Leiukas

Mõned viimase aja leiud...
Raamatutest Robertson Davies? (mul ei taha praegu autor meelde tulla) "Mis on lihas ja luus" - väga hea keelekasutus, mis mõjub VÄGA tõepärasena. Mis just täpselt tõepärane on, pole kerge kirjeldada, nii et lugege ise. Lugu iseenesest pole mingi lööv ja särav klantsportree, aga sellisena mõjub see samuti päriselulisemalt. Mõnes osas ka parasjagu šokeeriv ja õudne, kui elavalt ettekujutama hakata.

Indrek Hargla "French ja Koulu". Lihtsalt vahva! Soovitan kõigile. Keelekasutuselt samuti väga nauditav ja samas laveerib võib-olla teravmeelsuse ja satiirilise huumori või vahest hoopis labasuse piirimail. Mina võtan kindlalt positiivse seisukoha, sest mulle meeldib selline vimpkalik-mänguline külg elus ja inimestes. Põnev ja naerutav. Ühel külmal päeval kõmpisin Jahust kooli poole ja põikasin Apollo raamatupoodi sisse. Ostsin kokaraamatu. Märkasin aknal "French ja Koulu" kolmandat osa. Oo, ma mõtlesin, et on üks selline lahe raamat, aga kui siin on kolmas osa siis järelikult on ka teine ja kokku on kolm suurepärast teost! Ma millegipärast arvan, et järjed ei muutu aina kehvemaks. Mulle anti kaasa kirjandusajakiri "Lugu" ning selles oli intervjuu Indrek Harglaga, kes lubab, et ka neljas osa on tulekul. Juhhei! Kuigi ma kavatsen seda nektarit mõõdukalt tarbida ja ei sukeldu jäägitult kirjandusookeani.

Kolmandaks soovitas Astra mulle James Redfieldi "Taevalikku ettekuulutust". Lugesin selle kohe otsa neile kahele küll nii erinevale, kuid väga hea väljenduse ja keelega raamatule ja selletõttu tundus "Taevane ettekuulutus" algul keskpärase põnevikuna. Kuid kusagil poole peal läks väga põnevaks. Töö oli üles ehitatud seitsmele äratundmisele, millest esimesed olid mulle vist ka juba tuttavam. Näiteks see, et inimesed peaksid ümbritsevast energiat ammutama ilu kaudu, mitte varastama seda üksteiselt. Või kuidas leida oma "tõeline olemus" või eluülesanne. Või kuhu on teel teadvuseevolutsioon. Kindlasti ei võta ma seda kui järjekordset ainuõiget õpetust, milles varsti pettuda, vaid leian sealt mõned ideed, mida kaaluda, läbimõelda ja vahestka oma põhimõtetele lisada või oma elus rakendada. Suures plaanis seostus see minu "usuga", kui seda võib nii nimetada. Ma arvan, et see raamat ei jäta tänapäeva inimesi külmaks - kes vaimustub, kes vahutab vastu. Head lugemist!

Ja muusikast! Klassikalisest ma praegu ei räägi... vahest ainult niipalju, et mul oleks kammeransambli lugu vaja ja kui kellelgi on häid ideid, siis ma oleksin nende üle rõõmus.
Aga olen jõudnud vaid paar lugu kuulata plaadilt "Ulmama" ja bandilt Ajavares. Mulle meeldib see lahe meeleolu, kergelt džässilikkus, laulja kergus ja lihtsus, mis mõjuvad väga kaunilt. Tekstid on ühest küljest otsekui elu kaunimad hetked segatud unistustega ning teisalt kõlavad need sõnad väga hästi kokku ja sõnapaarid, üksikud read jäävad eredalt meelde. Kaunis loodus...

Piltilus

Muidugi räägin ma ilmast, mitte endast, nagu viisakatele inimestele kombeks. Jalutasin täna koju ja imetlesin valgeid puid tumeda taeva tauastal. Seal, kust tulin, oli taevas heledam ja kuhu läksin, järk-järgult tumedam. Sinakad ja lillakad toonid sekka. Mõnel pool puud heledamad kui taevas, teisal tumedamad, valgustatud ja valgustamata. Ja kõik oksad on härmas. Kui läheb selgemaks, siis ehk on homme päikest. Lummav. Oh, kui te oleks seda näinud! Aga vahest nägitegi...

