Selline on tänane septembrikuu ilm ja kahe rüütli turniir on võitlus minu sees minu endaga. Üks pool on see, mis teeb mind õnnelikuks, rahulikuks - on tunne, et see, mis ma teen on õige ja hea. Teine pool on nõudmised ja kohustused, mida on liiga palju.

Õigupoolest ongi kõige kurja juur aeg. Minu elus ei leidugi peaaegu asju, mida ma ei tahaks teha. Aga ka meeldivad ja huvitavad asjad muutuvad kohustuseks (elik moonduvad koletiseks), kui nende arvelt jääb midagi olulist tegemata.

Muidugi suudaksin ma endale võetud (kuhjunud) koormat kanda nagu ma siiamaani olen teinud, aga see, mis veel aasta tagasi tundus õige ja hea, on uues situatsioonis segav - ei lase saavutada tõelist eesmärki.

Järelikult ei olegi minu vastasteks konkreetsed tegevused, vaid ideed, moondkujud, mis muutuvad ajas. Ma ei saa pahandada arvudega, kui süüdi on hoopis valem.

..........................................................................................................................................................................

Minu elus on praegusel hetkel kaks eesmärki. Teiste asjadega on olukord turvalisem.

Üks nendest on tahtmine õppida heaks flöödimängijaks. See ei ole siiamaani just suurepäraselt õnnestunud. Võib-olla olen ma ületanud juba mõned takistused...või vähemalt nende kriisipunktid ning praegu tegelen ma eelkirjeldatud võitlusega. Põhiprobleemiks on minu puhul olnud see, et ma harjutan liiga vähe. Mulle on heidetud ette tahte puudust s.t. võib-olla ei huvita see mind nii väga, et ma peaksin ma valima mõne muu ala jne. Aga ise tunnen ma, et see ei ole kindlasti nii.


Uskumatu, aga probleem on hoopis teistlaadi. Ma tunnen, et flöödi mängimine, harjutaminegi pakub mulle naudingut. Probleem ei ole selle, et ma ei taha seda teha, vaid selles, et mul on kalduvus tulla inimestele vastu nende soovides. Nii ongi tõeline oht, et mu päev täitub märkamatult proovide, töö, tundide, trenni, majapidamistöödega jm üldiselt kasulikuga ja flöödile jääb liiga vähe aega.