Endaga on vahel raske, sest ta vadistab liiga palju ja on nii palju asju, millega ta rahul pole ja mida tahaks....

(Oi, vaatasin, et see oli 200 postitus siin blogis. Juba! Kõik väärib tähistamist.)

Ma olen ikka egoistlikumaks muutunud küll. Palju õnne!!! (Nii irooniliselt kui tõsiselt rõõmustades.) Laheks veelgi. Ma pole vist kunagi oma sõpru väga hoidnud, mulle tundub, et nemad hoiavad mind. Ma ainult katsun nende tunnetega mitte mängida... ja minna ikkagi edasi. Mõnikord kasvatakse lahku - kellele see halb on?

Praegu on minu kodusolemise eesmärgiks võimalikult puhata. Ma tunnen, et ma sellega liiga hästi hakkama ei saa - nii palju muljeid ja inimesi. Kalleid, aga ma tahan puhata. Mitte reisist, magamatusest... ise ei saa ka aru, millest. Selle tegemisest, mida ma teha või muretseda ei tahtnud. Ja siis tahaks minna veel enam enda sisse. Või inimeste sisse. Mitte tungida, vaid koputada uksele, näiteks häirivate, vastikute ootamatustega. Rutiinne sissesõidetud tee mind praegu ei huvita.
Ma tahtsin öelda välja ühe mõtte, aga siiani ei julgenud. Nüüd ehk julgen... ...Tahaksin tulla välja sellest pildist, mis inimestel minust juba on. Minu sõpradel... (Ma kohe tunnen veidi kõhedusttekitavalt, et ma tahan mõneti täpselt vastupidiseid asju kui seal - lausrumalus või võiks püüda seda mõista?)

Võib juhtuda, et te seda ei märkakski. Võib-olla Te juba ootategi, et ma nii käituksin, et ma võingi kohe järgmine hetk nii käituda. Ma tahaksin teha seda, mis ma tahan ja üldse mitte minna kaasa vooluga. Olla igal hetkel uus ja mitte täita "lubadusi" - ise enda välja öeldud tahtmisi, millele teised vastu tuleksid. Rõõmuga muidugi ja see, et ma juba järgmist liblikat püüan, on ehk pettumustvalmisav. Aga mitte keegi ei ole sellisele kergemeelsusele vaatamata mulle vähem kallis ja ma tõesti ütlesin seda tundega, et teid igatsen. Aitäh, te oletegi minu jaoks väga olemas!!! Tundub, et ma ehk ei saa iga sõbraga igal järgneval õhtul kohvikusse minna, sest... minu jaoks oleks see üksluine korduv situatsioon. Ei tunne endas nii palju loovust, et sellest iga kord sündmus tekitada. Teeme midagi muud. Aega ju on. Teeme seda, millest me mõlemad põlema läheme ja milles me lendame... Mis just praegu on.

Ma ei saa teilt seda eeldada. Isegi mõistmist oodata oleks liiga suur häbematus. Ma usun, et mõni tuleb kaasa, teine jääb kõrvaltvaatajaks ja keski ei seedi ära. Aga ehk ma ka muutun enne tavaliseks, kui üldse mõni rakett kusagil põlema läheb. Kõik võib olla.

Kodus.
Nii lihtne ongi.

Kuidas õppida olema lihtne? Ja usaldada, et minu soovid viivad mind sinna, kuhu ma tahan? Kas siis pole nii, et minu soovid ongi minu tahtmised?

Imelikul kombel hakkab see lihtsaks muutuma, mida ma elult ootan. Vähemalt, mida ma praegu püüan. Enam ei ole eesmärgid nii abstraktsed ja ma ei pea kellegi teise küljes rippuma kartes, et muidu olen out-is. Aga teinud ei ole ma veel palju. Nüüd ikka veel kõik alles algab. Liiguks justkui kogu aeg järjest lõpust alguse poole. Õpiks ma vaid kuulama. Vaatama. Iseendaga koos... elama.

MA TAHAKS TEHA TORMI. OLLA TUJUKAS, NÄIDA HOOLIMATU, VABA

Ja siis nii nii nii tühjana. Iga aasta sel ajal mötlen vist seda sama - mul pole elus veel nii rasket aega olnud.