Soolaleiba

Minu kallid sõbrad, olete oodatud minu juurde Jahu 7A soolaleivapeole esmaspäeva õhtul 18.57.
Ma pärast ütlen, miks selline kellaaeg. See oli Polina idee ja sealt saab ju ainult toredaid mõtteid tulla.
Keda juba kutsunud, nendega tekkis kohe küsimus, mida kingiks tuua. Tegelikult pole midagi vaja. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mulle meeldib, kui mul ei ole liiga palju asju, eriti selliseid, mida ma umbes kord aastas kasutan. Mulle meeldiks käia ringi ja tunda ära, et SEE siin järsku on nüüd minu asi, viin selle koju ja nii tunnen iga natukese aja tagant rõõmu pisikestest asjadest. Kuid sellest lähtuvalt ongi ju õigem teile öelda, mis mul siis puudu on ja selles pole mingit kahtlust: mis mulle kõige rohkem rõõmu valmistab.
Minu lemmikasju (ja asjad mulle kahtlemata meeldivad, ma ei tea, kas see on nõrkus või mitte, aga mulle meeldivad minu ilusad korras ja saamislooga asjad) iseloomustab kõige paremini sõna TARBEKUNST. Selles on ühendatud tarvilikkus, sest ma tahaksin neid kasutades nautida nende vajalikkust ja paikasobivust, ning kunst, ilu, esteetika. Laske väga vabalt fantaasial lennata ja tooge midagi pisikest ja omapärast, mis leiaks minu igapäevaelus oma koha. Mul ei ole tegelikult mitte midagi vanade kasutatud asjade vastu, sest mulle teeb alati rõõmu, kui saab mõnesse pikalt seisnud asja jälle elu sisse puhuda vastukaaluks tarbimisbuumile. Kodu, kus kõik on uus ja läikiv, on otsekui külm ja elutu, ning läheb aega, enne kui mina ja asjad end sisse elavad. (Ma loodan mingisuguse piinlikkustunde ajel, et keegi seda kirjutist väga ei loe, aga) selle pika jutu põhjendusel ma kirjutan siis üles, millest ma natuke puudust olen tundnud...
Võib-olla peaks paar sõna ütlema ka toa värvilahenduse kohta. Sinine, aga mitte indigo. Pigem selline tuhkjas tapeet, millel valges õrnad lillekesed peal. Muud seinad helesinakat tooni. Ise ma muidugi ei saanud purpurset sisse toomata jätta :) Materjalid puidust lagi ja muid detaile, punastest kividest ahi, tumedad töötlemata puidust palgid taladeks. Vannituba on valgete ja kreemjate plaatidega, sinna lisaksin roosat.

lõikelaud (vaieldamatult meeldib mulle puidust alus) olengi juba laua ära kriipinud ja nuga nürib see ka
enne tundsin puudust ka kööginoast, aga praegu kipun arvama, et Mai kingitud/laenatud lauanuga ja minu soome puss ajavad asja väga kenasti ära - ongi omapärane
mul pole ühtegi päristaldikut ise olen seni kaussi kasutanud ja ühekordseid nõusid on mul ka
nuge-kahvleid-lusikaid mul on
mõni rätik kuluks ka ära, nõuderätikud sealhulgas
väike kulp
väike vaip vannituppa, kujutan ette midagi roosa-valge- ja purpurpunase-triibulist
mõni ilus kirju kauss võiks ju ka veel olla ja üht malmist potti igatsen ka, mõtlesin seda millalgi turule jahtima minna
muidugi teekann on vaieldamatult vajalik

Tegelikult hindan ma endiselt kingituste üllatuslikkust, sest võib-olla näete teie ikkagi mõnd asja kõrvalt paremini, mis mul puudu on. Ja veel kord pean tungivalt kordama, et ainult ennast kaasa võttes olete avasüli oodatud.

Lumi lendab ja purskab voogavale lumevaibale nagu murdlaine

Viskasin lund. Minu meelest ei ole väga tabav selle kohta rookimine öelda, sest tegemist on ikkagi väga puhta tööga. Nagu mõnel nimel on värv ning tähel toon, nii on ka sõnadel teinekord küljes mingi tähenduseomadus ja rookimine seostub minu jaoks millegi roojase või vähemalt määrdunuga. Kühveldama seostub jällegi millegi sõmeraga, näiteks liiva või kruusaga. Lükkasin lund või tegin tee sisse on paremad. Kõige parem ja lennukam ja töö kergusele ja mängulisusele vastav on muidugi "ah, viskasin tee sisse". See selleks. Aga lumi on valge sügav ja kerge. Puutumatu senikaua kuni ma seda laia lumelabidaga kühveldama asun. Tõstan koorma õhku, tuul rebib selle külgedelt helbeid, võtan hoogu ja heidan üle pea endakõrguse lumehange. Teiselpool veerevad lume tükid nagu lumememmehakatised nõlvast alla tihedalt sadanud värskele lumele. Märkan üle hange küünitades, et neis lumepallides on murdlaine metsikust ja põrget. Nagu laine tormab liivale, veereb lumi lumele. Ainult tekstuuri erinevus näitab, kus algab liiv ja kuhu lõppeb meri. Tasapisi muutuvad teed sügavamaks, puhtaks ja ääristavad lumekoormad järjest kõrgemaks. Nagu labürint. Mõned hanged on juba nii kõrged, et saavad "täis". Kui juurde visata, siis veereb lumi üht või teist külge alla tagasi, aga ääred võiksid ju olla siledad nagu torditükid. Viimaks tulid väiksemad ja tahtsid ise lõpuni teha. Olin ju parklas rohkem ruutmeetreid puhastanud kui minu uues korteris ruumi, teed veel lisaks. Nad konkureerisid tegelikult labida pärast. Endal ju lumeonnid-iglud hoovi peal ehitajaid ootamas...