Härmavõrgud

Päikeseigatsuses!

Pilvest vaadatuna...

Soh, nüüd!

Mul on viimasel ajal niivähe energiat, et harjutamine, mis alguses nii hästi kulges, selle all juba kannatab. Mõtlen juba mõnda aega igasugu asju välja, et ennast aidata. Täna tulin mõttele, et ehk peaks ennast juba ravima hakkama - mis siin ikka veel kolm nädalat oodata, kuni ma päriselt haigeks jään. Ehk olen siiski liiga üksluiselt toitunud, müslist ja jogurtist ju vitamiine ei saa. Ma nimetan müslit endamisi saepuruks - vähemalt täidab kõhtu ja on lihtne kooli kaasa võtta.

Hakkasin siis meelde tuletama, mis asjad need kasulikud siis olid. Kõigepealt võtsin käsile küüslaugu. Leidsin kapist isegi purustaja või kuidas seda nimetataksegi. Olin oma viimasesse leiba liiga palju suhkrut pannud s t enne kasutasin mett ja see on vähem magus, aga seda kulus nii palju. Aga nüüd maitses see leib koos toorjuustu, küüslaaugu ja kurgiviiludega väga hästi.
Järgmiseks purustasin ingveri ja tegin sellest tee või leotise ning sõin ühe sidruni meega. Rohelisi lehti sinna juurde, ning jõin ühe mahla ning sõin viinamarju. Mulle aitab sellest, et ma ei tunne end hästi!

Ma tegingi seda!!!!

Olin eile õhtul hästi tubli, sest kuigi jõudsin koju hilja, pesin veel pesu ja juukseid ja tegelesin piltidega. Täna hommikul avasin silmad ja nagu ikka vaatasin aknast välja. Ja taevas ei olnudki lauspilves, vaid paistis päris puhas. Olen viimasel ajal tõusnud mõnikord hiljem, aga täna olin jälle juba enne kaheksat üleval. Lihtsalt panin riidesse, võtsin fotoka, ratta ja läksin.

Ma ei teadnud, kuidas minna, aga ma tahtsin minna sinna, mida ma oma aknast näen. Kõigepealt jõudsin mäe jalamile. Luzern on väga tasane, aga mäed tõusevad ühel hetkel järsult. Igatahes ei näinud ma head kohta, kust ronima hakata. Läksin siis piki mäekülge edasi ja jõudsin otsapidi Kriensi. Märkasin tõstukeid, mis köisipidi üles alla sõitsid. Otsisin selle koha üles ja leidsin, et siit siis nad Pilatusele sõidavadki :) Väga tore! Aga Pilatusele võib ja jala minna. Siltide järgi võtvat see 5 tundi ja 45 minutit. Nii kõrgele ma oma kontskingade ja linnariietusega küll minema ei hakkanud, kuid ülesse ronisin küll. Matkarajad olid asfaldist. Minu meelest on see üsna kutluurne viis matkamiseks. Liiga. Aga selline see Šveits on - kuna inimesi elab siin tihedalt ning neil on raha, siis nad kontrollivad loodust. Kui ma tahaks tõelist looduselamust saada, siis olgu need väga kõrged ja ilusad, aga ma valiks mõne teise reisisihi. Võib-olla mulle seal kõrgel meeldiks.

Šveits on väga korras. Võiks öelda perfektne. Seda räägitakse ja just seda ma nägin vaadates nendele ridamisi ehitatud korras majadele seal eemal. Möödusin paarist vanast majast, kindluse moodi majast. Need mulle meeldisid, aga seal oli ka üks hotell - Himmelrich. Seda võiks tõlkida ehk sõnaga "taevalik". Ma arvan, et see reklaamis end väga hästi, aga oma paneelmajaliku ehitusega ja kollaseks võõbatud seintega tundus see mulle üsna sobimatu. Aga see on ka kõigest minu arvamus. Läksin sellest veidi körgemale, aga väga kaugele ma ei tahtnudki minna. Olin jätnud hommikusöögi söömata, nagu mul kombeks ning mõtlesin omasöögiajaks tagasi tulla.

