus, armastus, rôôm ja rahu. Selleks tuleb ületada kaljuseid mägesid ja sügavaid uduseid tumerohekaid orge. Me käime môlemad sealt läbi...

Peale tormi paistab päikene
Soe ja hea
Üle kuujoone läksime uue algusega
Sulgpadjul ja ehataeva punetavates loorides
Käed pôimunud kauniks sôlmeks
Silmade taga on südame nägemisväli - meeldivus, imetlus
Kallis on see, kellele ma olen tänulik. Nii lihtne see ongi


Üks ilus link:
http://vimeo.com/24456787

Muredest ja rôômudest koob kirju ja reljeefne kangas. Elu pakub lakkamatult ôppimisvôimalusi ja isegi siis, kui juba tundub, et ainult tôstaks käed üles ja poeks liiva alla peitu, hakkab silma jälle midagi pônevat. Ma ihkan paljusid asju ja uskumatult palju nendest ka jôuab minuni. Uskumatult, sest isegi kui need juba käes, ikka veel ei usu, et see ongi see... äkki polegi?