Mõnikord ma tunnen end nii armastatuna. See on imeline

Kõik lumi on sulanud, isegi mäed on üsna paljad. Läks soojaks ja ladistab vihma. Tuul on ka mõnus, müdistab akna taga. Rattaga koju sõita polnud nii mõnus, oleks siis vähemalt loodusega kontakti tundnud, aga kus sa sellega linnatänavail autode vahel.

Ma peaks ikka inimestega rohkem rääkima. Kõigest, mis keeruline tundub. Näiteks täna rääkisin Rieneckesega ja tuli mõte, et võiks oma rasket kaasaegset lugu talle ette mängida, nii nagu me vahel Johanna ja Aiviga üksteisele tundi tegime. Hea mõte oli. See, mis ta ütles, avas minu jaoks selle loo ilu ja järsku teadsin isegi seda, mida ma tehniliste kohtadega ette peaksin võtma, rääkimata sellest, et kogu vorm ja mõte palju selgemaks sai. Vähestest sõnadest. Mul tekkis lihtsalt ettekujutus ja palju ideid, kuidas üks või teine koht kõlada võiks ja kuidas ma seda just mängida tahan. Aitäh!

Ma tunnen, et ma tõeliselt, tõeliselt, tõeliselt vajan puhkust. Ilu, hoolitsust, vaheldust, midagi muudki peale haarjutamise ja muretsemise. Miks ma üldse nii palju muretsen? Võib-olla on see veel midagi muud peale muretsemise? Vot selliste küsimustega tahaksingi tegeleda. Ma ei näe enam tervikut.

Ma tunnen, et olen imelik. Raske seletada. Ehk kodus, harjunud ümbruses oskan ennast paremini hinnata. Näib, et ma vajan inimesi. Nendega rääkida on nii tore. Ma ei jaksa olla positiivne, et öelda, et jaa, mulle kangesti meeldib Šveitsis. Praegu pole ma mitte milleski kindel. Naljakas periood minu elus. Kuidagi mitteminulik. Avastasin paar minutit tagasi, et juba üheksa päeva pärast lendan koju. Ma polnud seda varem märganud. Mõned asjad tuleks enne ära teha...

Tali

Härmavõrgud

Päikeseigatsuses!

Pilvest vaadatuna...

Soh, nüüd!

Mul on viimasel ajal niivähe energiat, et harjutamine, mis alguses nii hästi kulges, selle all juba kannatab. Mõtlen juba mõnda aega igasugu asju välja, et ennast aidata. Täna tulin mõttele, et ehk peaks ennast juba ravima hakkama - mis siin ikka veel kolm nädalat oodata, kuni ma päriselt haigeks jään. Ehk olen siiski liiga üksluiselt toitunud, müslist ja jogurtist ju vitamiine ei saa. Ma nimetan müslit endamisi saepuruks - vähemalt täidab kõhtu ja on lihtne kooli kaasa võtta.

Hakkasin siis meelde tuletama, mis asjad need kasulikud siis olid. Kõigepealt võtsin käsile küüslaugu. Leidsin kapist isegi purustaja või kuidas seda nimetataksegi. Olin oma viimasesse leiba liiga palju suhkrut pannud s t enne kasutasin mett ja see on vähem magus, aga seda kulus nii palju. Aga nüüd maitses see leib koos toorjuustu, küüslaaugu ja kurgiviiludega väga hästi.
Järgmiseks purustasin ingveri ja tegin sellest tee või leotise ning sõin ühe sidruni meega. Rohelisi lehti sinna juurde, ning jõin ühe mahla ning sõin viinamarju. Mulle aitab sellest, et ma ei tunne end hästi!

Ma tegingi seda!!!!

Olin eile õhtul hästi tubli, sest kuigi jõudsin koju hilja, pesin veel pesu ja juukseid ja tegelesin piltidega. Täna hommikul avasin silmad ja nagu ikka vaatasin aknast välja. Ja taevas ei olnudki lauspilves, vaid paistis päris puhas. Olen viimasel ajal tõusnud mõnikord hiljem, aga täna olin jälle juba enne kaheksat üleval. Lihtsalt panin riidesse, võtsin fotoka, ratta ja läksin.

