aiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaivi

Ma olen vist väga õnnelik inimene, sest ma võin ikka ja jälle rõõmustada, et minu ümber on nii palju nii toredaid inimesi. Üks nendest on Aivi. Ta on natukene Tuhkatriinu või Lumivalgekese tüüpi ehk ta ise ei oska näha, kui ilus ta on ja oma sisemuses kui tugev ja kindel. Ja kui oluline on ta sellisena teistele inimestele. Peale selle oskab ta väga-väga ilusasti öelda. Aga ainult mõnikord. Siis kui ta laseb päikesekiirel enda sisse paista. Leidsin oma telefonist ühe tema luuletuse. Kas võib ilusamini pakkuda kohta oma ansamblis!?

Kallis Eva!
Tule mulle tuulepühaks,
tule mulle metsamühaks,
tule flöödi mängijannaks,
kammerteose esitajaks,
koos me teeme - sopran, kidra,
korts ja flöödineiu,
kui ei tule,
kui ei taha,
kõik, mis kuulsid
jäta maha.

Selle saatis ta mulle juba ammu - kuid tagasi, aga nüüdsama pani ta minu hinge rõõmust tinisema veel ühe väikese kirjatükiga. Kirjutas Orkutisse:

Eva on valge värv. See tähendab puhtust, läbi mõtlemist, selgust, headust. See on tabula rasa, millele kirjutub kõik. See on lõuend kõikidele värvidele. See on avastamisrõõm. See on esmapilgul üks aga päriselt teine. See on julgus teha kõike, mis spontaansus tahab. Minu elu on pärast Evaga tutvumist värviderikkam. Aitäh!

Aitähh, et olemas olete, mu kallid!

Ei ole veel sügis

Käisin eile Aegviidus jälle metsaradadel ja jõudsin järeldusele, et sügis ei ole veel kindlasti käes. Ei olnud sügise lõhna ega värve, ainult juulikuu soojust enam polnud. Siiski - kui ma metsas kännu otsas peesitasin ja lõunasööki sõin, siis jätkus soojust piisavalt.
Läksin seekord mitte linna külje alla rappa, vaid teisele poole - sinna, kust matkaga Liiapeksist tulime. Raja taasavastamine polnudki tagurpidi nii lihtne - suusarajad ja muud matkarajad risti-rästi. Läksin mitu korda valesti, aga sellest polnud midagi, sest leidsin iga kord midagi huvitavat.
Kui olin suurest Kelgumäest alla tulnud, siis pilgutas üks vesiroos Linajärvest mulle silma. Ma tean küll, kes selle sinna oli pannud! Olingi üle niiske maa järve äärde meelitatud. Otsisin kuivema koha, istusin vee äärde maha ja mängisin. Järv vastas mulle kajaga - mängis minuga kaasa.
Marssides radasid pidi edasi tajusin, et olen valel teel, kuigi punased täpid olid puudel. Peagi jõudsin tagasi Aegviidu suusabaasi juurde ning nägin ka Liiapeksi-Aegviidu raja algustahvlit. Oma matkaga tulles olime suurema ringi teinud, aga muidu oleksime ka Kelgumäe välja lõiganud. Kuna mul oli veel mitu tundi aega, siis jalutasin tagasi ja läksin Linajärve juurest teist teed. See oli see õige. Jalutasin mägedest üles-alla ja leidsin veel ühe mõnusa koha, kus ma mitu tundi pilli puhusin. Kuna olin mäe otsas, vastas kaja ka seal mulle. Läksin veel edasi ja jõudsin ühe rohuse mäe otsa, kus mitmed teed ristusid ja seisid viidad ja kaart. Mäletasin täiesti kindlalt, et tulime aasa poolt üles, aga rada ei näidanud sinna. Ma ei saanudki aru, kust see õige rada siis läks, aga mina usaldasin oma mälu. Tee hargnes enne metsa kaheks ja valisin ühe. Taipasin jälle, et see polnud meie käidud tee, aga ei raatsinud lihtsalt tagasi keerata. Tee tõi mind Ännijärve juurde. Jalutasin pisut mööda järve kallast ning kui olin vett katsunud, ei saanud ka sinna sisse ronimata jätta. Põhi oli pehme ja kalda ääres nii madal ja oksarisune, et sain mitmed kraapsud ja sinikad, aga päikese käes jällegi vesiroosilehtede vahel ujuda oli väga kena. Pärast oli mõnus tunne. Ka see järv kajas vastu. Ma ise ei proovinud, aga enne, kui nad minu sealolekut märkasid, rääkisid kaks noormeest valjusti üle järve. Läksin jälle tagasi ja proovisin teist teed. Jälle mägedest üles alla suure kruusateeni,aga ka see tundus võõras. Ega ma sealt edasi päris sotti ei saanudki, kustpoolt me siis tulime. Läksin tagasi rohuse mäe otsa ja proovisin kolmandat teed. Jälle tunmatu, aga järjekordsele ristmikule jõudes tundus mulle, et läksime siiski ringi Ännijärve juurest. Seda ma enam proovida ei jõudnud/tahtnud. Hakkasin tagasi Aegviidu poole kõndima.

