Teistmoodi

Viimasel ajal pole ma palju blogelenud. Ma ei oska kuidagi enam nii kirjutada nagu varem. Ma ei ütleks, et ei ole millestki kirjutada, vaid need asjad on teistmoodi. Varem vastandusin järjest teiste inimeste arvamusele või siis võtsin jällegi midagi hurraaga omaks ning ma tegin seda sellepärast, et pidevalt nõudis praktiline elu minult reageerimist. Kui ma ei taha, et mulle arvamusi peale sunnitakse kui õrnalt või karmilt tahes, siis pean võtma situatsioonis seisukoha. Olen ma siis jõudnud selle läbi mõelda/tunnetada/läbi elada/läbi kogeda või mitte, teise tugeva mõtte vastu seismiseks pean ma oma jalgealuse külmetama.

See ei ole just parim variant, sest tajudes alles mingi intuitsiooniga, et võõras arvamus ei sobi, ei toimi, pole täiuslik ja aus, ei oska ma tegelikult oma seisukohta veel kirjeldadagi ja seetõttu kipub "minu hädaabi seisukoht" kujunema lihtsalt surve vastandiks. Aga tegelikult ei ole asjad mustvalged. Kui kolin oma kaitsepositsioone järjest nihutades teise äärmusesse, taipan varsti isegi, et nüüd seisan juba ise täiesti vildaka arvamuse kaitsel ja see tekitab omakorda segadust enese sees.

Mul on vaja läbi mõelda terviklik arvamus ja sel ajal ei saa ma jääda teiste arvamustega sõdima. Iga vastuseisuga seon ma räti silmadele ja kui mul siis veel õnnestub midagi näha, siis läbi suurte raskuste. Ma usun, et mõnes üsna erilises olukorras, mingil muul põhjendusel, kui võitlemisel võitlemise ja enda seisukohtade kaitsmise pärast, on kaitsev-ründav hoiak ka hea valik, aga kindlasti mitte tavasituatsioonides. Võimet üle esmaste emotsioonide tervikut näha ja reageerida loovalt tasub õppida, sest see on habras, kuid väga mõjuv samm õnnelikkuse poole.

Tahaksin siinkohal küsida, miks me ei viitsi ennast õnnelikuks teha? Aga P juhtis eile mu tähelepanu sellele, et kui ma ei kasuta lauses mina-vormi, siis tekib alateadlik distants öelduga ja järelikult ei taha ma seda teemat päris endani lasta. Ma küsin siis hoopis: miks MA ei viitsi elada õnnelikult? Isegi niimoodi küsides säilib minu jaoks küsimuses inimkondlik mõõde, aga samas on see väga palju isiklikum. On kaks põhjendust, miks selline endakesksus on hea. Esiteks on narr arvata, et minu selline abstraktne mõtlemine seda veel abstraktsemat inimkonda või isegi lähemaid inimesi muudab. Teiseks peaaegu eelmist väidet ümber lükates - ma ei taha öelda, et minu mõtlemine maailma üldse ei mõjuta. Kui ma mõtlen endast, siis on mõte palju konkreetsem ja sisutihedam. See tõenäoliselt mõjutab minu käitumist. Minu käitumine ja kõik teised mõjumisvahendid võivad mõjutada teisi, kes omakorda... Ma olen reaalselt maailma muutnud. See on imepisikene killukene, aga see on tõeline.

See on nagu tänapäevasele tehnologiseeritud maailma inimesele sõna käsitöö. Ta võib vorpida tuhat teekannu selle ajaga, kui üks inimene hoole ja armastusega valmistab ühe. Ta oskab seda küll ka väärtustada nagu mänguasja, mis muudab elu veidi värvilisemaks, aga see on ju ometigi nii ebaefektiivne! Tähendab, mis on siis tema väärtuseks?

Kujutan ette, et elu ongi selline... VÄRVILINE. Et ma ei tooda sadat teekannu, mille müümise eest saan ma raha ja ostan mõned tühjad vorbitud asjad, vaid teen selle ühe, mis iga kord, kui ma seda näen või kasutan mõjutab mind emotsionaalselt. See on ainukordne ja väga ilus, see sümboliseerib minu jaoks armastust ja hoolimist, see üks asi teeb mind lihtsalt oma olemisega õnnelikumaks. Mis oleks, kui kõik asjad kodus oleksid oma saamis- ja minuni jõudmislooga. Ma armastan oma ilusaid asju. Püüan neisse vaid mitte nii väga ära kiinduda, et neist enam lahti lasta ei suuda. Kogu energia maailmas on ringluses ning kui üks asi kaob, siis leidub siin alati, ALATI midagi muud ilusat hingele.