Ma ei teadnud, kuidas minna, aga ma tahtsin minna sinna, mida ma oma aknast näen. Kõigepealt jõudsin mäe jalamile. Luzern on väga tasane, aga mäed tõusevad ühel hetkel järsult. Igatahes ei näinud ma head kohta, kust ronima hakata. Läksin siis piki mäekülge edasi ja jõudsin otsapidi Kriensi. Märkasin tõstukeid, mis köisipidi üles alla sõitsid. Otsisin selle koha üles ja leidsin, et siit siis nad Pilatusele sõidavadki :) Väga tore! Aga Pilatusele võib ja jala minna. Siltide järgi võtvat see 5 tundi ja 45 minutit. Nii kõrgele ma oma kontskingade ja linnariietusega küll minema ei hakkanud, kuid ülesse ronisin küll. Matkarajad olid asfaldist. Minu meelest on see üsna kutluurne viis matkamiseks. Liiga. Aga selline see Šveits on - kuna inimesi elab siin tihedalt ning neil on raha, siis nad kontrollivad loodust. Kui ma tahaks tõelist looduselamust saada, siis olgu need väga kõrged ja ilusad, aga ma valiks mõne teise reisisihi. Võib-olla mulle seal kõrgel meeldiks.

Šveits on väga korras. Võiks öelda perfektne. Seda räägitakse ja just seda ma nägin vaadates nendele ridamisi ehitatud korras majadele seal eemal. Möödusin paarist vanast majast, kindluse moodi majast. Need mulle meeldisid, aga seal oli ka üks hotell - Himmelrich. Seda võiks tõlkida ehk sõnaga "taevalik". Ma arvan, et see reklaamis end väga hästi, aga oma paneelmajaliku ehitusega ja kollaseks võõbatud seintega tundus see mulle üsna sobimatu. Aga see on ka kõigest minu arvamus. Läksin sellest veidi körgemale, aga väga kaugele ma ei tahtnudki minna. Olin jätnud hommikusöögi söömata, nagu mul kombeks ning mõtlesin omasöögiajaks tagasi tulla.

Ilm oli hommikul kirka päikeseline, aga taspaisi tekkis taevasse pilvisus, nii et ühtki head pilti ma vist ei saanud. Siiski nägin ma ära kogu järve suuruse ja selle viis haru. See on juba midagi! Tagasitulemine oli keerulisem, sest kõrgemal tekkis teele jää ning mu jalanõud polnud sobivad, aga tavaliselt mulle kukkuda ei meeldi ja seda ei teinud ma ka seekord.

Jõudsin alla keskuseni, võtsin ratta ja väntasin kodu poole. Tagumine pidur oli veidi külmunud ning see on ka see, mis hirmsasti kriuksub, kui talle meeldib. Nüüd ähvardas see lihtsalt peale jääda. Mul on imeilusad valged kindad, nii et ma ei taha oma käsi väga määrida, kuid iga puudutus ratta, piduri või dünamo juures seda just teeb. Õnneks rattas siiski väga suurt lärmi ei teinud. All oli millegipärast palju külmem. Võib-olla olin enne tuulevarjus.

Jõudsin koju ja juba rõõmustasin sooja tee üle, mida endale teen. Vaatasin aknast välja, kas ma näen siis seda, kus ma käsin ja minu rõõmuks - olin käinud täpselt seal, kus tahtsin minna. :) Lugesin ridamisi maju. Nüüd siis teadsin ka seda, et see väga hästi valgustatud maja, mida ma igal õhtul näen, ongi too Himmelrich hotell. Nüüd kokkasin endale maitsva toidu ja tunnen, et olen midagi "päris" teinud.
:)

Mäkkeminemine

Ma tahaks homme natuke mäkke ronida. Seal on nii tore lumi. Lumi on muidugi Dreilindenis ka, aga vaatan ikka oma aknast välja majadest üle madalamate ja kõrgemate mägede poole ja mõtlen, et kuidas seal ikkagi on. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas sinna minema peaks, aga ma tahaks minna. Ma arvan, et ma ehk lihtsalt lähen :) Loodan, et on ilus ilm.

Ma nägin täna unes raha leidmist...

Novembri raskus sai mind kätte...

