Ole mine

Väga huvitav... kas ma olengi olema õppinud?! Võib-olla ei ole minul endal selles just erilist rolli. Vahel käin maha nagu kell. Sisemus juba ammu karjub selle järgi ja ei leidu motivatsioonipiskut ka, et vanamoodi jätkata. Hindan selliseid hetki, sest see on väärtuslik puhkus - ole ja mine.
Vahel tunnen end nii lapsena. Nii palju oma tõekspidamisi tahaks uuesti kahtluse alla panna. Mõnikord paneb väike mõttekilluke - midagi, mida olen näinud või kuulnud, kogenud, jälle nägema seda, et ühe ebaõnnestumise tagajärjel avaneb mulle hoopiski terve valik võimalusi.

Grüezi, zäme!

Tervitus! Mul ei ole mitte midagi kirjutada peale selle, et tahaks midagi siia kirjutada... ;)
Juhtusin vaatama kusagilt suvalisest Eestimaa piltide netialbumist ilu. Mult küsiti hiljuti, kas ma tunnen koduigatsust. See oli jälle üks neid küsimusi, mis hinge helisema jäi, kuigi vastasin naljaga pooleks, et sellisteks tunneteks ei jää mu mõtetes ruumi. Nojah, kes ütleb, et tunded peaks üldse mõtetes või meelel olema - neil on täiesti iseseisev dimensioon ja ruum, mis sest et ma ei pruugi seda vahel märgata. Nii palju küll ütlen, et on mõned asjad, mis teevad mind õnnelikuks. Vahel ma võin need muude tahtmiste järel käies kõrvale lükata, aga Eestimaa metsad, meri, valgus, täiesti iseomased värvid, suvelõhn, sügisesed lehed, talvine lumehelveste sära, päikese paitus, suve esimese supluse jahedus, mahe rabavesi, läbi põlvini õhulise lume sumpamine, naeratus seljataha kaaslasele, kes naeratab, Kadriga tundidepikkune jõhvikakorjamine sügispäikese viimases soojas ja raba värvirikkuse süles, igavikuline kellata aeg, metsamüha, eksimisvõimaluse erutus, fotokasse püütud väärtuslikud kaadrid, värske õhk väljas magamiskotiga uinudes, hommikuselt märg rohi, linnuvidin, rongisõit... lõpmatuseni jätkatav - need kuuluvad kindlasti minu tulevasse õnnelikku ellu. Kui ma praegu vaikselt soovima hakkan, siis ehk varsti jõuabki minu juurde rahu. Mul on tunne, et ma pean midagi mõistma, et rohkem endani jõuda - õige varsti, aga praegu ei ole ma selleks veel valmis. Liiga palju ahvatlevat on käeulatuses, kuigi vahel tekib küll küsimus, kas see tõesti ikkagi ongi see, mida ma tahan. Aga äkki ma ikka muidu ei saa, kui olen ümber selle nurga vaatama küünitanud. Pettumus ei ole ravi. Selles on mingi konks - geniaalselt lihtne, siinsamas, aga praegu minu eest kusagile peidetud. Aga praegu on tunne, et tahan usaldada elu... ja äkki see ongi, mida ma ka looduses iluna otsin.

Seekord jäid silma ojad

Päike kiirgab tuppa, viirukisuits keerleb ülespoole. Tõstan asju üksteise järel oma kohale või korda. Riidesse panemine võtab umbes paar tundi aega, sest iga asja jalga-selgatõmbamise vahel teen midagi muud. Nüüd avasin ka akna.


Joonistasin eile-täna pildi. Sellise. Kes mida näeb. Mina järgiksin kollast. Värvid on sellised, sest pliiatsid on mul sellised.

Äääääääuuuuüüüüüüaaaaaa!!!
Kuidas võib vaba aeg nii kiire olla?! See on tõeliselt paradoksaalne. Igatahes on selge, et see sõltub minust, mitte sellest, kui suur koormus mul juhtumisi on. Täiesti uskumatu on tunne, et täiesti väliste kohustuste vabal päeval, võib tulla tunne, et tahaks ometi aja maha võtta....
Korra oma blogi külastades tuleb jälle meelde, et pildistamine on ka olemas. :)

Ma armastan vilksamisi ilmuvaid läbilende, ootamatuid vestlusi, teistmoodi tegemisi, väikesi ehedaid asju oma päevades!