Kadri sünnipäev

Käisin Kadrile torti toomas. Lühikese jala kannas on kohvik, kus tehakse imehead metskitskirsi torti eriti hea põhjaga. Ükse peal oli silt, et neil on veeavarii ja nad on suletud. Kuna mõned inimesed seal siiski liikusid, siis läksin sisse ja sain siiski tordi kätte. Kadri oli Wagges. Tal oli hea meel, aga üks tort paistis liiga vähe olevat. Eks siis võtsin teist korda jalutuskäigu ette. Seekord, kuna kell oli paar minutit viis läbi, oli juba üks lukus, aga tuldi siiski avama. Naeratades ütlesin, et sünnipäevalaps sooviks ka teist samasugust torti. Tehti kindlaks, et üks oli tõesti veel poodi jäänud ja deja vu marssisin jälle tort näpus mäest alla. Kadri sünnipäev möödus siis tordi, kalasalati ja lonksu veiniga.

"Härja jälgi mööda. Chan-budismi tee tänapäeva õpetaja järgi" Sheng-yen koos Dan Stevensoniga:

"Buddha seadumus ise sai aga alguse Buddha Sakjamuni tarkusest ja mõistmisest ning suudab meid vabastada meeleplekkide ja isekuse kütkeist, muuta meid sõbralikeks ja kaastundlikeks, mõistvateks ja iseseisvateks inimesteks."(lk 8)

"...Kui ma tema juures elasin, ei lubanud ta mul öösel tekki peale võtta, sest nagu ta väitis, pidavat mungad öösiti hoopis meeleharjutusi tegema. Kui me ära väsime võivat me tukastada, aga sellised mugavused nagu voodi ja tekk ei olevat meie jaoks. Kõik need meelevaldsed käsud olid tema viis mind õpetada. Mida ma ka ei teinud oli see vale, isegi kui ta ise oli äsja käskinud mul seda teha. Ehkki on raske pidada sellist kohtlemist kaastundlikuks, oli see ometi kaastundlik. Kui ta ei oleks mind sedasi tagant sundinud, ei oleks ma kuigi kaugele jõudnud. Samuti sain temalt õppetunni, et Buddha seadumuse õppimine on väga vaevanõudev tegevus ning et meeleharjutusi tehes tuleb toetuda üksnes iseendale.

Pärast kaks Donghchu juures veedetud aastat läksin mägedesse eraklasse. Lahkudes andsin talle tõotuse, et harjutan hoolega ega vea seadumust alt. Ta vastas: "Vale! Mis asi on budism? Mis asi on seadumus? Mõige tähtsam on mitte vedada alt iseennast!"
Kord ütles õpetaja Dongchu mulle: "Õpetaja ja õpilase suhe on nagu isal ja pojal, aga see on ka omamoodi sõprus. Õpetaja võib anda juhatusi, kritiseerida ja parandada, aga õpilane peab harjutamise eest ise vastutama. Õpetaja ei või käituda nagu muretsev ema. Õpetaja lihtsalt juhatab õpilase õigele teele. Käima peab sellel teel aga õpilane ise.""(lk 39-40)

Minu meelest see raamat (õigupoolest olen siiani vaid sissejuhatust kaks korda lugenud) seletab väga hästi lahti, mis on õpetamine ja milline on õpetaja ja õpilase roll. Minu jaoks on see väga kõnekas ja mul on hea meel, et selle ostsin ja issile kinkisin.

See, mis ei lasknud magada...

Ükskord elasid kaks kassipoega,
ühes kasvasid, vanemaks said.
Kuigi sarnased päivilt ja kasvult,
kumbki isemoodi elamist täis.
Üks neist hetkekski ei seisnud paigal,
aina avastas, hullas ja jooksis;
teine õrnem ja vaiksem ja pisem
hoopis küsivalt pehmemalt vaatas.
Aga siiski nad teineteist hoidsid,
panid tähele kummagi soove.
Näiteks kasuka sugemisprotsess
püha rahu all toimuda sai.
Ühel soojal ja heledal päeval
said nad loa minna uurima aeda.
Oi, kui kenasti lõhnas seal kevad
ja kui teismoodi paistis maailm.
Sellest käigust läks jupp ega mööda,
aga ikka veel teisiti kõik:
vaikse kassik'se õrnades silmis
särab mälestuse õnnelik helk.
Teine, julgem, on ülemäära liikuv,
järjest hoogsamalt mürab ta ümber,
kuni ootamata kogemata kombel
tabab valusalt kaaslase pead.
Kähku-kähku on teine nüüd kapi all
ja vaatab sealt hirmunud pilgul
ning kui müraja rahuneb maha,
peitu pugenut ei ole näha.
Nüüd kaks väikest kassipoega
käivad varjuna teisest vaid mööda.
Kuigi ennegi koos nad ei mängin'd,
nihkund tasakaal paigast on ära.
Paigal süüdlane vaikselt ju istub,
teine käib mööda nurki ja ääri.
Veel kui kaua see võtta võib aega?
Kaua kaotatud saab olla rahu?
Ei ole kerge see kummalgi poolel,
andeks anduda tahab ju kõik.
Pole usaldus kummist või paelast,
ükskord katki, siis ehitad uuest'.

