Kes ma olen? Kuhu on mul vaja kiirustada?

Need on küsimused, milleni ma ikka ja jälle tagasi jõuan. Lugesin Daniel Quinni "Ishmaeli" ühe jutiga läbi. Avardav? Nii kaua kuni see kinnitas uute sõnadega seda, mida juba teadsin ja oma arvamuseks pidasin ja mida ma veel polnudki kuidagi sõnastanud, aga aimasin, oli seda väga lihtne uskuma jääda pannes selle vaate oma mõtete taignakaussi kerkima - eks näis, kas sellest saab asja või läheb pahaks või tekib sellest hoopis midagi ettearvamatult uut.
Raamat õigustab sõna põnev. See haarab lugeja mõttest kinni ja esitab mõttele ühtlase intensiivsusega järjest uusi küsimusi ja väiteid luues neist tasapisi süsteemi - uue loo, mis võib seletada elu mõttekust uut moodi, lähtuvalt sellest, mis tundub praeguse elustiili juures kitsaskohtadeks olevat. Jutt käis selle kohta, kuidas asjad maailmas on, kuidas need asjad selliseks kujunesid ja millised on meie kultuurilised arusaamised, milles me ei kahtle. Ei oskagi kahelda.
Ma tahaks sugugi kuulutada seda raamatut järjekordseks uueks religiooniks või lõpetatud mõtteviisiks, mis tuleks üle võtta. Aga on tore, kui keegi suudab uutmoodi küsida. Ma õppisin kindlasti midagi juurde. Keeruliseks läks autori mõtetega samastumine, kui asi puutus uue lahenduse väljapakkumist. Mitte et ma tahaks vastu vaielda, aga ma ei tea, mida ma ise arvan - pole veel sinnamaale jõudnud. Tahaks enne üht ja teist järgi proovida. Ma ju enne ei usu uut informatsiooni, kui see millegi varasemaga, teadmise või kogemusega ei haaku.

Maailmapäästmine mind üldiselt ei huvita. Nälgivad armsad väikesed neegrid kusagil Aafrikas ei ole minu arvates piisav põhjus, miks ma ei võiks toitu ära visata või peaksin liigsest pakendamisest loobuma. See on abstraktne. Lihtsalt mingi sildi pärast või arvamusest, et kui minu elu on hea, siis peaksin olema üllas ja annetama mingi protsendi oma varast heategevuslikele organisatsioonidele, ei ole veenev. Mul on vaja isiklikumat põhjendust. Loomulikult ma ei viska toitu ära ja kui ma näen kedagi hädas olevat ning ma saan teda aidata, siis ma teen seda. Aga alati pole kerjusele raha andmine või lähedasele sõbralegi raha laenamine abi - ta näeb, et nii asjad toimivadki ja jääbki elama manipuleerides teiste inimeste tunnetel. Ma ei taha otsustada selle üle, kuidas keegi teine inimene selle päikese all elab, aga ma otsustan oma vara üle ja mul on võib-olla naeruväärne arvamus, et mul on sellega midagi targemat teha, kui see lihtsalt ära anda. Või kui ma leian, et ma pean oma üleliigsest varast loobuma, siis nii ma seda endale põhjendangi. Miks ma peaksin end süüdi tundma, kui mul on hea elu? See peabki nii olema ja kõigil teistel ka. Minu hea olemine ei teki sellest, kui ma olen rikkam, kui keegi teine, vaid ma pean teadma, mis mulle hea on. Jällegi - küsimus on selles, kas ma viitsin ennast õnnelikuks teha või ei. Maailm pakub selleks palju lahendusi ning selleks ei pea ma kellelegi liiga tegema. Mind teevad näiteks väga õnnelikuks teised inimesed ja ma arvan, et iga inimene on huvitav - ma ei taha neid ära süüa.

Ishmael kõneleb sellest, et kõik olendid maapeal jagunevad Võtjateks ja Jätjateks. Esimesi on väga palju vähem, aga nad ähvardavad oma tegevusega hävitada maailma. Nad usuvad, et on ainukesed, kes oskavad maailma valitseda - isegi paremini kui jumalad. Aga millegipärast see ei õnnestu hästi - nad võtavad rohkem kui neile vaja, nad reostavad ja hävitavad taastumatuid ressursse ning hävitavad maailma liigirikkust. Kõik see viib järjest kiirenevalt nende endi ja võib-olla kõigi teiste elusolendite lõpuni. Me näeme seda, aga jätkame samas vaimus. Mis siis on valesti? Kas inimese loomuses on midagi korrast ära? Kas meiegi ei saa muutuda Jätjateks nagu bushmanid - nemad on ju ka inimesed? Kas see poleks tagasiminek primitiivsusesse? Kas ma peaksin loobuma hügieenist ja minema elama loodusesse metsikute loomade kihvade ette? Elama kindlustundeta homse ees: kas mul on homme veel midagi suhu panna? Ja kui kõht on täis, siis raiskan ma oma jõudeaega rumalalt tantsimisele ja muinasjuttude rääkimisele? Siin on meie hirmud. Nendest sünnivad meie usaldamatus, üksildus, narkomaania ja vaimuhaiguski.

Nüüd olen ma vist kõik sellest raamatust juba eemale peletanud. :)))) See ei ole nii nagu meie hirmud meile kõrva sosistavad. Ka tagasiminek võib olla edasiminek oma õnne teel. Ja sellesse ei peaks segama olmelisi probleeme - ka Jätjana võin ma hommikul dušši alla minna.