...on üks õudne asi, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Vanad eestlased ravisid hambaauke männivaiguga. Jah, toppisid lihtsalt augu seda täis ja sellel on ka omadus hambaauk iseenesest kinni kasvatada. Peaks järgi proovima ;)
Hamba- ja igemepõletike vastu aitab taruvaik. Seda müüakse looduspoodides puru ja tinktuuri kujul. Ka nelgiterade närimine aitab hambavalu vastu.
Taruvaik ehk proopolis on paks vaigune kleepaine, mida mesilased valmistavad lehtpuudelt (kask, pappel, haab, paju, kastan, lepp) kogutud nn puupisaratest, õietolmust, vahast ja süljenäärme sekreedist. Värvuselt kollane, rohekas või tumepruun. Kasutatakse tarus pragude täitmiseks, kärjekannude poleerimiseks ja tarusse sattunud kahjurite jms katmiseks. Pungadest kogutav taruvaigu tooraine toimib mikroobidele ja kahjurite vastsetele surmavalt. Taruvaik sisaldab 50-55% ulatuses vaike ja palsameid. Taruvaigus on selles leiduva õietolmu tõttu rikkalikult mineraalailneid, antibiootilisi aineid, vitamiine ja mikroelemente nagu Mn, Zn, Ba, Ti, Cu, Pb, Ni, Co, Va, Cr, Sn. Lahustub vaid piirituses.
Rahvameditsiinis kasutamine: hea profülaktiline vahend külmetushaiguste ärahoidmisel. Taruvaigul on bakteritsiidne ning seen- ja viirushaiguste vastne toime. Ta soodustab ka organismis immuunsuse teket. Teda kasutatakse edukalt kriimustuste, kergete põletuste ja lõikehaavade raviks.
Taruvaik korrastab seedimist, abistab kõhu- ja soolehädade puhul. Kasutatakse suus limaskesta ja igemete raviks. Kurgupõletike ja hambavalu puhul. Ekseemide ja putukahammustuste leevendamiseks. Taruvaik tasakaalustab hormonaal- ja närvisüsteemi.
Gütseriinilisand annab taruvaigu tinktuuri kasutamiseks paremad võimalused - kattes limaskesta, ei pudene taruvaik kohe välja. Samuti vähendab glütseriin ärritavat mõju taruvaigu tinktuuri ninasõõrmetesse kandmise nohu ja muu piisknakkuse vältimiseks. Glütseriinist jõuavad taruvaigu komponendid paremini kohale. Mee ja õietolmu suhtes ülitundlikele vastunäidlustatud.
neljapäev, 30. aprill 2009
laupäev, 25. aprill 2009
Loen jälle filosoofia kirjaliku töö jaoks ja leidasin huvitava lause. Teosest R. Rorty "Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus" II osa alapealkirjaga "Ironism ja teooria" lk138-139:
Metafüüsiku /ehk "terve mõistusega inimese"/ arust on olemas mingi ülimuslik intellektuaalne kohustus tuua oma erimeelsuse kasuks argumente - argumente, mis lähtuksid suhteliselt vaieldamatutest eeldustest. Ironist arvab, et säärased argumendid - loogilised argumendid - on omas klassis küll väga head ja mõttearenduses igati kasulikud võtted, kuid lõppude lõpuks ei kujuta need endast siiski midagi enamat kui vahendeid, mille abil panna inimesi oma tavasid muutma, ilma et nad möönaksid, et nad seda teinud on. ;)
Metafüüsiku /ehk "terve mõistusega inimese"/ arust on olemas mingi ülimuslik intellektuaalne kohustus tuua oma erimeelsuse kasuks argumente - argumente, mis lähtuksid suhteliselt vaieldamatutest eeldustest. Ironist arvab, et säärased argumendid - loogilised argumendid - on omas klassis küll väga head ja mõttearenduses igati kasulikud võtted, kuid lõppude lõpuks ei kujuta need endast siiski midagi enamat kui vahendeid, mille abil panna inimesi oma tavasid muutma, ilma et nad möönaksid, et nad seda teinud on. ;)
teisipäev, 7. aprill 2009
Sünnipäev on ikka üks isevärki päev küll :) :) :)(
Mulle tundub, et KÕIK inimesed on mulle õnne soovinud.
laupäev, 4. aprill 2009
"Aeg kulgeb igas ruumis erinevalt...erinevates jõuväljades..." I.J.M.E. või N.A.E
Panin tähele, et ajaga on võimalik manipuleerida - meil on teatav võim seda mõjutada. See on seotud mõtlemisega... ja eesmärkidega. On võimalik tohutult palju õppida või ära teha lühikese hetkega, aga sellele järgneb tavaliselt pikk vormitu vähem kontentreeritud aeg. See teadmine ei ole midagi uut. Minu tunnetuslik kogemus seisnes selles, et ...
