Ma olen ikka egoistlikumaks muutunud küll. Palju õnne!!! (Nii irooniliselt kui tõsiselt rõõmustades.) Laheks veelgi. Ma pole vist kunagi oma sõpru väga hoidnud, mulle tundub, et nemad hoiavad mind. Ma ainult katsun nende tunnetega mitte mängida... ja minna ikkagi edasi. Mõnikord kasvatakse lahku - kellele see halb on?

Praegu on minu kodusolemise eesmärgiks võimalikult puhata. Ma tunnen, et ma sellega liiga hästi hakkama ei saa - nii palju muljeid ja inimesi. Kalleid, aga ma tahan puhata. Mitte reisist, magamatusest... ise ei saa ka aru, millest. Selle tegemisest, mida ma teha või muretseda ei tahtnud. Ja siis tahaks minna veel enam enda sisse. Või inimeste sisse. Mitte tungida, vaid koputada uksele, näiteks häirivate, vastikute ootamatustega. Rutiinne sissesõidetud tee mind praegu ei huvita.
Ma tahtsin öelda välja ühe mõtte, aga siiani ei julgenud. Nüüd ehk julgen... ...Tahaksin tulla välja sellest pildist, mis inimestel minust juba on. Minu sõpradel... (Ma kohe tunnen veidi kõhedusttekitavalt, et ma tahan mõneti täpselt vastupidiseid asju kui seal - lausrumalus või võiks püüda seda mõista?)

Võib juhtuda, et te seda ei märkakski. Võib-olla Te juba ootategi, et ma nii käituksin, et ma võingi kohe järgmine hetk nii käituda. Ma tahaksin teha seda, mis ma tahan ja üldse mitte minna kaasa vooluga. Olla igal hetkel uus ja mitte täita "lubadusi" - ise enda välja öeldud tahtmisi, millele teised vastu tuleksid. Rõõmuga muidugi ja see, et ma juba järgmist liblikat püüan, on ehk pettumustvalmisav. Aga mitte keegi ei ole sellisele kergemeelsusele vaatamata mulle vähem kallis ja ma tõesti ütlesin seda tundega, et teid igatsen. Aitäh, te oletegi minu jaoks väga olemas!!! Tundub, et ma ehk ei saa iga sõbraga igal järgneval õhtul kohvikusse minna, sest... minu jaoks oleks see üksluine korduv situatsioon. Ei tunne endas nii palju loovust, et sellest iga kord sündmus tekitada. Teeme midagi muud. Aega ju on. Teeme seda, millest me mõlemad põlema läheme ja milles me lendame... Mis just praegu on.

Ma ei saa teilt seda eeldada. Isegi mõistmist oodata oleks liiga suur häbematus. Ma usun, et mõni tuleb kaasa, teine jääb kõrvaltvaatajaks ja keski ei seedi ära. Aga ehk ma ka muutun enne tavaliseks, kui üldse mõni rakett kusagil põlema läheb. Kõik võib olla.