See aeg

Leidsin 1010. aasta 10. detsembri postituse. Mis iganes see ka polnuks, kuid ... tunnen, et ma pole kunagi varem nii ARMASTATUD. Ehk ei ole mul elus olnud ilusamat aega?

Sain oma blogi jälle lugedes aru, et ju soovisin oma ellu rahu, aeglust, seisatust, puhkust - siin see nüüd on ja see ei tähenda, nagu oleks elu läbi. Et kool saab läbi ja võimalused elus samuti. Nüüd soovin leida uut sihti, mis paneks mind põlema, milles ma jõudsalt kulgeksin, tunneksin end lennuka ja vabana ning et armastus ja soojus sealtki ei puuduks.

Head kogu maailmale!

Äkki on siiski olukordi, kus oleks kôige targem lihtsalt alla anda? :)
???
No, kui tôsiselt soovida vahelduseks lihtsat elu...

Imelikke teid pidi otsin turvalisust. See on vist praeguse eluperioodi juhtmôte. Rabelen ikka liiga palju ja sellepärast ei ole olukordadel isegi vôimalust paikasettida. Täna jäin rongist maha. See ju ärritab. On juba kaks korda juhtunud, et rong sôidab mul lihtsalt nina alt minema ja môlemal korral olen ma jut asju rahulikult planeerinud, et mul oleks aega ja siis tähelepanu minetanud. Kui ma meeletult jooksen, siis on asi küll noateral, aga enamasti jôuan ôigeks ajaks ja ikka peale. Viimane kord oli asi ka ôigeks ajaks tööle jôudmises. Valisin teise tee ja jôudsin napikalt, viis minutit enne tööaega Luzerni raudteejaamas, aga KKL on ju selle kôrval- olin ju siis jälle omas elemendis - kiiruga hihihii. Täna ei olnud mul sellist kiiret, aga tundsin siiski ärritust. Vaatasin rohtu. Suvi on. Aasad on lilli täis ja see on nii ilus. Tuletasin meelde suvevaheaja kontrastset rôômu ja just rahu. Pean ju millalgi end migratsiooniametisse organseerima (ehk jôuan siiski täna ôhtul), sellega on ju kiire ja ei tea, kas mul on kôik olemas. èlehomme on kontsert, kus mängin kaht lugu erinevate klaverimängijatega ning seal on siiski veel vaja hoolega harjutada, et kôik ônnestuks. Pluss veel kammermuusika, millega hakkasime traditsiooniliselt tôsisemalt tegelema viimasel minutil :D Traversot peaks ka mängima...

See on imeline tunne, kui sind hoitakse, isegi kui sa ise oled paras jäärapea.

...Äkki ma võtaksin nõuks, et mul ei ole enam ühtki probleemi. Et kui mõni peakski mulle vastu jalutama, siis ütlen talle lahkesti tere ja kükitame, vahime üksteisele otsa kuni esimene meist ära tüdib. Universaalne lahendus probleemidele!

Ja veel... vahel olen arutanud, et miks tundub, et mõnel inimesel on kuidagi probleeme rohkem kui teisel. Et kuidas saaks elada nii, et oleks lihtsam. Mu sõbranna ütles selle peale, et mõned inimesed lihtsalt mõtlevad vähem. Minu meelest üsna tabav. Mitte et ma kohe päris teistsuguseks tahaksin muutuda, aga vahel tõesti tasuks vähem mõelda... :)

Tere!

Ma paluksin võimalust ise valida, millal ja mida ma õpin, mitte nii, et elu solgutab aina siia-sinna ja vahel vaatad ahastuses, kuhu kaovad väärtuslikud harjutamistunnid, kui kontserdid on tulemas või kas on üldse enam olemas nii turvalist hetke, et aju saaks puhata, mitte kogu aeg uskumatult erinevate probleemide lahendamise peente niitide otstes rippuda. Palun rahu ja turvatunnet, palun rõõmu ja armastust. Aitäh!

Minus pulbitseb nii palju sônu, mis tahaksid välja pursata, aga... Rahulik jôgi on elutoovam. Kannatlikkus, môistvus, hoolivus, vabadus, armastus, rôôm ja rahu. Selleks tuleb ületada kaljuseid mägesid ja sügavaid uduseid tumerohekaid orge. Me käime môlemad sealt läbi...