Tõusin hommikul üles üsna väsinuna, sest olin hädas kevadväsimuse ja stressiga suurest kohustuste koormast. Voodis lebotamine ei ole kiirel ajal parim lahendus, sest organiseeritus aitab kindlasti efektiivsemalt olukorrast välja tulla. Olen leidnud enda jaoks meetodi, et tuleb tõusta "õigel", piisavalt varajasel ajal üles, tõesti tõusta ja virguda, et ei saaks kaduda või saaks tekkida režiimitunne. Päeva jooksul aga võib alati, kui tunned end väsinuna ja just siis, heita umbes paarikümneks minutiks puhkama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Tõusin siis ühel hommikul üles ja ei tundnud end energilisena. Toimetasin üht-teist ja tunnid kadusid kui liivaterad sõrmede vahelt. Ühesõnaga just siis, kui oli vaja aega, tormas see tulistvalu eest ära.
Ühel hetkel jõudsin siiski kohustusteni, mis mul "kukil istusid". Ühtäkki oli aega keskenduda oma tegevusele, tajuda selle mõttekust ja tulemuslikkust. Kell liikus normaalses tempos (mis see veel on!?). Olin jõudnud õige tegevuseni ja olin käesolevas hetkes. Kuigi aega oli nüüd kolme tunni asemel üks, ei tundu see enam lootusetult lühike aeg.
Asjad tuleb võtta käsile ükshaaval ja teha kiirustamata. Suure ja peaspüsimatu ülesannete hulga organiseerimiseks olen kasutanud mitmeid võtteid. Esimene asi on kõige ülesmärkimine. Issi on teinud tähelepaneku, et laps kirjutab oma kodutööd päevikusse üles, siis juba ainuüksi selle tõttu tõuseb tema õppeedukus. Enamasti, pannud kirja oma kohustused, ei ole mul vaja enam ekstra märkmeid vaadata - need on peas, aga ometi on sellest abi.
Järgmine ja juba üsna ekstreemne viis on võtta üks paberileht ja märkida üles peensusteni, mida ma pean tegema. Alustades helista kontorisse või võta kodust CD toorikuid kaasa ja lõpetades kirjuta muusikajaloo referaat. Järjest kriipsutad tehtud asju maha ja lisad uusi juurde.
Päris tõsine on olukord, kui tuleb hakata päevade kaupa plaani koostama. Kolmapäeval pean jõudma lisaks tavalistele tegutsemistele ja harjutamistele kirjutada kontserdiarvustuse, neljapäeval õpin seminari, filosoofia kirjalikule tööle läheb mitu päeva (eeldusel, et materjal on juba loetud) ja nädalavahetusel puhkan või täidan mahajäämusi.
Kuna plaani autor olen mina, siis saan seda iga kell muuta ja jätan alati varuruumi, kui peaks juhtuma ootamatusi. Väsimus on piisav põhjus oma plaani muutmiseks, sest kui tahad pikemas perspektiivis kaugele jõuda, ei saa leppida magamatusega. Endasse tuleb suhtuda heatahtlikult ning südametunnistuspiinad on mõtetud, sest plaanist hälbimine ei ole kunagi maailmalõpp ja lõppude-lõpuks on kõik rangelt vabatahtlik. Olen ise võtnud endale eesmärgid ja tahan neid täita.
Tõusin hommikul üles üsna väsinuna, sest olin hädas kevadväsimuse ja stressiga suurest kohustuste koormast. Voodis lebotamine ei ole kiirel ajal parim lahendus, sest organiseeritus aitab kindlasti efektiivsemalt olukorrast välja tulla. Olen leidnud enda jaoks meetodi, et tuleb tõusta "õigel", piisavalt varajasel ajal üles, tõesti tõusta ja virguda, et ei saaks kaduda või saaks tekkida režiimitunne. Päeva jooksul aga võib alati, kui tunned end väsinuna ja just siis, heita umbes paarikümneks minutiks puhkama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
Tõusin siis ühel hommikul üles ja ei tundnud end energilisena. Toimetasin üht-teist ja tunnid kadusid kui liivaterad sõrmede vahelt. Ühesõnaga just siis, kui oli vaja aega, tormas see tulistvalu eest ära.