Jalad olid matkaselt väsinud ja kott, milles olid ikkagi süler, pill, noodid ja muu träni, oli muutunud hulga raskemaks. Käisin vist kokku umbes kümme kilomeetrit. Aedviitu jõudes istusin teabekeskuse juurde maha ja kirjutasin edasi teksti, mille tahtsin valmis jõuda. Ka rongisõit kulus sellele ja valmis ta sai. Väljas läks juba pimedaks ja üsna rõskeks. Trammipeatuses jalutas ringi mees, kes müüs Õhtulehte. Tal oli kaks tükki veel järel ja neid püüdis ta minu kõrval olevatele inimestele emotsioonidele rõhudes maha müüa: "Tõusin juba pool viis...". Naeratasin selle peale - ta oli tõesti armas oma yin-susega, aga lehte mul küll vaja polnud.

Misjaoks ta sedasi teeb?

Mina koristasin kööki. Pesin lauda ja igasuguseid muid pindu ja põrandat. Väike vend tuli ja tahtis suhelda. Vaatas natuke aega mind tegutsemas nagu inimene jälgib näiteks sipelgat männiokast kandmas või mesilast õitelt mett korjamas - inimese silmis on need väga väikesed eesmärgid. Ja küsis: miks sa seda teed? Nojah, vastasin kergelt, et selleks, et elada. Minu arvates on meie kodu kogu aeg hirmus segamini, aga teisi see ei paista häirivat. Eriti kui jutt on koristamisest - siis tundub kõigile, et kõik on kõige paremas korras. Meestevägi - mis sa teed ära? Pesin siis rahulikult edasi. Varsti tuli teine vend. Vaatas ka natuke ja küsis jälle: miks sa siin koristad? Siis ma lükkasin küll selja sirgu ja vaatasin talle pika pilguga otsa. Mis mõttes nagu?! Siin valitseb selline korralagedus ja teie imestate, et ma koristan!

Koristamine on üks parimaid viise korrastada iseenda sisemust. Kogu protsess ja pilk tulemusele pakub mõnikord tõelist naudingut. Sellest mõttest lähtuvalt hakkasin koristama riidekappi, mida ma juba paar kuud tagasi tahtsin teha. Aga see oli küll vale liigutus. Oi-oi! Ma muutusin järjest enam närvipuntraks. Miks ma peaksin tõstma mingisuguseid mõttetuid mitte kellegi riideid ühest kohast teise? Pigem oleks ma tahtnud need kõik minema visata. Ma tundsin ennast ikka päris pahuralt. Aga ma teadsin, et kui ma need riided lihtsalt segamini kappi topin, siis ma tunnen end veel halvemini. Käisin vahepeal Oldes ja kuna ma oma kannatamatust ka valjuhäälselt välja elasin, siis tulid mu vennad mulle appi. Muidugi omapärasel poisilikul viisil. Maas vedeles näiteks hunnik kampsuneid ja kass leidis, et seal on tore põõnata. Sedasama leidis ka Neeme, kes samuti nende otsa pikali heitis ja leidis, et tal on väga mõnus. Mina tegelesin vahepeal sellega, et otsisin arvutist muusika ja panin klapid pähe, kuna väiksemad teises toas juba magasid...või pidid magama, sest kaheldamatult nad seda ei teinud, aga see selleks. Edasi läks päris lõbusaks: mina tantsisin muusika järgi, mida teised ei kuulnud, Neeme otsis riideid, mida keegi meist võiks kandma hakata ja mida võiks minema visata. Muidugi oli tarvis kõige imelikumad riided endale selga toppida ja kui poisid midagi naiselikku selga panid, siis tegid nad sinna juurde ka vastavaid liigutusi - väga naljakas oli. Kuna mul oli muusika kõrvas, siis suhtlesime liigutuste ja huulteltlugemise teel. See lisas oma osa. Niimoodi oli kapi koristamisel oma võlu. Täpselt nagu väiksena. :)

Kes ma olen? Kuhu on mul vaja kiirustada?