.

Muide meie kassil sündis täna neli poega, kas keegi sooviks võtta mõne enda hoole alla? Meie kass on väikest kasvu musta-valge triibuline ja väga hea iseloomuga. Pojad kaks tükki samamoodi laigulised, üks on hall ja teine toredalt triibuline. Praegu on nad väiksemad kui lapse peopesa.

Mängiv inimene

Saksamaa on nupumaa. Et osta piletit tuleb kasutada automaati, millega saab suhelda nuppudekeeles, enne oma peatumist tuleb vajutada stop-nuppu, buss küll peatub, kuid ei ava uksi (enamasti), selleks tuleb ekstra nuppu vajutada. Igasuguste uste avamiseks on nupud ja siis veel avaliku interneti piletit ostes lased raha pilust sisse (ühe-cendiseid ei saa kasutada ja neid koguneb meeletus koguses), kuid enne piletit ei saa, kui oled märganud jälle nuppu vajutada. Meie ööbimiskohas dušši alla minekuks tuli vajutada nuppu, et vesi soojeneks ja siis kui pesema hakkad, siis veel teistki, et mootor tööle hakkaks. See dušš oli üldse huvitav - kui vesi mõnda aega soojenenud oli, hakkas vesi tilkuma ja tegi seda nii keerulises ja kõikuvas rütmis ja kohati mitmehäälselt, et pea võis ringi käima hakata. Vähemalt tundus see nii meie kõrvadele, mis suure mahu Telemanni muusika kuulamisest hellaks olid jäänud. Jah, käisime kuulamas 5. rahvusvahelist Telemanni konkurssi, kus mängisid traversflöödid, plokkflöödid ja ajastu oboed. Me Pritaga jõudsime hiljem, kuid Kristi, vaeseke, pidi esimeses voorus umbes nelikümmend korda üht lugu kuulama.

Esitused olid muidugi väga erinevad ja nii palju ühe stiili kuulamist on üsna hariv. Mõned mängisid kuivas igavas, kuid perfektses "saksa stiilis", teised mängisid siia-sinna erinevalt, aga üldiselt igavas tavalises esitusmaneeris, aga mõned olid väga-väga huvitavad. Kui Anne Freitag (travers) kolmandas voorus oma pool tundi kestva kava lõpetas, oli mul küll kahju, sest ta mängis väga musikaalselt ja tundlikult. Ma "pisut" ebaviisakalt selekteerisin esitusi ja vahepeal lugesin raamatut, kuid kolmandat vooru otsustasin korralikult kuulata (joonistasin ainult ühe akna viimase esitaja ajal).

Tase oli kõrge. Võitis üks jaapani mees, kes mängis nagu karateka (kehahoiakult), aga väga virtuoosselt. Mõtisklesin muusika olemuse üle. Minu ees avanes suur hulk erinevaid tõlgendusi. Kui nii palju järjest kuulata, siis eristad varsti juba mõne minutiga igavad pealiskaudsed esitused ja oskad seda enam hinnata tõelist muusikat. Minu kogemused said küll rikkamaks.

Terve selle reisi jooksul lugesin läbi raamatu "Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse" Johan Huizinga. Väga põnev. Autor "näitab väga laialdasele materjalile tuginedes, et kultuur sünnib ja areneb mängus ja mänguna. Kuigi kultuuri edenedes nihkub mänguelement tasapisi tagaplaanile, kristalliseerub see teadmistes, luulekunstis, õiguskorras, riigielu vormides jne."
"Mängu võiks defineerida umbes nii: mäng on vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud aja- ja ruumipiirides, vabatahtlikult omaks võetud, kuid tingimata siduvate reeglite järgi; tema eesmärk on temas eneses ja teda saadab põnevus- ja rõõmutunne ja teadmine tema "teistsugususest" "tavalise eluga" võrreldes. /... /Tundub, et mängu kategooriat võib pidada üheks elu põhjapanevamatest vaimsetest elementidest."
Seal ei püüta sugugi kõike lihtsalt mänguks tembeldada, vaid jälgida kultuuri läbi ajastute ja piirkondade tavapäratu vaatenurga alt. Teose keel muutus märkamatult ise ka järjest mängulisemaks ja kujundlikumaks ja seetõttu järjest nauditavamaks. Sealt võiks leida lugematul hulgal tsitaate ja tabavaid ütlusi. Kuna raamat pretendeerib teaduslikkusele, siis pole tema keel (ehk Islandil kujundlikult öeldes "kõneokas") väga kerge läbi närida, aga see eest ladus ja haarav.

