Absurdist

Lugesin ühe eksami jaoks Albert Camus' "Sisyphose müüti". Alguses tundus see niivõrd sünge ja eemal minu elust ehk minu mõtted ei leidnud pidepunkti autori omadega. Tekst oma abstraktsuses (kas ma võin nii väita?) ei ole ka kergestimõistetav; mängu raamat, mida ma varem kirjeldasin, on selle kõrval lihtsam. Aga toimib sama efekt: mida enam lugeda, seda arusaadavamaks ja nauditavamaks teos muutub. Võib-olla jõudis Camus nende teemade ja käsitlusteni, mis haakuvad minu otsingutega.

Müüt
Jumalad mõistsid Sisyphose karistuseks lakkamata üht kaljurahnu mäetippu veeretama, kust kivi oma raskuse tõttu jälle alla veeres. Nad arvasid teataval määral põhjendatult, et pole hirmsamat karistust kui tarbetu ja lootusetu töö.
Kui uskuda Homerost, siis oli Sisyphos kõige targem ja kõige ettenägelikum kõigist surelikest, aga ta ei täitnud pimesi reegleid, mille seadsid talle ette Jumalad, vaid käitus oma moraali kohaselt. Talle heidetakse ette viisakusetust viimaste suhtes, ta andis välja nende saladused. Zeus oli röövinud Asopose tütre Aigiana. Isa ei osanud lapse kadumist millegagi seletada ja kurtis muret Sisyphosele. Sisyphos, kes sellest röövimisest teadis, lubas Asopost valgustada, tingimusel, et see annab Koritose linnale vett. Õnnistusrikas vesi oli talle niisiis tähtsam kui taeva pikne. Selle eest sai ta manalas karistuse.

Lõik, mis väljarebituna ei pruugi olla väga pimestavalt rabav, aga selles on siiski tihedalt mõtteid, ja siin on palju sellist, mida võib pidada ka "minu eetikaks" või "elufilosoofiaks":
"...On ainult üks moraal, mida absurdiinimene võiks aksepteerida - niisugune, mis ei lahuta end jumalast, moraal, mis dikteerib end ise. Aga absurdiinimene elab väljaspool seda jumalat. Mis aga puutub teistesse moraalidesse (siia hulka arvan ma ka immoralismi), siis ei näe absurdiinimene neis muud kui eneseõigustust, ja temal pole end milleski õigustada. Ma lähtun tema süütuse põhimõttest.
See süütus on ohtlik. "Kõik on lubatud!" hüüab Ivan Karamazov. Siingi kõlab absurd. Aga ainult tingimusel, et seda ei tõlgendata labaselt. Ma ei tea, kui õigesti on seda mõtet tabatud: see pole vabanemis- ja rõõmukarje, vaid kibe tõde. Kindel veendumus jumala olemasolus, mis elule mõtte annaks, on kaugelt külgetõmbavam kui võimalus karistamatult kurja teha. Valik poleks raske. Aga valikut ei ole, ja siit algabki hingepiin. Absurd ei vabasta, vaid seob. See, et kõik on lubatud, ei tähenda veel, et miski pole keelatud. Absurd lihtsalt võrdsustab kõigi tegude tagajärjed. Ta ei soovita kuritegu, see oleks lapsik, aga ta konstateerib südametunnistuspiinade mõttetust. Teisest küljest, kui kõik kogemused on võrdväärsed, on kohusetunde kogemus niisama õigustatud nagu iga muu. Võib olla vooruslik ka jonni pärast. " (lk 77-78)