Need on küsimused, milleni ma ikka ja jälle tagasi jõuan. Lugesin Daniel Quinni "Ishmaeli" ühe jutiga läbi. Avardav? Nii kaua kuni see kinnitas uute sõnadega seda, mida juba teadsin ja oma arvamuseks pidasin ja mida ma veel polnudki kuidagi sõnastanud, aga aimasin, oli seda väga lihtne uskuma jääda pannes selle vaate oma mõtete taignakaussi kerkima - eks näis, kas sellest saab asja või läheb pahaks või tekib sellest hoopis midagi ettearvamatult uut.
Raamat õigustab sõna põnev. See haarab lugeja mõttest kinni ja esitab mõttele ühtlase intensiivsusega järjest uusi küsimusi ja väiteid luues neist tasapisi süsteemi - uue loo, mis võib seletada elu mõttekust uut moodi, lähtuvalt sellest, mis tundub praeguse elustiili juures kitsaskohtadeks olevat. Jutt käis selle kohta, kuidas asjad maailmas on, kuidas need asjad selliseks kujunesid ja millised on meie kultuurilised arusaamised, milles me ei kahtle. Ei oskagi kahelda.
Ma tahaks sugugi kuulutada seda raamatut järjekordseks uueks religiooniks või lõpetatud mõtteviisiks, mis tuleks üle võtta. Aga on tore, kui keegi suudab uutmoodi küsida. Ma õppisin kindlasti midagi juurde. Keeruliseks läks autori mõtetega samastumine, kui asi puutus uue lahenduse väljapakkumist. Mitte et ma tahaks vastu vaielda, aga ma ei tea, mida ma ise arvan - pole veel sinnamaale jõudnud. Tahaks enne üht ja teist järgi proovida. Ma ju enne ei usu uut informatsiooni, kui see millegi varasemaga, teadmise või kogemusega ei haaku.

Maailmapäästmine mind üldiselt ei huvita. Nälgivad armsad väikesed neegrid kusagil Aafrikas ei ole minu arvates piisav põhjus, miks ma ei võiks toitu ära visata või peaksin liigsest pakendamisest loobuma. See on abstraktne. Lihtsalt mingi sildi pärast või arvamusest, et kui minu elu on hea, siis peaksin olema üllas ja annetama mingi protsendi oma varast heategevuslikele organisatsioonidele, ei ole veenev. Mul on vaja isiklikumat põhjendust. Loomulikult ma ei viska toitu ära ja kui ma näen kedagi hädas olevat ning ma saan teda aidata, siis ma teen seda. Aga alati pole kerjusele raha andmine või lähedasele sõbralegi raha laenamine abi - ta näeb, et nii asjad toimivadki ja jääbki elama manipuleerides teiste inimeste tunnetel. Ma ei taha otsustada selle üle, kuidas keegi teine inimene selle päikese all elab, aga ma otsustan oma vara üle ja mul on võib-olla naeruväärne arvamus, et mul on sellega midagi targemat teha, kui see lihtsalt ära anda. Või kui ma leian, et ma pean oma üleliigsest varast loobuma, siis nii ma seda endale põhjendangi. Miks ma peaksin end süüdi tundma, kui mul on hea elu? See peabki nii olema ja kõigil teistel ka. Minu hea olemine ei teki sellest, kui ma olen rikkam, kui keegi teine, vaid ma pean teadma, mis mulle hea on. Jällegi - küsimus on selles, kas ma viitsin ennast õnnelikuks teha või ei. Maailm pakub selleks palju lahendusi ning selleks ei pea ma kellelegi liiga tegema. Mind teevad näiteks väga õnnelikuks teised inimesed ja ma arvan, et iga inimene on huvitav - ma ei taha neid ära süüa.