Peale tormi paistab päikene
Soe ja hea
Üle kuujoone läksime uue algusega
Sulgpadjul ja ehataeva punetavates loorides
Käed pôimunud kauniks sôlmeks
Silmade taga on südame nägemisväli - meeldivus, imetlus
Kallis on see, kellele ma olen tänulik. Nii lihtne see ongi


Üks ilus link:
http://vimeo.com/24456787

Muredest ja rôômudest koob kirju ja reljeefne kangas. Elu pakub lakkamatult ôppimisvôimalusi ja isegi siis, kui juba tundub, et ainult tôstaks käed üles ja poeks liiva alla peitu, hakkab silma jälle midagi pônevat. Ma ihkan paljusid asju ja uskumatult palju nendest ka jôuab minuni. Uskumatult, sest isegi kui need juba käes, ikka veel ei usu, et see ongi see... äkki polegi?

See kevad toob ridamisi ootamatusi! :)

Maa pöörlemine on peadpööritav.......

ehk mul on nii palju kirjutada, mida nagu ei saagi kirjutada, et lõpuks ei tulegi midagi :)

Päike paistab mulle siin hommikuti otse voodisse. Päikesetôusuga hommikud, milline luksus! Kahjuks veel vaid aprilli lôpuni...

Kevadõisi nagu eelmisel aastal Kalamajas...

Olen kogemata kustutanud ülejäänud pildid :(

Kevad!

Need nartsissid on u 10 cm pikkused. Väga armsad!
.

Ole mine

Väga huvitav... kas ma olengi olema õppinud?! Võib-olla ei ole minul endal selles just erilist rolli. Vahel käin maha nagu kell. Sisemus juba ammu karjub selle järgi ja ei leidu motivatsioonipiskut ka, et vanamoodi jätkata. Hindan selliseid hetki, sest see on väärtuslik puhkus - ole ja mine.
Vahel tunnen end nii lapsena. Nii palju oma tõekspidamisi tahaks uuesti kahtluse alla panna. Mõnikord paneb väike mõttekilluke - midagi, mida olen näinud või kuulnud, kogenud, jälle nägema seda, et ühe ebaõnnestumise tagajärjel avaneb mulle hoopiski terve valik võimalusi.

Grüezi, zäme!

Tervitus! Mul ei ole mitte midagi kirjutada peale selle, et tahaks midagi siia kirjutada... ;)
Juhtusin vaatama kusagilt suvalisest Eestimaa piltide netialbumist ilu. Mult küsiti hiljuti, kas ma tunnen koduigatsust. See oli jälle üks neid küsimusi, mis hinge helisema jäi, kuigi vastasin naljaga pooleks, et sellisteks tunneteks ei jää mu mõtetes ruumi. Nojah, kes ütleb, et tunded peaks üldse mõtetes või meelel olema - neil on täiesti iseseisev dimensioon ja ruum, mis sest et ma ei pruugi seda vahel märgata. Nii palju küll ütlen, et on mõned asjad, mis teevad mind õnnelikuks. Vahel ma võin need muude tahtmiste järel käies kõrvale lükata, aga Eestimaa metsad, meri, valgus, täiesti iseomased värvid, suvelõhn, sügisesed lehed, talvine lumehelveste sära, päikese paitus, suve esimese supluse jahedus, mahe rabavesi, läbi põlvini õhulise lume sumpamine, naeratus seljataha kaaslasele, kes naeratab, Kadriga tundidepikkune jõhvikakorjamine sügispäikese viimases soojas ja raba värvirikkuse süles, igavikuline kellata aeg, metsamüha, eksimisvõimaluse erutus, fotokasse püütud väärtuslikud kaadrid, värske õhk väljas magamiskotiga uinudes, hommikuselt märg rohi, linnuvidin, rongisõit... lõpmatuseni jätkatav - need kuuluvad kindlasti minu tulevasse õnnelikku ellu. Kui ma praegu vaikselt soovima hakkan, siis ehk varsti jõuabki minu juurde rahu. Mul on tunne, et ma pean midagi mõistma, et rohkem endani jõuda - õige varsti, aga praegu ei ole ma selleks veel valmis. Liiga palju ahvatlevat on käeulatuses, kuigi vahel tekib küll küsimus, kas see tõesti ikkagi ongi see, mida ma tahan. Aga äkki ma ikka muidu ei saa, kui olen ümber selle nurga vaatama küünitanud. Pettumus ei ole ravi. Selles on mingi konks - geniaalselt lihtne, siinsamas, aga praegu minu eest kusagile peidetud. Aga praegu on tunne, et tahan usaldada elu... ja äkki see ongi, mida ma ka looduses iluna otsin.