Imetabane

Kooliõues...

Käisin eile kitarrimeistrikursusel. Lihtsalt halliks pealtvaatajaks mul jääda ei lastud - kaasati igatpidi vestlusesse ja pilti. Õpetaja oli üks väga vana itaallane ja teema oli interpretatsioon. Mulle väga meeldis, kuidas ta muusikaga lugu jutustas ning kuidas ta õpilasi teistmoodi mängima utsitas. Mõned mõtted sealt...
Muusika on värvid. Ning värvid on variatsioonid. Ärgem mängigem kunagi vähem kui noodis kirjas mõeldes, et korduses kasutan seda ja seda kaunistust, pigem lisagem juurde ja teisel korral veel enam. Ärgem õppigem enne ära noote mängides tobedaid muusikavigu, vaid juba esimesed noodid on sobivas muusikalises liikumises - milleks õppida kaks korda sama asja. Nii on ka noodistmängu ja päheõppimisega.
Muusika on kaugem kui keel. Enne keele tekkimist polnud muusikat, sest tumm-tumm "surnud kehal" võidurõõmu märgiks pole veel päriselt muusika. Keel on konkreetne ja selles on tema piiratus. Muusika on palju vahetum, puudutab emotsioone ning sealjuures (õnneks) jääb alati abstraktseks, lahtiseks, püüdmatuks.
Igal noodil on oma värv. Ärgem mängigem heliredeleid, vaid üheksatteistkümmet eri informatsiooni. Minna lõpuni jõudes iga noodi tähenduseni... Toonika on keskpunkt, millesse suhtuvad kõik noodid. Meil on selline taju, sest kogu meie liikumine on seotud gravitatsiooniga ning üles-alla, vasakule-paremale on suhtes sellega... ... ...
Ma ei oska seda nii edasi anda nagu see meistrikursusel oli.

Eelmine nädal oli minu jaoks supertore. Mul oli aega korralikult harjutada ja nautida seda, et töö edeneb ning ma lausa lendasin harjutama s t tahtsin, olin motiveeritud ning ei pidanud end sundima kuidagi efektiivseks. See nädal oli crazy, sest valmistasin ette oma CVd ja muid pabereid tööle kandideerimiseks (onneks inglise, mitte saksa keeles) ja suhtlesin migratsiooniametiga ning püüdsin aru saada mida ma peaksin tegema, et võiksin töötada. Uhh, selgus, et praegu suurt ei midagi. Samas nõudsin koolitööd tegemist ja tahtsin selle stressi kõrval veel harjutada ka. Täna hommik oli mul vaba ja ma lihtsalt magasin, kuigi teadsin, et mul on ka flööditund, milleks ma ei jõudnud teha kõike seda, mida tahtsin. Magasin ja mõtlesin, et mul on vaja puhkust, pingelangust enne kui jälle enesearendamise intensiivse tööga saan tegeleda. Ma otsin ennast ja oma toimimismeetodit. Mulle näib, et on minu tee selliseid asju otsustada. Ma pole enam väike ega õpi õpetajale (by the way (ma mõtlen liiga palju inglise keeles) tund läks hästi, sest midagi eelmise nädala tööst siiski paistis välja :). Rääkisin täna Viviciusega. Ta teeb väga palju tööd ja räägib sellest (ta on üldse rohkem selline, nagu mina ;). Erinevus on selles, et mina näen, et ma muutun ebaefektiivseks, kui ma ei ole puhanud ja mulle tundub, et raiskan sellega aega ning samuti, et siis ma ei ole ju praeguses hetkes õnnelik.... ja kui ma praegu pole õnnelik, miks ma arvan, et tulevikus peaks miski paranema. Ühesõnaga mul on väga huvitav aeg (järjekordselt), sest ma ei õpi ainult pillimängu, vaid kogu oma elu.