Ishmael kõneleb sellest, et kõik olendid maapeal jagunevad Võtjateks ja Jätjateks. Esimesi on väga palju vähem, aga nad ähvardavad oma tegevusega hävitada maailma. Nad usuvad, et on ainukesed, kes oskavad maailma valitseda - isegi paremini kui jumalad. Aga millegipärast see ei õnnestu hästi - nad võtavad rohkem kui neile vaja, nad reostavad ja hävitavad taastumatuid ressursse ning hävitavad maailma liigirikkust. Kõik see viib järjest kiirenevalt nende endi ja võib-olla kõigi teiste elusolendite lõpuni. Me näeme seda, aga jätkame samas vaimus. Mis siis on valesti? Kas inimese loomuses on midagi korrast ära? Kas meiegi ei saa muutuda Jätjateks nagu bushmanid - nemad on ju ka inimesed? Kas see poleks tagasiminek primitiivsusesse? Kas ma peaksin loobuma hügieenist ja minema elama loodusesse metsikute loomade kihvade ette? Elama kindlustundeta homse ees: kas mul on homme veel midagi suhu panna? Ja kui kõht on täis, siis raiskan ma oma jõudeaega rumalalt tantsimisele ja muinasjuttude rääkimisele? Siin on meie hirmud. Nendest sünnivad meie usaldamatus, üksildus, narkomaania ja vaimuhaiguski.

Nüüd olen ma vist kõik sellest raamatust juba eemale peletanud. :)))) See ei ole nii nagu meie hirmud meile kõrva sosistavad. Ka tagasiminek võib olla edasiminek oma õnne teel. Ja sellesse ei peaks segama olmelisi probleeme - ka Jätjana võin ma hommikul dušši alla minna.

Tahaksin tsiteerida inimese loomise müüti Ishmaeli tõlgenduses (kuigi ma arvan, et sellel on tõsisem teaduslik põhi all). Ma teadsin varem, et Aadam tähendab inimkonda, aga sealt sain ma teada oma nime tähenduse heebrea keeles...