Ühel hetkel jõudsin siiski kohustusteni, mis mul "kukil istusid". Ühtäkki oli aega keskenduda oma tegevusele, tajuda selle mõttekust ja tulemuslikkust. Kell liikus normaalses tempos (mis see veel on!?). Olin jõudnud õige tegevuseni ja olin käesolevas hetkes. Kuigi aega oli nüüd kolme tunni asemel üks, ei tundu see enam lootusetult lühike aeg.
Asjad tuleb võtta käsile ükshaaval ja teha kiirustamata. Suure ja peaspüsimatu ülesannete hulga organiseerimiseks olen kasutanud mitmeid võtteid. Esimene asi on kõige ülesmärkimine. Issi on teinud tähelepaneku, et laps kirjutab oma kodutööd päevikusse üles, siis juba ainuüksi selle tõttu tõuseb tema õppeedukus. Enamasti, pannud kirja oma kohustused, ei ole mul vaja enam ekstra märkmeid vaadata - need on peas, aga ometi on sellest abi.
Järgmine ja juba üsna ekstreemne viis on võtta üks paberileht ja märkida üles peensusteni, mida ma pean tegema. Alustades helista kontorisse või võta kodust CD toorikuid kaasa ja lõpetades kirjuta muusikajaloo referaat. Järjest kriipsutad tehtud asju maha ja lisad uusi juurde.
Päris tõsine on olukord, kui tuleb hakata päevade kaupa plaani koostama. Kolmapäeval pean jõudma lisaks tavalistele tegutsemistele ja harjutamistele kirjutada kontserdiarvustuse, neljapäeval õpin seminari, filosoofia kirjalikule tööle läheb mitu päeva (eeldusel, et materjal on juba loetud) ja nädalavahetusel puhkan või täidan mahajäämusi.
Kuna plaani autor olen mina, siis saan seda iga kell muuta ja jätan alati varuruumi, kui peaks juhtuma ootamatusi. Väsimus on piisav põhjus oma plaani muutmiseks, sest kui tahad pikemas perspektiivis kaugele jõuda, ei saa leppida magamatusega. Endasse tuleb suhtuda heatahtlikult ning südametunnistuspiinad on mõtetud, sest plaanist hälbimine ei ole kunagi maailmalõpp ja lõppude-lõpuks on kõik rangelt vabatahtlik. Olen ise võtnud endale eesmärgid ja tahan neid täita.
Absurdist
Lugesin ühe eksami jaoks Albert Camus' "Sisyphose müüti". Alguses tundus see niivõrd sünge ja eemal minu elust ehk minu mõtted ei leidnud pidepunkti autori omadega. Tekst oma abstraktsuses (kas ma võin nii väita?) ei ole ka kergestimõistetav; mängu raamat, mida ma varem kirjeldasin, on selle kõrval lihtsam. Aga toimib sama efekt: mida enam lugeda, seda arusaadavamaks ja nauditavamaks teos muutub. Võib-olla jõudis Camus nende teemade ja käsitlusteni, mis haakuvad minu otsingutega.
Müüt
Jumalad mõistsid Sisyphose karistuseks lakkamata üht kaljurahnu mäetippu veeretama, kust kivi oma raskuse tõttu jälle alla veeres. Nad arvasid teataval määral põhjendatult, et pole hirmsamat karistust kui tarbetu ja lootusetu töö.
Kui uskuda Homerost, siis oli Sisyphos kõige targem ja kõige ettenägelikum kõigist surelikest, aga ta ei täitnud pimesi reegleid, mille seadsid talle ette Jumalad, vaid käitus oma moraali kohaselt. Talle heidetakse ette viisakusetust viimaste suhtes, ta andis välja nende saladused. Zeus oli röövinud Asopose tütre Aigiana. Isa ei osanud lapse kadumist millegagi seletada ja kurtis muret Sisyphosele. Sisyphos, kes sellest röövimisest teadis, lubas Asopost valgustada, tingimusel, et see annab Koritose linnale vett. Õnnistusrikas vesi oli talle niisiis tähtsam kui taeva pikne. Selle eest sai ta manalas karistuse.
