Praegu seda jutukest kirjutades olen just nende kahe vasakpoolsema teise korruse akna taga klassis. Lehvitan! Koolis on kenasti wireless internet sees. Ainuke vahe selle pildiga on see, et praegu kallab ladinal vihma ja taevas pole loomulikult sedasi kirkalt sinine. Üks sakslasest noormees, kelle juures ma praegu paar ööd olen, kurtis, et see ongi siin juba mõnda aega nii, et nädala sees on ilus ja päikesepaisteline, kuid nii kui saabub nädalavahetus keerab ilm vesise palge. Mulpole vahet, ma ei käi tööl.
Olen endiselt kodutu ja ei tea, kus veeta viimased kolm neli ööd. Oma, päris oma tuppa saan alates 30. septembrist. Unistan sellest ja teen plaane, kuidas seda kujundada, et see oleks mõnus värviline ja kodune.Olen rännanud ühe inimese juurest teise juurde juba pool kuud. CouchSurfing on lahe. Mulle meeldib, et see annab nii palju kontakte inimestega ja ma näen erinevaid elamisi. Eile õhtul käisime rockkontserdil. See oli päris lahe ja üsnagi erinev sellest, kuhu ma oma tavaelus satun. Igatahes tuli kasutada kõrvatroppe. Aga muusika oli täitsa hea.
Ma olen hakanud märkama, et nii pidetuna ühest kohast teise ulpivana pead võtma tahes tahtmata teistmoodi hoiaku. Kõigi ja kõigega tuleb sobituda, paljudest asjadest tuleb lahti lasta ja kõigest mööduvast valida see, millest kinni haarata. Öeldakse, et selleks, et tõeliselt elada tuleb surra iga hetk - surra nendele asjadele, millega muidu harjuks ja mida enam enda ümber ei märkakski... ja siis võid need endale uuesti valida. Tegelikult on see päris võluv. Võtadki elu kingitusena ja muretsed vähem homse pärast.
Aga siin on hirmus kallis elada. Raha kulutamine on siin imelihtne. Aga palgad peavad siin tõesti kõrged olema, sest paljud tulevad siia lihtsalt töötama, raha koguma ning saavad endale sealjuures lubada elamise, mis minu kalkulatsioonide järgi on paras hunnik väljaminekuid. Sellesse teemasse tahan ma veel sügavamalt kaevuda.