"Kui jumalad nägid, et Aadam hakkab ellu ärkama, ütlesid nad üksteisele: "Nüüd on maailmas olevus, kes on nii meie endi moodi, et võiks peaaegu olla üks meie seast. Milline eluiga ja milline saatus tuleks meil talle sepistada?"
Üks jumal ütles: "Ta on nii ilus, las ta elab sama kaua kui see planeet. Hoolitsegem tema eest, kuniks ta veel laps on, samamoodi, nagu me kõigi teiste eest siin aias hoolt kanname, et ta meie kätes elamise mõnu nautida saaks. Aga kui ta noorukiks kasvab, siis hakkab ta kindlasti taipama, et ta on võimeline palju rohkemaks, kui teised elajad, ning muutub meie hoole all rahutuks. Kas siis on õige aeg ta juhtida selle teise puu juurde meie aias, elupuu juurde?"
Üks teine jumal vastas: "Kui me Aadama nagu lapse elupuu juurde viime, enne kui ta seda ise otsima on taibanud hakata, jääb ta ilma tähtsast katsumusest elus, mille kaudu ta õpiks olulist tarkust ja saaks teada omaenda südidusest. Hoolitseme tema eest, seda vajab ta lapsepõlves, ja võimaldame talle otsinguid, mida ta vajab noorukina. Teeme elupuu otsimisest tema noorukiea suure ülesande. Niimoodi avastab ta ise,kuidas tal on võimalik elada sama kaua, kuielab see planeet."
Teised jäid selle plaaniga nõusse, kuid üks jumal ütles: "Me peame arvesse võtma, et Aadama otsingud võivad kujuneda pikaks ja vaevarikkaks. Noored on kannatamatud, kui ta elupuud paari tuhande aastaga üles ei leia, võib ta meeleheitesse langeda. Kui peaks nii minema, võib tal tekkida kiusatus elupuu asemel hea ja kurja tundmise puust süüa."
"Rumalus," vastasid teised. "Sa tead küll, et hea ja kurja tundmise puu toidab üksnes jumalaid. Aadamat kosutab see sama vähe, kui rohi, mida härjad söövad. Kui ta selle ka suhu paneks ja alla neelaks, käiks see tema kehast läbi, ilma ei sellest mingit tulu tõuseks. Sa ei mõtle ju ometi, et ta saaks sellest puust süües kätte meie tarkuse?"
"Muidugi mitte, " ütles jumal vastu. "Oht ei ole mitte selles, et ta võiks meie tarkuse saada, vaid selles, et ta võib hakata arvama, et tal see tarkus on. Võib juhtuda, et ta maitseb puu viljast ja ütleb siis endamisi: "Ma olen jumalate puust söönud ja nõnda tean ma nüüd niisama hästi kui jumalad, kuidas maailma valitseda. Ma võin teha kõike, mis mulle õige tundub.""
"See on ju absurdne," ütlesid teised jumalad. "Kuidas saaks Aadam millegi nii rumala peale tulla, et tal on see tarkus, mis lubab meil maailma valitseda ja alati õigesti toimida? Mitte ükski meie olenditest ei saa iialgi valitseda tarkust, mis ütleb, kes peab elama, kes surema. See tarkus kuulub ainult ja üksnes meile, ja kui Aadama teadmised peaksid ka kuni selle universumi loojakuni vahetpidamata kasvama, ei jõuaks ta sellele sammugi lähemale, kui ta praegu on."
Aga küsimuse tõstatanud jumal ei lasknud end veenda: "Kui juhtub, et Aadam meie puust sööb," kinnitas ta, "ei oska keegi öelda, milliste pettekujutluste ohvriks ta võib langeda. Ta ei tea ju, kuidas asjad tegelikult on, ja ütleb ehk endamisi: "Teod, mis minu meelest on õigustatud, on head, ja teod, mis minu meelest on õigustamatud, on halvad.""
Aga teised naersid ja ütlesid: "See ei ole ju mingi hea ja kurja tundmise tarkus."
"Loomulikult mitte," vastas murelik, "aga kust võib Aadam seda teada?"
Teised kehitasid õlgu. "Võib-olla päris lapsena oleks Aadam võimeline kujutlema, et ta on küllalt tark, et maailma valitseda, aga mis sellest? Täisikka jõudes kasvab ta sellest rumalast ja ülbest mõttest nagunii välja."
"Jaa," ütles murelik, "aga kui teda valdab nii rumal ja ülbe mõte, kas Aadam siis üldse elabki täisealiseks saamiseni? Arvates,et ta on meietaoline võib ta ükskõik millega hakkama saada. Ta võib oma ülbuses aias ringi vaadata ja öelda: "Kõik on valesti. Miks peaksin ma jagama elutuld kõigi nende elajatega? Näe, kuidas hundid ja lõvid ja rebased võtavad ulukeid, mis ma ise võiksin süüa. See on kurjast. Ma tapan kõik need elajad - see on hea tegu. Ja näe, kuidas jänesed ja rohutirtsud ja varblased võtavad maa vilju, mis ma ise võiksin süüa. See on kurjast. Ma tapan kõik need elajad - ja see on hea tegu. Ja näe, jumalad on seadnud minu kasvule piirid nagu kõigi kasvule. See on kurjast. Ma tahan kasvada lõputult, haarata endasse kogu elutule, mis siin aias loidab - see oleks hea." Öelge mulle - kui nii peaks minema, kaua oleks siis Aadamal elu, enne kui ta kogu planeedi jõuab nahaka panna?"
"Kui nii peaks minema," ütlesid teised, "paneb Aadam terve planeedi nahka üheainsa päevaga ja lõpuks ka iseenda."
"Täpselt," vastas jumal, "välja arvatud juhul, kui tal õnnestub oma planeedilt minema pääseda. Sel juhul paneb ta nahka terve universumi nagu algul oma planeedi. Aga isegi sellisel juhul hävitab ta lõpuks paratamatult ka iseenda, sest kui miski lõputult kasvab,ei saa kuidagi teisiti minna."
"Kahtlemata oleks see Aadamale hirmus ots," ütles keegi jumalate seast. "Aga kas ei või ka juhtuda, et ta jõuab sinnasamasse välja isegi siis, kui ta hea ja kurja tundmise puust ei söö? Kas ei või juhtuda, et kasvu- ja suuruseiha ahvatleb teda elutuld enda kätte haarama isegi siis, kui ta ei kannata pettekujutluse all, et see kõik on hea?"
"Võib küll," nõustusid teised. "Aga milliste tulemistega? Temast saaks lindprii kurjategija, elude röövija ja kõigi ümberkaudsete olendite mõrtsukas. Ilma pettekujutluseta, et temateod on head - ning et järelikult tuleb neid iga hinna eest jätkata -, väsitaks lindpriina elamine ta peagi ära. Küllap midagi niisugust Aadama elupuu poole pürgimise jooksul juhtub. Aga kui ta on maitsnud hea ja kurja tundmise puust, heidab ta väsimusemõtted kõrvale. Ta ütleb: "Mis sellest, et kõige elava mõrtsuka roll mind väsitab? Ma tunnen head ja kurja ja see, kuidas ma elan on hea. Järelikult ma pean niimoodi elama, isegi kui ma tunnen, et olen surmani väsinud, isegi kui ma hävitan maailma või iseenesegi. Jumalad seadsid maailma aluseks seaduse, millest kõik peavad kinni pidama, aga see ei saa kehtida minu kohta - mina olen ju nendega võrdne. Mina elan väljaspool nende seadust ja elan lõpmatuseni. Kõik piirangud on kurjast. Ma varastan jumalate käest elutule ning teen suureks lõkke, mis toidab minu kasvu, ja see on hea. Ma hävitan need loomad, kes pole minu kasvamise jaoks vajalikud, ja see on hea. Ma võtan aia jumalate käest ära ja korraldan selle niimoodi ümber, et see toidaks üksnes minu kasvu, ja see on hea. Ja kuna kõik see on hea, siis tuleb seda teha iga hinna eest. Võib-olla ma hävitan aia ja laastan selle. Võib-olla söövad minu järglased nagu rändrohutirtsud Maa purupaljaks, kuni upuvad omaenese mustusesse, vihkavad üksteise varjugi ja kaotavad mõistuse. Sellest hoolimata on neil võimalik ainult edasi minna, sest lõputult kasvada on hea ja seaduse piirangutest kinni pidada on kurjast. Ja kui mõned peaksid ütlema: "Ärme kannatame enam kurjategija koormat, usaldame ennast uuesti jumalate kätesse", tapan ma nad, sest nende sõnad on kurjast. Kui mõned peaksid ütlema: "Aitab meile viletsusest, hakkame parem seda teist puud otsima," tapan ma nad sest nende sõnad on kurjast. Ja kui terve aed saab lõpuks mulle allutatud, ja kõik need loomad, kes minu kasvu ei toida, on minema pühitud ja terve planeedi elutuli lõõmab minu järglastes, on mul ikka veel vaja kasvada. Ning ma ütlen selle maa inimestele: "Kasvage, see on hea," ja nemad kasvavad. Ning ma ütlen teise maa inimestele: "Kasvage, see on hea," ja nemad kasvavad. Ja siis kui nad enam rohkemkasvada ei saa, tungivad selle maa inimesed teise maa inimestele kallale, et nad ära tappa, nii et nad ise saaksid edasi kasvada. Ja kui terve planeet minu järglaste ägamisest kajab, ütlen ma nendele: "Olgu teilkannatusteks jõudu, sest üritus, mille nimel te kannatate, on hea. Vaadake, kui vägevateks me oleme saanud! Vallates hea ja kurja tundmise tarkust oleme teinud endist maailma valitsejad ja jumalatel ei ole võimu meie üle. Ehk küll terve planeet teie oietest kajab, kas pole ikkagi parem, et meiesaatus on meie endi, mitte jumalate kätes?""
Ja kui jumalad seda kuulsid, mõistsid nad, et kõigist aia puudest võis ainult hea ja kurja tundmise puu Aadama hukatusse viia. Sellepärast ütlesid nad Aadamale: "Söö kõigist aia puudest nii palju kui sa tahad, ainult hea ja kurja tundmise puust ära söö, sest kui sa seda sööd, sured sa kindlasti sel samal päeval.""