Lõik, mis väljarebituna ei pruugi olla väga pimestavalt rabav, aga selles on siiski tihedalt mõtteid, ja siin on palju sellist, mida võib pidada ka "minu eetikaks" või "elufilosoofiaks":
"...On ainult üks moraal, mida absurdiinimene võiks aksepteerida - niisugune, mis ei lahuta end jumalast, moraal, mis dikteerib end ise. Aga absurdiinimene elab väljaspool seda jumalat. Mis aga puutub teistesse moraalidesse (siia hulka arvan ma ka immoralismi), siis ei näe absurdiinimene neis muud kui eneseõigustust, ja temal pole end milleski õigustada. Ma lähtun tema süütuse põhimõttest.
See süütus on ohtlik. "Kõik on lubatud!" hüüab Ivan Karamazov. Siingi kõlab absurd. Aga ainult tingimusel, et seda ei tõlgendata labaselt. Ma ei tea, kui õigesti on seda mõtet tabatud: see pole vabanemis- ja rõõmukarje, vaid kibe tõde. Kindel veendumus jumala olemasolus, mis elule mõtte annaks, on kaugelt külgetõmbavam kui võimalus karistamatult kurja teha. Valik poleks raske. Aga valikut ei ole, ja siit algabki hingepiin. Absurd ei vabasta, vaid seob. See, et kõik on lubatud, ei tähenda veel, et miski pole keelatud. Absurd lihtsalt võrdsustab kõigi tegude tagajärjed. Ta ei soovita kuritegu, see oleks lapsik, aga ta konstateerib südametunnistuspiinade mõttetust. Teisest küljest, kui kõik kogemused on võrdväärsed, on kohusetunde kogemus niisama õigustatud nagu iga muu. Võib olla vooruslik ka jonni pärast. " (lk 77-78)
Müüt
Jumalad mõistsid Sisyphose karistuseks lakkamata üht kaljurahnu mäetippu veeretama, kust kivi oma raskuse tõttu jälle alla veeres. Nad arvasid teataval määral põhjendatult, et pole hirmsamat karistust kui tarbetu ja lootusetu töö.
Kui uskuda Homerost, siis oli Sisyphos kõige targem ja kõige ettenägelikum kõigist surelikest, aga ta ei täitnud pimesi reegleid, mille seadsid talle ette Jumalad, vaid käitus oma moraali kohaselt. Talle heidetakse ette viisakusetust viimaste suhtes, ta andis välja nende saladused. Zeus oli röövinud Asopose tütre Aigiana. Isa ei osanud lapse kadumist millegagi seletada ja kurtis muret Sisyphosele. Sisyphos, kes sellest röövimisest teadis, lubas Asopost valgustada, tingimusel, et see annab Koritose linnale vett. Õnnistusrikas vesi oli talle niisiis tähtsam kui taeva pikne. Selle eest sai ta manalas karistuse.
Lõik, mis väljarebituna ei pruugi olla väga pimestavalt rabav, aga selles on siiski tihedalt mõtteid, ja siin on palju sellist, mida võib pidada ka "minu eetikaks" või "elufilosoofiaks":
"...On ainult üks moraal, mida absurdiinimene võiks aksepteerida - niisugune, mis ei lahuta end jumalast, moraal, mis dikteerib end ise. Aga absurdiinimene elab väljaspool seda jumalat. Mis aga puutub teistesse moraalidesse (siia hulka arvan ma ka immoralismi), siis ei näe absurdiinimene neis muud kui eneseõigustust, ja temal pole end milleski õigustada. Ma lähtun tema süütuse põhimõttest.
See süütus on ohtlik. "Kõik on lubatud!" hüüab Ivan Karamazov. Siingi kõlab absurd. Aga ainult tingimusel, et seda ei tõlgendata labaselt. Ma ei tea, kui õigesti on seda mõtet tabatud: see pole vabanemis- ja rõõmukarje, vaid kibe tõde. Kindel veendumus jumala olemasolus, mis elule mõtte annaks, on kaugelt külgetõmbavam kui võimalus karistamatult kurja teha. Valik poleks raske. Aga valikut ei ole, ja siit algabki hingepiin. Absurd ei vabasta, vaid seob. See, et kõik on lubatud, ei tähenda veel, et miski pole keelatud. Absurd lihtsalt võrdsustab kõigi tegude tagajärjed. Ta ei soovita kuritegu, see oleks lapsik, aga ta konstateerib südametunnistuspiinade mõttetust. Teisest küljest, kui kõik kogemused on võrdväärsed, on kohusetunde kogemus niisama õigustatud nagu iga muu. Võib olla vooruslik ka jonni pärast. " (lk 77-78)
Tellimine:
Postitused (Atom)
