Grüezi, zäme!

Tervitus! Mul ei ole mitte midagi kirjutada peale selle, et tahaks midagi siia kirjutada... ;)
Juhtusin vaatama kusagilt suvalisest Eestimaa piltide netialbumist ilu. Mult küsiti hiljuti, kas ma tunnen koduigatsust. See oli jälle üks neid küsimusi, mis hinge helisema jäi, kuigi vastasin naljaga pooleks, et sellisteks tunneteks ei jää mu mõtetes ruumi. Nojah, kes ütleb, et tunded peaks üldse mõtetes või meelel olema - neil on täiesti iseseisev dimensioon ja ruum, mis sest et ma ei pruugi seda vahel märgata. Nii palju küll ütlen, et on mõned asjad, mis teevad mind õnnelikuks. Vahel ma võin need muude tahtmiste järel käies kõrvale lükata, aga Eestimaa metsad, meri, valgus, täiesti iseomased värvid, suvelõhn, sügisesed lehed, talvine lumehelveste sära, päikese paitus, suve esimese supluse jahedus, mahe rabavesi, läbi põlvini õhulise lume sumpamine, naeratus seljataha kaaslasele, kes naeratab, Kadriga tundidepikkune jõhvikakorjamine sügispäikese viimases soojas ja raba värvirikkuse süles, igavikuline kellata aeg, metsamüha, eksimisvõimaluse erutus, fotokasse püütud väärtuslikud kaadrid, värske õhk väljas magamiskotiga uinudes, hommikuselt märg rohi, linnuvidin, rongisõit... lõpmatuseni jätkatav - need kuuluvad kindlasti minu tulevasse õnnelikku ellu. Kui ma praegu vaikselt soovima hakkan, siis ehk varsti jõuabki minu juurde rahu. Mul on tunne, et ma pean midagi mõistma, et rohkem endani jõuda - õige varsti, aga praegu ei ole ma selleks veel valmis. Liiga palju ahvatlevat on käeulatuses, kuigi vahel tekib küll küsimus, kas see tõesti ikkagi ongi see, mida ma tahan. Aga äkki ma ikka muidu ei saa, kui olen ümber selle nurga vaatama küünitanud. Pettumus ei ole ravi. Selles on mingi konks - geniaalselt lihtne, siinsamas, aga praegu minu eest kusagile peidetud. Aga praegu on tunne, et tahan usaldada elu... ja äkki see ongi, mida ma ka looduses iluna otsin.