Istusin paar hetke nagu puuga pähe saanud, siis tuli mulle meelde, et olin varem märganud Ishmaeli kummalises raamatukollektsioonis piiblit. Õigupoolest oli neid isegi kolm. Tõin nad kohale, uurisin neid mõne minuti ning ütlesin siis: "Üheski ei ole mingit kommentaari, miks selle puu vili Aadamale keelati."
"Need kommentaarid on ju kirjutanud Võtjad (müüdi võtsidnad üle Jätjatelt, kui keegi enam aru ei saanud, mida see lugu tähendab ja selleks, et nende pärandit lõplikult maha teha) ja see lugu on nende jaoks alati lahendamatu mõistatus olnud. Nad pole kunagi osanud välja mõelda, miks keegi oleks pidanud hea ja kurja tundmise tarkust inimestele keelama. Ja kas tead, mispärast?"
"Ei."
"Sellepärast, et Võtjate jaoks on see kõige parem tarkus üldse, tarkus, millest inimsool on kõige rohkem kasu. Ja kui nii, siis miks peaksid jumalad tahtma inimestele seda keelata?"
"Õige küll."
"Hea ja kurja tundmine on põhiline tarkus, mida on vaja maailma valitsemiseks, sest ükskõik, mida nad teevad, on see ikka hea ühele ja halb kellelegi teisele. See ongi valitsemise põhiprobleem. /.../ Katastroof algas siis, kui sinu kultuuri inimesed kümme tuhat aastat tagasi ütlesid: "Me oleme sama targad kui jumalad ja suudame niisama hästi maailma valitseda kui nemad." Nad võtsid võimu maailma elu ja surma üle oma kätte ja määrasid end sellega hukule. /.../ Jumalad valitsesid maailma miljardeid aastaid ja häda polnud midagi. Inimesed on valitsenud ainult mõni tuhat aastat ja juba on maailm hinge vaakumas."
"Õige. Aga Võtjad ei loobu mitte kunagi."
Ishmael kehitas õlgu. "Siis nad surevad. Nii nagu jumalad ennustasid. Selle loo autorid teadsid, millest nad räägivad."