Ilm oli hommikul kirka päikeseline, aga taspaisi tekkis taevasse pilvisus, nii et ühtki head pilti ma vist ei saanud. Siiski nägin ma ära kogu järve suuruse ja selle viis haru. See on juba midagi! Tagasitulemine oli keerulisem, sest kõrgemal tekkis teele jää ning mu jalanõud polnud sobivad, aga tavaliselt mulle kukkuda ei meeldi ja seda ei teinud ma ka seekord.

Jõudsin alla keskuseni, võtsin ratta ja väntasin kodu poole. Tagumine pidur oli veidi külmunud ning see on ka see, mis hirmsasti kriuksub, kui talle meeldib. Nüüd ähvardas see lihtsalt peale jääda. Mul on imeilusad valged kindad, nii et ma ei taha oma käsi väga määrida, kuid iga puudutus ratta, piduri või dünamo juures seda just teeb. Õnneks rattas siiski väga suurt lärmi ei teinud. All oli millegipärast palju külmem. Võib-olla olin enne tuulevarjus.

Jõudsin koju ja juba rõõmustasin sooja tee üle, mida endale teen. Vaatasin aknast välja, kas ma näen siis seda, kus ma käsin ja minu rõõmuks - olin käinud täpselt seal, kus tahtsin minna. :) Lugesin ridamisi maju. Nüüd siis teadsin ka seda, et see väga hästi valgustatud maja, mida ma igal õhtul näen, ongi too Himmelrich hotell. Nüüd kokkasin endale maitsva toidu ja tunnen, et olen midagi "päris" teinud.
:)

Mäkkeminemine

Ma tahaks homme natuke mäkke ronida. Seal on nii tore lumi. Lumi on muidugi Dreilindenis ka, aga vaatan ikka oma aknast välja majadest üle madalamate ja kõrgemate mägede poole ja mõtlen, et kuidas seal ikkagi on. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas sinna minema peaks, aga ma tahaks minna. Ma arvan, et ma ehk lihtsalt lähen :) Loodan, et on ilus ilm.

Ma nägin täna unes raha leidmist...

Novembri raskus sai mind kätte...

Imetabane

Kooliõues...

Käisin eile kitarrimeistrikursusel. Lihtsalt halliks pealtvaatajaks mul jääda ei lastud - kaasati igatpidi vestlusesse ja pilti. Õpetaja oli üks väga vana itaallane ja teema oli interpretatsioon. Mulle väga meeldis, kuidas ta muusikaga lugu jutustas ning kuidas ta õpilasi teistmoodi mängima utsitas. Mõned mõtted sealt...
Muusika on värvid. Ning värvid on variatsioonid. Ärgem mängigem kunagi vähem kui noodis kirjas mõeldes, et korduses kasutan seda ja seda kaunistust, pigem lisagem juurde ja teisel korral veel enam. Ärgem õppigem enne ära noote mängides tobedaid muusikavigu, vaid juba esimesed noodid on sobivas muusikalises liikumises - milleks õppida kaks korda sama asja. Nii on ka noodistmängu ja päheõppimisega.
Muusika on kaugem kui keel. Enne keele tekkimist polnud muusikat, sest tumm-tumm "surnud kehal" võidurõõmu märgiks pole veel päriselt muusika. Keel on konkreetne ja selles on tema piiratus. Muusika on palju vahetum, puudutab emotsioone ning sealjuures (õnneks) jääb alati abstraktseks, lahtiseks, püüdmatuks.
Igal noodil on oma värv. Ärgem mängigem heliredeleid, vaid üheksatteistkümmet eri informatsiooni. Minna lõpuni jõudes iga noodi tähenduseni... Toonika on keskpunkt, millesse suhtuvad kõik noodid. Meil on selline taju, sest kogu meie liikumine on seotud gravitatsiooniga ning üles-alla, vasakule-paremale on suhtes sellega... ... ...
Ma ei oska seda nii edasi anda nagu see meistrikursusel oli.