Seekord jäid silma ojad

Päike kiirgab tuppa, viirukisuits keerleb ülespoole. Tõstan asju üksteise järel oma kohale või korda. Riidesse panemine võtab umbes paar tundi aega, sest iga asja jalga-selgatõmbamise vahel teen midagi muud. Nüüd avasin ka akna.


Joonistasin eile-täna pildi. Sellise. Kes mida näeb. Mina järgiksin kollast. Värvid on sellised, sest pliiatsid on mul sellised.

Äääääääuuuuüüüüüüaaaaaa!!!
Kuidas võib vaba aeg nii kiire olla?! See on tõeliselt paradoksaalne. Igatahes on selge, et see sõltub minust, mitte sellest, kui suur koormus mul juhtumisi on. Täiesti uskumatu on tunne, et täiesti väliste kohustuste vabal päeval, võib tulla tunne, et tahaks ometi aja maha võtta....
Korra oma blogi külastades tuleb jälle meelde, et pildistamine on ka olemas. :)

Ma armastan vilksamisi ilmuvaid läbilende, ootamatuid vestlusi, teistmoodi tegemisi, väikesi ehedaid asju oma päevades!

Loojang

Trepid

Minu hommikud

Olen mõndagi enese kohta tähele pannud, aga vahest võiks veelgi midagi hommikusse ärkamisse juurutada, et päevad ikka kergemad, rõõmsamad ja energilisemad oleksid.

Tahaks teha hommikul silmad lahti suureneva valguse peale. Näha voodist taevast ja ehk puid... Siin ma neid näengi ja Pilatuse mäge, alati lumekatet ja valgusi vahetab. See on ju tõeline õnn, kui elada kuuendal korrusel! Õnneks on Šveitsis mäed.

Praegu lähebki valgeks umbes 8 paiku, kuigi päike siis veel üle mägede ei paista ja nii ma ka ärkan, kuigi alles kolm päeva ja veel kellaga, sest enne oli magamine nihkes. Täna kella üheksaks juba kooli minnes nautisin pühapäevahommikust vaikust linnas ja harjutusruumides. Tegelikult mulle see ju väga meeldib. Enne päikest ma end siiski ärkama panna ei taha, kuid kevade edenedes ehk hakkan ka järjest varem tõusma. Mõnus.

Mulle meeldiks kõigepealt avada silmad ja mõelda järgnevast päevast. See võtab väga erinevalt palju aega. Lesida seni, kuni mõni mõte, et oh! Teeks seda...! mu ilmselge sihiga voodist välja tõmbab. Ma ei taha öelda, et kargan või veeren, sest üks on liiga häirivalt krapsakas ja teine liialt loid või maaga kontakti otsiv, aga midagi vahepealselt, üheaegselt väga rahulik ja rahul, aga aktiivne.

See, mida ma siis tegema tõusen, on tavaliselt midagi sellist, mida ma üldse tegema ei pea, aga tahaksin. Miski, mis kindlasti pole rutiinne tegevus. Näiteks tahan ma midagi leida, et selle teadmisega oma mõtetega edasi minna. Lugeda pisut edasi raamatut, mis eelmisel päeval loogilises kohas pooleli jäi ja juba pisut seeditud on. Kas või vaadata pilte ehk ilu, sest ma võtsin kaasa Lahemaa fotoraamatu (milline tore nimi lahe maa). Ilu võib ka jällegi aknast välja vaadates näha. Või muidugi on suureks motivatsiooniks sooja teki alt välja tulla mõni sõber, kes juba netis võib olla (ehkki see võiks ka juba tegevus nr 2 või 3 olla, kui ma veel varem üles tõusen). See võib muidugi olla ka lihtsalt pissihäda või janu, mis mind paneb üles tõusma.