Silmapiir jälle kiheleb

Lähen jälle kiikama üle ääre ehk hakkan sõitma Saksamaale juba 5 tunni pärast (kähku magama!). Marsruut: voodi-takso tagaiste-pikk vahepeatus lennujaam-lennuk iste 8C-lennujaam Riga-lennuk iste 15-Lennujaam Berliin Tegel-buss-rongijaam-rong-Magdeburg-??? ?-hostel ????? ? Pikkadeks ooteaegadeks - väga tüütu - varusin lugemist ja kuulamist (puha koolitööd). Täna käisin masööri juures trennis, kes riputas mind jalgupidi lakke ehk selgroo lülisambad on ettevalmistatud.
See, mida ma sinna tegema lähen pole praegusel hetkel oluline. Kui aeg kätte jõuab, siis mõtlen ka sellele. Aga koju jääb mul üks väga huvitav raamat (ma ei võta seda kaasa, sest kinkisin selle issile ja muidu oleks oht, et ma ei tee plaanitut ära). Nii et on põhjust kojujõudmist oodata. Igatahes. Nägudeni.
PS! Kui ma kohale olen jõudnud, on tõenäoliselt ka asjad teistsuguses tähtsusejärjekorras.

Muusikas on üks saladus, mida ühed ei tea, teised ei oska sellest rääkida ja kolmandad avaldavad selle sulle alles siis, kui sa selleks valmis oled.

Alguses seda saladust ei oska kirjeldada. Lihtsalt üks muusika tundub teisest parem ja kuidagi tõelisem, kuigi neid mõlemaid nimetatakse ühe nimega - muusika. Aga miks on parem, ei oska öelda. Isegi endal õnnestub mõnikord musitseerimine nii hästi, nagu sa juba oleksid teadlik. Siis hakkad märkama mõningaid omadusi: kergus, lihtsus, peatumatu liikumine ja väljendusrikkus. Ühel hetkel märkad, et keegi rääkis sulle just hetk tagasi sellest saladusest, aga sa ei suuda seda meenutada ja kinni püüda. Keegi pani sind mängima nii lihtsalt ja loomulikult ning ei teinud sealjuures justkui mitte midagi. Ja siis on see hetk järsku möödas ja sul ei ole ikka veel midagi....ei ! Sul on kustutamatu nälg ja uudihimu ükskord aru saada sellest imest. See küpseb sinus ja kuigi sa selle üle pead murrad, ei avane sinu ees nähtamatud väravad. Tegelikult ongi vaja ainult soovi, seda nälga, mis hakkab kogunema nagu vaakum sinu sisse. Aeg-ajalt keegi vihjab sellele ja saad aru, et tema teab. Aga sina ei saa seda enne teada, kui oled valmis. Ja siis ühel täiesti ootamatul hetkel ja arvamatus kohas paotatakse sinu ees ust. Algul õige pisut, et sa võiksid sellega harjuda ja selle omaks võtta. Ratsionaalselt hinnates ei öelda sulle midagi uut, ei ole uusi imelisi sõnu, mille tähendust sa varem poleks teadnud. Nagu muusikast on võimalik erinevat moodi aru saada, on sama ka sõnadega. Mõnd asja ei saa ära seletada, sõnade taga on mõte ja sellest on võimalik aru saada püüdes seda läbi õhu. Pealtnäha ei muutu sinu käitumises ega tegutsemises midagi. Aga nüüd sa juba natuke tead ja märkamatult hakkab kõik sinu ümber muutuma. Kõik, mis varem oli sinu jaoks raskuseks ja arusaamatuseks, läheb vaikselt oma kohale ja hakkab sinuga koos töötama. Sa leiad tõelise kindluse, mis paradoksaalsel kombel on väga õrn. See sarnaneb usaldusele, mis on väga tugev, kui seda südamega hoitakse, aga mis väga kergesti puruneb tuhandeks valusaks killuks, kui sellega kas või ühel hetk hooletult ringi käia. Ja katsuge seda parandada! Nii on kindel ja õrn on ka see saladus. Sa pead suutma usaldada iseennast. Ainult usaldada ja peaaegu mitte midagi teha. Sul on vaja ühelt poolt toetada ja teiselt poolt lasta takistamatult minna. Kui sa juba tead, mida sa tahad, siis tuleb see ise sinu juurde. Muusika ei ole iialgi ühel paigal seisev - ta liigub ja muutub iga hetk. Küsimus on selles, kui kiiresti sa jõuad reageerida kandes oma mõtet, milliseid käänakuid välja joonistada ja keda enda ümbert kaasa kutsuda. Mida vabam sa oled seda rohkem sa märkad ja lased endast läbi. Sa oled see jõesäng, mida mööda muusika saab voolata. Ei aita see, kui sa eksitad teda tehnika rägastikku või kogud järvena enda sisse blokeerides edasivoolu. Muusika tahab voolata edasi ja jõuda merre, kus ühinevad kõikide inimeste mõtted ja tunded, nii esitajad kui kuulajad. Lõpuks tuleb välja, et on ikkagi üks tõde ja saladus on tee selleni.