Mulle meeldib ka see mõte, et ilu kaudu saame maailmast otse energiat. Selle kohta öeldakse, et see on meis enestes alati olemas olnud. Siis pole vaja seda kaaskannatajatelt varastada. Mina olen küll tajunud, et ootan mõnelt lähedasemalt inimeselt, et ta tuleks ja muudaks päeva säravamaks nagu ta seda varem on teinud. Varasemal juhul tõenäoliselt tekkis lisaenergia omavahelisest suhtlemisest, kuhu mõlemad tahtsid anda, aga nüüd püüdes minna seda ainult võtma, siis ei juhtu midagi. See kurnab suhet ja muudab sõltuvaks. Jällegi tahaksin valida õnnelikuma tee - õppida oma energiatega olema iseseisvam ja jätta suhtlemine tõesti suhtlemiseks, kus energiavahetus on alati vabatahtlik.

Aga mis on siis teistmoodi? Kuna ma elan praegu üksi ja ei äga ka kohustuste koorma all (mul on teha palju, aga siiani olen saanud nende asjadega mõõdukalt tegutseda), siis on mul aega ja võimalust kujundada oma arvamusi. Olen hakanud jälle raamatuid lugema ja erinevat muusikat kuulama, mida mulle soovitatakse ja see on huvitav. Kui on liiga palju kohustusi, siis ei ole üldse huvitav. Siis tahaks ainult, et mind rahulejäetaks. Raiskan oma energia asjadele, mida ma ei suuda nautida ja need ei lae mind ning ülejäänud aja püüan mittemidagi teha.

Ma ei ütle, et kõik on nüüd ainult suurepärases korras. Vahel tunnen ennast ikka väga halvasti, kahtlen oma valikutes, kardan, et kõik uus minu ümber pole "õige", paanitsen teostamata asjade pärast jne. Aga mul on aega järele mõelda ja mul on võimalus jätta nõud pesemata, kui tundub, et peaksin hoopis ennast hellitama. Seegi mõte tundub nii võõras.
-----
Vaatasin eile õhtul netist filmi "La belle verte". See MÕJUB nagu armastus.

Sõbrapäev

Täheldasin täna hommikul, et olen viimasel ajal inimestele iga tähtpäeva puhul hakanud õnne soovima lausega: "Sulle ka!" :) Tundus, et seda asja tahaks muuta ning soovisin pool päeva inimestele head sõbrapäeva. Siis läks juba meelest... Aga õhtul lugesin Kadri blogist, et tiigriaasta algas. Seda oleks võinud ka soovida. Especially näiteks... aga vist pole tark loetlema hakata, sest keegi võib ju kogemata välja jääda ja end puudutatuna tunda. Minu jaoks on see siiski üsna oluline - mitte nii väga, et algas, aga üldse, et nüüd on see kauaoodatu siis käes... selle tiigri sünnipäev oli päikseline ja sõbralik.

PS! Hommikul mõttes päevaplaani koostades jätsin jõuharjutused ära. Kavatsesin rongiga Aegviitu sõita ja tundus, et lumessumpamine võiks neid ajapuudusel asendada. Mängisin pisut flööti (liiga vähääää, aga kuu hakkab kasvama alles homme :) ja jõudsingi rongile. Päike muudkui säras ja säras. Lumessumpamist ma seekord siiski eriti ei harrastanud - käisin pigem piki sissesõidetud autoteid -, aga õnneliku juhuse tõttu valisin teise ala. Leidsin nimelt ühe väga laheda torni. Tundus, et nõukogude sõjaväe pärandus. Metallkonstruktsioon, redelid jupiti ja platvormid vahel, üsna mugav ronida, kuid eriti turvatud küll polnud - ääred avali. Ma arvan, et on üsna usutav, et ma sinna otsa pidin ronima ja ka see, et ma muidugi ka TIPUS ära pidin käima. Kuid uskuge või mitte, seal üles-alla käimine võttis kokku tund aega. Torn oli umbes kolm korda nii kõrge kui lähem mets. Ma ei julge kõrgemaks hinnata. Samas väga kindel, sest keskelt ja tipust jooksid nelja külge maha tugevdustrossid. Ega ma ei kiirustanud, peatusin pea igal platvormil, neid võis kokku olla üle kümne, pildistasin telefoniga (rohkem fotosüüdistuse tarbeks), mõtlesin, kas aitab küll või veel mitte ja ootasin, kuni suurem hirm jälle üle läheb. Tegelikult olid kõik redelid ühesugused, nii et kui ronimine juba selge, siis lased aga käia. Keskel oli hirmsam - vaatad iga korraga, kuidas puuladvad kaugemale jäävad -, aga kõrgemal ei olnud see vahe enam nii nähtav - need jäid juba nii kaugele, et polnud väga vahet, kas sa olid veel kuus meetrit kaugemal või mitte. Kõrguse kartust mul väga pole, aga kõrguse ettevaatus on väga tugev. Tipus kallistad ikka mõnda aega posti ja katsud jalaga ümberringi lume all eksisteerivat metallpõrandat... aga ma ütlen, et väga kena tugev torn oli. Ja päike siras kõik see aeg alasti taevas. Lükkasin lund ja see langes sätendava leegina alla. Lummav.