Siis ma mõtlen, et peaks ikka hommikused venitused-sirutused või jõuharjutusedki jälle hommikusse mahutama. Enne kui üldse kellegagi sõnakest vahetan, vaatan iseendasse ja kuulan, mis keha mulle räägib. Mis ta iga päev uut ja enneolematut jutustab. see peab muidugi esmajärjekorras väga mõnus olema. Seega võin jälle sisse seada tund aega varajasema toakütmisrituaali. Voodist välja, ahi sisse ja mõnus tunnike veel tukkuda. Jahus panin ma kaminasse elava tule, mida ma siis teki alt piilusin. See tunnike on see igavik aega, mida vahel nii vaja on. Voodist välja kapsamine on ju nii lühike tegevus, et kui selleks on aega rahulikult terve tund, siis on see ju terve igavik. Nii mulle meeldib.

See venitamine-võimlemine ei tohiks liiga palju aega võtta. Ehk maksimum pool tundi mõnusust. Peaksin läbi mõtlema-proovima, mida ma siis teha tahan. Võib-olla juba eelmisel päeval, näiteks kohe pärast võimlemise lõpetamist natuke nuputama, mida tahaks teisiti teha, jättes aga loomulikult parajalt ruumi intuitsioonile. Keha ju räägib, mis ta tahab. Puurin ka veidi raamatutesse, sest mul on ju hingepairaamat ja hommikuse ärkamise ja muud harjutused, mida tean.

Olgu, kui olen toa sooja pannud (kui vaja), tund aega tukkunud-mõtisklenud, tõusnud ja üht-teist toas sehkendanud ning asjade ilu nautinud, siis iseendale tere öelnud - sirutanud, venitanud...

Siis võiks minna välja pildistama-jalutama või hoopis otse harjutama. Pildistama läheks siis hommikul juba nii vara, et päike on värviline. On võimalus venitada pärast seda või teha lihtsalt lühemalt, sest ringisõitmine värskes õhus on ju ka värskendav liikumine ja kes keelab sealgi mõnd liigutust välja sirutada.

Igatahes peale seda etappi tahan ma süüa, natuke sõltuvalt ärkamisajast, aga tavaliselt kell 11. Hommikul toidu ettevalmistamine, karpipanemine on nii kohutavalt tüütu, et seda peaks kindlasti juba õhtul tegema. On ka võimalus peale pildistamist tulla koju sööma, sest siis pole vaja kaht sööki kaasa võtta. Või mängida pooltunnikene või tund Obergrundil, sest see on ka lähedal ning siis süüa kodus ning minna Dreilindeni.

See on tegelikult üsna kiire ja tegusa hommiku plaan ja kuigi see võiks väga hästi toimida, võib ka juhtuda, et teen midagi pikemalt ning söön kodus üldse enne väljaminemist. See on ka hea.

Päev aga on ideaalis selline, et esimene pool tegelen oma asjade - harjutamisega jne (polegi ju palju asju vaja - kooliga, administratiivse asjaajamisega) ning järjest õhtupoole suhtleks, käiks trennides, läheks tantsima - oo! Päris õhtul jälle loeks omaette, surfaks netis, teeks neid asju, mida peab, aga mis pole harjutamine... Mõni kord nädalas vaataks veel ringi ka. Jalutaks kaugemale, avastaks maailma, mägesid, otsiks puutumata loodust, kõrgust, päikest sealt vaadates....

Mõnus elu!

Ütlen nii, nagu minu kallis-kallis sõbranna - nende päevadega on nii palju muutunud. Mis oli tähtis, on nüüd kõrvale lükatud ja pinnale on tõusnud olulisem (nagunii on kõik suhteline, nii et ükskõik, kuidas ma seda kirja panen). Aga tähtis on see, et mul on oma toas hea olla, endaga on hea olla ja see tundubki nüüd tähtis. Oluline on terveks saada läbi rahu, rõõmustada ja KOOS sellega tahan millalgi edasi minna. Ehk lähen praegugi, kuigi ma midagi ei tee*. Ehk tulevadki õiged asjad iseenesest.
*Ma teen kogu aeg midagi, ma ei oskagi seda hästi kirjeldada, miks mõne asja tegemine tundub mulle tegemine ja teine mitte.

Minu kena punane kohver pole endiselt jõudnud. Nii mõnestki asjast tunnen puudust. Rohtudest, raamatutest, piltidest, nootidest, viimase aja rõõmuostust....