Lumi on juba nii ligidal

Vaatan aknast välja. Mäed on pilvedes, isegi lähematel küngastel ronib valge udune mass siia-sinna. Kaugematel kõrgematel mägedel on lund alati näha - ka hilissuvel, aga lähematel mägedel võib jälgida talve tulemist. Esimene lumi sadamas on minu jaoks alati ime, hüpnotiseeriv, isegi kui see on lörtsine märg. Paar päeva tagasi jõudis lumejoon päris päris lähedale. Kohe siin nende majade taga... ja ma arvan, et kui ma oleks too päev läinud üles Dreilindenisse, oleksin võinud seda katsuda. Nüüd on see jälle eemaldunud, nii et esimene lumi see minu jaoks veel polnud. Siin hoopis ebamugav ja jäine vihm, seal lörts. "Päris" lund tuleb veel oodata.

Mis on elu? Minu jaoks niivõrd värske ja hall ehk selles on olemas kõik värvid ning samal ajal on see läbipaistev, veemoonutustega. Praegu elan oma elu nii ise. Ma pole kunagi varem end nii lahtiseotuna tundnud. See pole tunne - see ON.

Minu flöödiõpingutes ei kulge edasiminek ainult lineaarselt ehk täna on parem kui eile ja homme on parem kui täna. Nii on vast kõigil. Tuleb ületada kände ja kivisid, mõnikord Alpegi. Aga siis ma üritan endaga leppida ja võtta seda, mis siiski olemas on kui kingitust. Mõtlen: kui ma olen haige ja mul on hääl ära ja ma tahan näiteks öelda, et sa oled väga kallis, siis on see ju endiselt usutav.

Ma vahel mõtlen väga mõnusa ja hea tundega sellele, et mul on nii toredad sõbrad seal Eestis. Nii isikupärased, säravad, nii mõnusad koosmõtlemiseks, koosolemiseks, koostegemiseks - igaüks omamoodi just nii, et minu erinevad küljed saavad teiega viibides vaheldumisi esile tõusta ja kulissidesse peituda. Ma olen teie üle lausa uhke! Ainult, et...
millegipärast on suhtlemine kidane. Hm... Kas ma olen tõesti nii kadunud?

Eile õhtul

Hilja sõitsin oma rattaga ülevalt Dreilindenist läbi linna kodu poole. Kell oli umbes kümme - väga paras aeg end koju magama sättida. Minu ees peatus foori taga troll, kes näis, et oli otsustanud sama teha: võttis aga sarved maha, aitab naljast! ja pani mootori käima... ;)

Tõusev Päike

Ma võin nutta silmad peast, aga ma tunnen, et ELAN!!!

Iseeneses

Nüüd on minu maailm juba hoopis teist karva. Endiselt enesekeskne, kuid hoopis teistsugune. Nüüd on mul tegemist kõigi teistega. Üks ring väljapoole. ;)

Vesi kõikvõimalikul kujul

Ühel päeval olid rohul ilusad kastepiisad. Teisel päeval olid need jääs, mis on veel kaunim!

Lubage esitleda: minu "lall-latas"!

Esiteks tundus, et väga valet värvi, aga nüüd on juba armsaks saanud.

Pilte, pilte, pilte - nagu ma muuga ei tegelekski :)

"kohustuslik kaader" Luzernist

Linnuga - leia pildilt :) Nüüd on Pilatus siis juba valge

Endamisi

Kas nutta või naerda? See on küsimus.

Elan justkui hoopis teises maailmas. Väga enesekeskses, sest mul pole väga kellegagi rääkida. Ma pole ehk ka üritanud hoolega suhteid luua. Tegemist on palju, sest päevad läbi õpin saksa keelt, harjutan, loen õppematerjale, kirjutan ametilikke e-kirju või siis toimetan kodus. Minu kirjutuslaual on rida märkmepabereid, kuhu märgin üles, mida ma kõike peaksin jõudma teha.

Tunnen, et pean end kogu aeg avama, et võtta käsile midagi uut või jätkata sealt, kus tee tundub püsti tõusvat. Näiteks harjutades tekib nii palju küsimusi. Huvitav on aga see, et enamasti ma natukese aja pärast leian neile kõigile vastused. Sõltuvalt sellest kõigub ka minu meeleolu mure ja rahulolu vahel.

Teised asjad vajavad lihtsalt küpsemisaega. Mõnikord tuleb end lausa tõugata midagi tegema, samal ajal julgustades. See käib näiteks töö otsimise kohta, sest vajadus selle järgi on lausa karjuv, sest elamine on siin tõesti kallis. Aga mulle meeldib siin. Ja isegi, kui praegu on raske, tunnen ma, et igas mõttes liigun ma aina edasi. Isegi minu keha tunneb end teisiti ja olen endaga kontaktis.