"Vabandust, aga mul on veel üks küsimus."
"Sellepärast ei ole vaja vabandada. Selleks sa ju siin oledki."
"Hästi. Minu küsimus on: mis rolli siis Eeva kogu selles loos mängib?"
"Mida tema nimi tähendab?"
"Siin kommentaarides on öeldud, et see tähendab ELU."
"Mitte - NAINE?"
"Ei, nende kommentaaride järgi küll mitte."
"Sellest nimest on aru saada, et loo autorite jaoks ei olnud Aadama kiusatus seotud ei seksi ega iha ega kiindumusega oma naise vastu. Aadama viis kiusatusse elu."
"Ma ei saa aru." /.../
"Ma püüan sind panna maailma nägema nii, nagu nägid seda nood mitte-põlluharijatest inimesed - nende jaoks on rahvastiku kasvu kontrolli alt väljumine alati oluline mure. Jämedalt öeldes, kui ühes karjakasvatajate rühmas on viiskümmend meest ja üks naine, ei ole populatsiooni plahvatuslikku kasvu karta, aga kui seal on üks mees ja viiskümmend naist, siis on varsti häda käes. Inimesed on inimesed ja viiekümne ühe karjakasvataja asemel on varsti sada."
"Nõus. Aga ma ei saa ikkagi aru, mis sellel Esimese Moosese raamatuga pistmist on."
"Kannatust. Tuletame meelde, kes selle loo autorid olid - nad olid karjakasvatajad, keda põlluharijad põhja poolt kõrbe poole ajasid. Miks oli kõrbepoolsetel vendadel vaja neid kõrbesse suruda?"
"Nad tahtsid nende maa üles harida."
"Jah, aga mispärast?"
"Aa, nüüd ma taipan. Neil oli vaja kogu aeg järjest rohkem sööki kasvatada, et oma järjest suurenevat elanikkonda ära toita."/.../
"Millele need inimesed siis "jaa" ütlesid?"
"Hmm. Ma hakkan vist aru saama, midagi hakkab ähmaselt kumama."
"Mõtle selle peale: semiidid, nagu kõik rahvad, kes polnud põlluharijad, pidid meeste ja naiste arvu hoolega silmas pidama. Kui mehi oli üleliia, siis see populatsiooni stabiilsust ei ähvardanud, aga kui naisi oli liiga palju, oli asi tõsine. Kas mõistad?"
"Jah."
"Aga semiidid panid tähele, et nende põhjapoolsete vendade jaoks polnud see üldse tähtis. Kui inimesi sai liiga palju, ei tundnud nad selle pärast mingit muret, vaid tegid lihtsalt uudismaad juurde."
"Jah, ma saan aru."
"Või vaata asja sellest küljest: Aadam ja Eeva elasid jumalate heldust tundes aias kolm miljonit aastat ja nende kasv jäi äärmiselt tagasihoidlikuks. Jätja arusaamise kohaselt peabki see nii olema. Neil, nagu kõigil teistelgi Jätjatel, puudus vajadus võtta endale jumalate privileeg ja hakata otsustama, kes peab elama ja kes surema. Aga kui Eeva andis Aadamale selle otsustamiseks tarkuse, ütles Aadam: "Jaa, ma mõistan, nüüd ei ole meil enam vaja jumalate heldusest sõltuda. Nüüd otsustame meie selle üle, kes peab elama ja kes surema ja võime luua maailma, mille kogu heldus kuulub ainuüksi meile. See tähendab, et ma võin öelda "jaa" Elule - kasvada ilma igasuguste piiranguteta." Siin on sul vaja mõista, et Elule "jaa" ütlemine ning hea ja kurja tundmise tarkuse vastuvõtmine on ühe ja sama sündmuse kaks poolt - just niimoodi räägitaksegi seda lugu Esimeses Moosese raamatus."
"Jah, need on väga peened seosed, aga ma usun, et saan aru. Kui Aadam hea ja kurja tundmise puu vilja vastu võttis, andis ta järele kiusatusele elada piiranguteta. Sellepärast sai tegelane, kes talle õuna andis, nimeks Elu.""