ehh, lumi
ma arvan, et täna lähen ma teda küll uudistama-vaatama. Juba eile imetlesin värske lume sätendust. Ja tahaks ikka oma lumeriided valmis õmmelda, et päris lumehange sulistama võiks hüpata. Sukkadega on ju veidi nadi...

Täna ma korraks peaaegu lendasin. Mul on vist kinnisidee tekkinud. Flöödimängus tegelen praegu sellega, et ei mõtle tehniliselt ja ei mängi lihtsalt nootidejada, vaid kujutan ette igasuguseid asju. Kui helilooja muusikat kirjutab, siis ei mõtle ta ju nootidele nt la-bemoll, fa, la bemoll, do, si bemoll, la-bemoll, fa, mi-bemoll, re-bemoll. Jabur, eks ole. Pigem tekib muusika nii, nagu rahulolevad üminad ja lauluviisid, kui sul on rõõmus meel. Siis on selles see hea tunne sees ja kui keegi seda kuulma juhtub, siis saab ta kohe aru, et oled tegus ja rõõmus.

Teistsuguste tunnetega samamoodi. Muusika on küll abstraktne, aga ta on siiski keel. Publik ei tea, mida mängija ette kujutab, aga see on küll kindel, et ettekujutus muudab muusika tõelisemaks ja ehedamaks ja usutavamaks ja huvitavamaks ja... Mina kujutasin ette, et olen lind ja liuglen kõrgel suvise Eestimaa metsade ja välude kohal.

Alguses kujutlesin libisemist õhus ja harvasid tiivalööke - seda kergust ja värskust. Minu õpetaja ütleks mulle, et selles loos peab toon kandev olema, tugi alla! aga mina lendasin ja kui väga hästi ette kujutada, siis tuli kõik iseenesest. Tegelikult nii lendamises kui flöödimängus peab õhk sind (või meloodiat) kandma. Väga sarnane tunne.

Siis mõtlesin kõrguse peale, et minu all on siiski tublid sajad meetrid selget õhku ja et seda kujutada lisasin tooni läbikumavaid ülemhelisid. Lihtsalt teistsugune värv, tämber. Noodis oli kirjas, et vaikselt ja ekspresiivselt. No kui ma juba lendan, siis olen piisavalt eksalteeritud, nii et selle üle ei pea muretsema, aga vaiksem seostub kaugusega. Vaatad sealt ülevalt, kuidas majad on nii väikesed ja autod sõidavad ja teed on nagu keed metsade vahel. Kuidas sa sellest ikka karjud?

Harmoonia muutus tahtis ka välja kosta mõtlesin sellele, et õhk ei ole ikka ühtlane mass, vaid tiheduses on erinevusi. Mis oleks kui teine, tühjem ja vaesem tämber näitab seda, et põrutasin just õhuauku ja mõnda aega olen kergelt vabalangemises.

See oli kõigest üks pikk lause muusikas. Edasi tulevad tempomuutused ja erineva karakteriga liigutused, mida kõike võib kujutada õhus tantsiva-mängleva linnu juurde. Linnud on ju rahvapärimuses hinged ja minu hing tahtis lennata.

Hingedepäev

Vanaema alati süütas küünla ja see muutis selle päeva minu jaoks eriliseks.

Täna magasin üle kolme öö suurepäraselt ja tunnen ennast lausa suviselt. Tahaks lennataa... Avastasin jälle kord, kui tore on lumivalget kanda ja et elu tuleb rõõmu ja iluga võtta.

Maasikaid!