Et siis nutta või naerda? Olen valmis tegema mõlemat.

.

Kus ma elan ja Teid külla ootan :D

Üks väike linnuke tuli ükskord uudistama, kui ma harjutasin.

Püüdsin tabada hommiku ja õhtuvalgust

Nädalavahetusel oli õnneks ilus ilm. Praegu jälle sajab. Natuke jäin sellele vaatele hiljaks - kõige kenam pilt oli juba kustunud, aga midagi aimatavat päikesepunast on siingi.
Vaade toaaknast - Pilatuse mägi. Sellel pisikesel künkal selle ees käisin taimedele mulda toomas. Lähedalt ei tundunud see sugugi nii pisike...
Vaade koduaknast - kui elada piisavalt kõrgel, siis näeb üle teiste, kuigi treppidest tuleb ronida kuuendale korrusele. Hommikuvalgus muudab ikka kõik ilusaks.
Meil on tsirkus linnas. Esimene märk, mida ma sellest tähele panin, oli mees, kes oli oma pliidi ja muu köögivarustuse üles pannud keset tänavat või parki, kuulas üle linna valjusti eksootilist muusikat ja muud kui praadis.

Koolitee ja maja, mis puhkpillidele

Lõik kooliteest. Siit küll vist kallak väga ei paista, aga kokkuvõttes on see ikka paras ronimine. Muidugi Perugias käisime Evelyniga ükskord tõeliselt umbes 45 kraadist tõusu, see siin pole pooltki nii järsk.Praegu seda jutukest kirjutades olen just nende kahe vasakpoolsema teise korruse akna taga klassis. Lehvitan! Koolis on kenasti wireless internet sees. Ainuke vahe selle pildiga on see, et praegu kallab ladinal vihma ja taevas pole loomulikult sedasi kirkalt sinine. Üks sakslasest noormees, kelle juures ma praegu paar ööd olen, kurtis, et see ongi siin juba mõnda aega nii, et nädala sees on ilus ja päikesepaisteline, kuid nii kui saabub nädalavahetus keerab ilm vesise palge. Mulpole vahet, ma ei käi tööl.
Olen endiselt kodutu ja ei tea, kus veeta viimased kolm neli ööd. Oma, päris oma tuppa saan alates 30. septembrist. Unistan sellest ja teen plaane, kuidas seda kujundada, et see oleks mõnus värviline ja kodune.

Olen rännanud ühe inimese juurest teise juurde juba pool kuud. CouchSurfing on lahe. Mulle meeldib, et see annab nii palju kontakte inimestega ja ma näen erinevaid elamisi. Eile õhtul käisime rockkontserdil. See oli päris lahe ja üsnagi erinev sellest, kuhu ma oma tavaelus satun. Igatahes tuli kasutada kõrvatroppe. Aga muusika oli täitsa hea.

Ma olen hakanud märkama, et nii pidetuna ühest kohast teise ulpivana pead võtma tahes tahtmata teistmoodi hoiaku. Kõigi ja kõigega tuleb sobituda, paljudest asjadest tuleb lahti lasta ja kõigest mööduvast valida see, millest kinni haarata. Öeldakse, et selleks, et tõeliselt elada tuleb surra iga hetk - surra nendele asjadele, millega muidu harjuks ja mida enam enda ümber ei märkakski... ja siis võid need endale uuesti valida. Tegelikult on see päris võluv. Võtadki elu kingitusena ja muretsed vähem homse pärast.

Aga siin on hirmus kallis elada. Raha kulutamine on siin imelihtne. Aga palgad peavad siin tõesti kõrged olema, sest paljud tulevad siia lihtsalt töötama, raha koguma ning saavad endale sealjuures lubada elamise, mis minu kalkulatsioonide järgi on paras hunnik väljaminekuid. Sellesse teemasse tahan ma veel sügavamalt kaevuda.