Olen peaaegu lõpus ehk tagasi alguses.
Olen varjatud valguses.
Hommiku ja õhtu harduses.
Olen päikeses ja vihmas ja värskes saunavihas.
Olen merede ja järve vetes.
Olen armastatud inimeste kätes.
Olen tuultes ja naiste huultes, mõnede mõtlejate meeltes.
Olen iseenda jalgades, oma silmades ja kõrvades.
Ja üle kõige olen nendes teedes ja just praeguses reedes.

Inimesele on vaja aeg-ajalt ka midagi enamat kui maailm või ta ise.

Kristjan Puusild

Ma imetlen seda inspiratsiooni!!! Kus on pingutus, seal on ka tulemus. Isegi, kui see on midagi ootamatut ja etteaimamatut ja mõnikord tekibki rohkem lisaväärtust, kui ratsionaalset tulemust ennast. http://elujooks.tumblr.com/ Lugege ja imestage...

Ma tundsin täna kurbust ja vaatasin kaevust läbi

Ma tundsin täna kurbust. Jalutasin vanalinna tänavatel ja esimest korda väga pika aja jooksul tundsin, et suvi saab otsa ja sellega seoses kaob miski mul käest. See on lihtsalt tunne, sest ma ei peaks ju muretsema vaevumärgatavate märkide pärast, kui päike kõrvetab taevas ja kalendergi tiksub veel palju õhtuid enne, kui nende sumedus enam meeldegi ei tule. Ma olen kuidagi liimist lahti. Pealiskaudne. Kipun kärsituna ära iseenda juurest. Aga kuhu siis? Mis on mul puudu?

Alati kui ma jätan läbi mõtlemata mõne küsimuse või probleemi ja lihtsalt liigun sellest mööda piki tuttavaid ja ometi kordumatuid elukeerde ja käänakuid, siis ühel hetkel tajun, et midagi minust jäi maha sinna kaugemale, kolmanda udu taha või hoopiski rippsilla roostetanud ketilüli külge. Sinna ma kipungi mõttes tagasi. Iga mõttekild või mälestus on kallis osa minust ja avab selle ukse, mille ette ma ringiratast käima jäin.

Mulle meeldiks, kui minu eluvesi oleks puhas ja läbipaistev nagu külm allikas. Selle põhi oleks täis uskumatuid ja kauneid ruumilisi mustreid ning olendid nende vahel oleksid erksad ja julged, heatahtlikud ja lihtsad. Et päike lisaks sellesse sillerduse ja soojuse.

...jäi pooleli... Ma tunnen, kuidas sõnadest jääb puudu, et tahaksin öelda läbi puudutuse, naeratuse ja poeesia. Ma ei saa lihtsalt hingata välja kogu seda, millest ma koosnen, sest kõike pole sõnadesse seatud ja ei saagi kunagi olema. Tahaksin Sulle olla, mida ma mõtlen. Ja ikka veel tahaksin Sind õrnalt kiusata, et Sa ära ei unustaks, mis praegu on. Ja et seda ei olegi homme vist enam. Selle pärast ei peaks kurb olema, vaid olema seal, kus pean ja sellisena, nagu päriselt olen. Ja mitte kartma neid üürikese suve märke, vaid tervitama uue hingusega, sest mälestus ei ole muud kui koltunud puuleht, mis lendab minuga sügistuules kaasa, kui elu mängib juba peitust liaanivõrsetega. Ära karda, et need mängukaaslaseks ei sobi ja ära kunagi võrdle pakatavat punga närtsinud õiega. Milleks on vaja karta ette? Aeg on minu hingesõber ja kui ma teda oskan vaikselt meelitada, siis ei tiku ta nii ruttu tuulega võidu jooksma - sirgjooneliselt ja laia hooga. Siis võib eluvesi täita naudinguga oosi ja vao uhumata minema risutammikesi ja liivapoolsaari. Kenasti rikkalikult ja ümaralt - lõpetatud teosena.