räägin iseendaga

Küsimärgid flöödimängus:
? alahuule vabastamiseks lase suud kinni hoides lõug alla
? lõug ette, et hambad oleksid kohakuti
? kontrolli huulikunurka - kas on piisavalt sisse keeratud?
Suru suunurgad kokku (ja alla*) nii, et keskosa on vaba ja paindlik (flexible).

- kontrolli, et õhuvool on piisavalt kiire ja ühtlane,
- seisa sirgelt, kael ja õlad vabad

(((? vajuta ülemine huul alumisele jättes nende vahele väikese pilu. Alumine huul, nina ümbrus ja suunurgad vabad)))
*õhku ei suuna alla, ainult suunurgad nihutavad kogu suudimit allapoole

..............................................................................................................................

Ole veendunud nootides, mida mängid. Tunnis ka esinemise tunne. Kas ma olen kindel, et oskan?
Olen kõige ilusam, targem ja osavam. Rohkem enesekindlust. Tegelikult oskan ma rohkem - seda on vaja näidata.

Ma harjutan vähe. (esiteks: see on minu hinnang ja alati see pole nii). Kas ma siis ei taha sellega tegeleda? Mõtlesin sedapidi, lasin mõttes lahti oma kinnis-unistusest. Mis siis, kui ma teen midagi muud. Mitte kardinaalselt - "ei loobu, sellest, mida armastan", vaid teen midagi uue nurga all, mitte klassikaliselt, nagu kõik... Otsin uue nüansi, stiili, väljundi, kus kasutan teisi oma tugevaid külgi.
.........................................................................................................
mõtlesin
.........................................................................................................

Ja kõik on ikka nii nagu enne..., kuid hoopis teisiti. MA TAHANGI SEDA, MIDA ÜTLESIN, aga nüüd on tahtmise juures vabadust, iseolemist. See asi EI ole kohustus. Õnnelik saab olla ka ilma olemata maailma parim flöödimängija. Aga see on ikkagi asi, mida ma jään püüdma, sest see tundub hea ja õige.

+ oma teisi tugevaid külgi saab kasutada probleemi lahendamiseks, organiseerida see ära. Parim juht on see, kes ei tee ise, vaid paneb teised tegema nii, et kõigil on hea.

+ minu unistus ei seisne saamises "maailma parimaks", teistega võrdlemine ei ole eesmärk

jõhvikas, jõhvikas, jõhvikas

Käisime Kadriga esmaspäeval jõhvikal. Seal samas laudteel, kus me matkalgi käisime. Rabas on juba sügisvärve; ilm oli suurepärane - päikesepaisteline ja soe. Väga ilus ja rahulik. Teha tunde ainult ühte ja sama asja, kas see pole nauding. Peale elu, mis käib kella järgi ja kõike tuleb planeerida ja hirmus kiiresti ära teha.
Me lähme pühapäeval jälle. Ma ei tea, mis nende marjadega nii palju teha (marjaahnus), kuid korjamine on mega.

Sel ajal ja pärast rääkisime... põhjani ja ausalt, nii et endal on valus ja kurb. Aga see aitab. Seekord küll.

Ilm on sombune ja ootamatud vihmavalingud vahelduvad tuhmi päikesepaistega. Metsa lagendiku serva ääristab uduloor. Õhk on sügiseselt jahe ja hooti paisub külm tuul.

Hõredate puude vahel kohendavad relvi kaks rüütlit. Nad valmistuvad võitluseks. Üks neist on valge nagu lootus ja potentsiaal, sinine nagu vabadus ning iseteadvus ja kuldne nagu rahulik ja soe õnn, millele jaheda raua läige lisab aimdust vahedast tarkusest ja tahtekindlusest. Teine tantsiskleb purpurpunasena tulisel ratsul, temast hoovab vastupandamatut energiat, mis ümbritseb teda tulise hõõgusena. Temas on kirge ja tormakust, kuid kui palju vastupidavust, ei tea, sest ta on nagu tuli, mis kord suudab hävitada kõik enese ümber, kuid hiljem kustub iseenesest, et varsti jälle süttida uuest inspiratsioonist.

Varjatud vastuseisu aeg on möödas. Külm sõda on läbi! Relvadele!

Selline on tänane septembrikuu ilm ja kahe rüütli turniir on võitlus minu sees minu endaga. Üks pool on see, mis teeb mind õnnelikuks, rahulikuks - on tunne, et see, mis ma teen on õige ja hea. Teine pool on nõudmised ja kohustused, mida on liiga palju.

Õigupoolest ongi kõige kurja juur aeg. Minu elus ei leidugi peaaegu asju, mida ma ei tahaks teha. Aga ka meeldivad ja huvitavad asjad muutuvad kohustuseks (elik moonduvad koletiseks), kui nende arvelt jääb midagi olulist tegemata.

Muidugi suudaksin ma endale võetud (kuhjunud) koormat kanda nagu ma siiamaani olen teinud, aga see, mis veel aasta tagasi tundus õige ja hea, on uues situatsioonis segav - ei lase saavutada tõelist eesmärki.

Järelikult ei olegi minu vastasteks konkreetsed tegevused, vaid ideed, moondkujud, mis muutuvad ajas. Ma ei saa pahandada arvudega, kui süüdi on hoopis valem.

..........................................................................................................................................................................

Minu elus on praegusel hetkel kaks eesmärki. Teiste asjadega on olukord turvalisem.

Üks nendest on tahtmine õppida heaks flöödimängijaks. See ei ole siiamaani just suurepäraselt õnnestunud. Võib-olla olen ma ületanud juba mõned takistused...või vähemalt nende kriisipunktid ning praegu tegelen ma eelkirjeldatud võitlusega. Põhiprobleemiks on minu puhul olnud see, et ma harjutan liiga vähe. Mulle on heidetud ette tahte puudust s.t. võib-olla ei huvita see mind nii väga, et ma peaksin ma valima mõne muu ala jne. Aga ise tunnen ma, et see ei ole kindlasti nii.


Uskumatu, aga probleem on hoopis teistlaadi. Ma tunnen, et flöödi mängimine, harjutaminegi pakub mulle naudingut. Probleem ei ole selle, et ma ei taha seda teha, vaid selles, et mul on kalduvus tulla inimestele vastu nende soovides. Nii ongi tõeline oht, et mu päev täitub märkamatult proovide, töö, tundide, trenni, majapidamistöödega jm üldiselt kasulikuga ja flöödile jääb liiga vähe aega.