Vaade, mis avaneb kooli eest (loodan, et saan ükskord ka pildi, kus mäed pole udus, siit paistavad ju lumised Alpidki)

Hochschule Lucern

See on meie kooli värav. Ma ei tahtnud esimesel hetkel uskuda, et see võib olla kool, aga kui lähemale zoomida, siis on näha, et ühele väravapostile on kirjutatud Konservatoruim.Park on siin ileilus ja hoolitsetud. Inimesed käivad siin koertega jalutamas ja sportimas. Vanad suured puud ja ronitaimed kasvamas nende tüvedel. Kliima on siin pehmem, nii et rohelus on palju lokkavam. Ma pole siin näinud näiteks ühtki kasepuud, küll aga palme.
See on koridor ja ümberringi avanevad uksed kooli juhtkonna kabinettidesse ja kenadesse saalidesse-harjutusklassidesse. Keldris on raamatukogu ja mõned arvutid, kus saab netti kasutada, esimesel korrusel kohvik, kust paistab järv ja mäed. Kaminat vist siiski kahjuks ei kasutata. Praegu ladistab vihma, nii et oleks ülimõnus seal ennast kuivatada.

Mina ja Luzern - esmamulje

Kulgemine jalgratastel

Jõudnud tšuhh-tšuhh Riisiperre käisime poes ja vaatasime Nissi kirikut ning mõtlesime, et lõikaks veidi. Üks kruusatee viis mäest alla täpselt suunas, kus pidanuks rauteetammipealne rattatee kulgema. Mäest alla sai paraja hoo sisse, kuid kruusatee oli väga kivine ja auklik. Pärast oli terve matka jooksul hea sellega võrrelda, et no, hullem kui too esimene pole ükski muu... Ea küll sellega, kui aga jõudsime natuke edasi, siis otsisime silmadega rattateed. Aga ennäe vingerpussi, see oli ennast meie peade kohale upitanud ehk pidime siis oma kottidega tihedalt ratsastatud liiklusvahendid kahe mehega ja ükshaaval üles upitama. See ongi pilt rauteetammilt, kust kruusatee end meie ees lindina lahti lõi...

Sealt me tulime...
... ja sinna läksime :) Tee ääres kõrgus vaatlustorn, aga mine sa võta kinni, mida sealt nägema pidi - sirge rattatee ja mõlemal pool mets.
Teel Haapsallu märkasime aegajalt midagi huvipakkuvat. Näiteks see tore triibuline maja. Üks tädi sõitis sama teed kodu poole ja hoiatas, et rästikud kipuvad siia teeäärsetele kividele peesitama. Rästik õnnestuski meil ära näha. See juhtus nii. Sõitsime Aiviga kõrvu ja näen, et must ja vongerdab üle tee. Hoiatan siis, et rästik ja pidurdan ja kui näen, et Aivi sama ei tee, siis hüüatan veel, et pidurda ometi. Aga Aivi käitus hoopis teisiti ja ehedalt -- ta laskis sõjakisa valla (või vähemalt nii võib tema kiljumist tõlgendada) ja sõtkus pedaale veel ägedamalt (või siis jätkas samas tempos, kes seda enam täpselt teab) ning paistis, et tahab rästiku sabast üle sõita. Nii siiski õnneks ei läinud, sest jumal teab, kui üliväga ehedalt oleks veel rästik sellise tülitamise peale käitunud. Pärast oli mu kallis reisikaaslane siiski üsna ehmunud ja ütles: "Aitäh, rästik nähtud. Rohkem ei soovi." Umbes nii läkski, tagasiteel nägime ainult üht SURNUD rästikut ja mutti.


Sõitsime läbi nii mõnestki mahajäetud raudteejaamast, millest mõned olid ilusad...
... ja teised veel ilusamad.

Päiksega meil ei koonerdatud, nii et üpris tihti tuli selliseid "habemeajamisi" ette võtta.
Ärapõlemise vastu need ei aidanud, ütlen juba ette ära. Nahk kuivas kohutavalt, minul oli tulipunane ja Aivil kipitas (meil oli varakult kokkulepitud tööjaotus ;). Lõpuks läks paiste ka. Siis hakkasime rohkem vedelikku tarbima ehk maakeeli rohkem jooma... et vastaks ikka väljanägemisele (joodikupäevitus, joodikupaistetus jne).