Eelmine nädal oli minu jaoks supertore. Mul oli aega korralikult harjutada ja nautida seda, et töö edeneb ning ma lausa lendasin harjutama s t tahtsin, olin motiveeritud ning ei pidanud end sundima kuidagi efektiivseks. See nädal oli crazy, sest valmistasin ette oma CVd ja muid pabereid tööle kandideerimiseks (onneks inglise, mitte saksa keeles) ja suhtlesin migratsiooniametiga ning püüdsin aru saada mida ma peaksin tegema, et võiksin töötada. Uhh, selgus, et praegu suurt ei midagi. Samas nõudsin koolitööd tegemist ja tahtsin selle stressi kõrval veel harjutada ka. Täna hommik oli mul vaba ja ma lihtsalt magasin, kuigi teadsin, et mul on ka flööditund, milleks ma ei jõudnud teha kõike seda, mida tahtsin. Magasin ja mõtlesin, et mul on vaja puhkust, pingelangust enne kui jälle enesearendamise intensiivse tööga saan tegeleda. Ma otsin ennast ja oma toimimismeetodit. Mulle näib, et on minu tee selliseid asju otsustada. Ma pole enam väike ega õpi õpetajale (by the way (ma mõtlen liiga palju inglise keeles) tund läks hästi, sest midagi eelmise nädala tööst siiski paistis välja :). Rääkisin täna Viviciusega. Ta teeb väga palju tööd ja räägib sellest (ta on üldse rohkem selline, nagu mina ;). Erinevus on selles, et mina näen, et ma muutun ebaefektiivseks, kui ma ei ole puhanud ja mulle tundub, et raiskan sellega aega ning samuti, et siis ma ei ole ju praeguses hetkes õnnelik.... ja kui ma praegu pole õnnelik, miks ma arvan, et tulevikus peaks miski paranema. Ühesõnaga mul on väga huvitav aeg (järjekordselt), sest ma ei õpi ainult pillimängu, vaid kogu oma elu.

Lumi on juba nii ligidal

Vaatan aknast välja. Mäed on pilvedes, isegi lähematel küngastel ronib valge udune mass siia-sinna. Kaugematel kõrgematel mägedel on lund alati näha - ka hilissuvel, aga lähematel mägedel võib jälgida talve tulemist. Esimene lumi sadamas on minu jaoks alati ime, hüpnotiseeriv, isegi kui see on lörtsine märg. Paar päeva tagasi jõudis lumejoon päris päris lähedale. Kohe siin nende majade taga... ja ma arvan, et kui ma oleks too päev läinud üles Dreilindenisse, oleksin võinud seda katsuda. Nüüd on see jälle eemaldunud, nii et esimene lumi see minu jaoks veel polnud. Siin hoopis ebamugav ja jäine vihm, seal lörts. "Päris" lund tuleb veel oodata.

Mis on elu? Minu jaoks niivõrd värske ja hall ehk selles on olemas kõik värvid ning samal ajal on see läbipaistev, veemoonutustega. Praegu elan oma elu nii ise. Ma pole kunagi varem end nii lahtiseotuna tundnud. See pole tunne - see ON.

Minu flöödiõpingutes ei kulge edasiminek ainult lineaarselt ehk täna on parem kui eile ja homme on parem kui täna. Nii on vast kõigil. Tuleb ületada kände ja kivisid, mõnikord Alpegi. Aga siis ma üritan endaga leppida ja võtta seda, mis siiski olemas on kui kingitust. Mõtlen: kui ma olen haige ja mul on hääl ära ja ma tahan näiteks öelda, et sa oled väga kallis, siis on see ju endiselt usutav.

Ma vahel mõtlen väga mõnusa ja hea tundega sellele, et mul on nii toredad sõbrad seal Eestis. Nii isikupärased, säravad, nii mõnusad koosmõtlemiseks, koosolemiseks, koostegemiseks - igaüks omamoodi just nii, et minu erinevad küljed saavad teiega viibides vaheldumisi esile tõusta ja kulissidesse peituda. Ma olen teie üle lausa uhke! Ainult, et...
millegipärast on suhtlemine kidane. Hm... Kas ma olen tõesti nii kadunud?

Eile õhtul

Hilja sõitsin oma rattaga ülevalt Dreilindenist läbi linna kodu poole. Kell oli umbes kümme - väga paras aeg end koju magama sättida. Minu ees peatus foori taga troll, kes näis, et oli otsustanud sama teha: võttis aga sarved maha, aitab naljast! ja pani mootori käima... ;)

Tõusev Päike

Ma võin nutta silmad peast, aga ma tunnen, et ELAN!!!

Iseeneses

Nüüd on minu maailm juba hoopis teist karva. Endiselt enesekeskne, kuid hoopis teistsugune. Nüüd on mul tegemist kõigi teistega. Üks ring väljapoole. ;)