Muusikas on üks saladus, mida ühed ei tea, teised ei oska sellest rääkida ja kolmandad avaldavad selle sulle alles siis, kui sa selleks valmis oled.

Alguses seda saladust ei oska kirjeldada. Lihtsalt üks muusika tundub teisest parem ja kuidagi tõelisem, kuigi neid mõlemaid nimetatakse ühe nimega - muusika. Aga miks on parem, ei oska öelda. Isegi endal õnnestub mõnikord musitseerimine nii hästi, nagu sa juba oleksid teadlik. Siis hakkad märkama mõningaid omadusi: kergus, lihtsus, peatumatu liikumine ja väljendusrikkus. Ühel hetkel märkad, et keegi rääkis sulle just hetk tagasi sellest saladusest, aga sa ei suuda seda meenutada ja kinni püüda. Keegi pani sind mängima nii lihtsalt ja loomulikult ning ei teinud sealjuures justkui mitte midagi. Ja siis on see hetk järsku möödas ja sul ei ole ikka veel midagi....ei ! Sul on kustutamatu nälg ja uudihimu ükskord aru saada sellest imest. See küpseb sinus ja kuigi sa selle üle pead murrad, ei avane sinu ees nähtamatud väravad. Tegelikult ongi vaja ainult soovi, seda nälga, mis hakkab kogunema nagu vaakum sinu sisse. Aeg-ajalt keegi vihjab sellele ja saad aru, et tema teab. Aga sina ei saa seda enne teada, kui oled valmis. Ja siis ühel täiesti ootamatul hetkel ja arvamatus kohas paotatakse sinu ees ust. Algul õige pisut, et sa võiksid sellega harjuda ja selle omaks võtta. Ratsionaalselt hinnates ei öelda sulle midagi uut, ei ole uusi imelisi sõnu, mille tähendust sa varem poleks teadnud. Nagu muusikast on võimalik erinevat moodi aru saada, on sama ka sõnadega. Mõnd asja ei saa ära seletada, sõnade taga on mõte ja sellest on võimalik aru saada püüdes seda läbi õhu. Pealtnäha ei muutu sinu käitumises ega tegutsemises midagi. Aga nüüd sa juba natuke tead ja märkamatult hakkab kõik sinu ümber muutuma. Kõik, mis varem oli sinu jaoks raskuseks ja arusaamatuseks, läheb vaikselt oma kohale ja hakkab sinuga koos töötama. Sa leiad tõelise kindluse, mis paradoksaalsel kombel on väga õrn. See sarnaneb usaldusele, mis on väga tugev, kui seda südamega hoitakse, aga mis väga kergesti puruneb tuhandeks valusaks killuks, kui sellega kas või ühel hetk hooletult ringi käia. Ja katsuge seda parandada! Nii on kindel ja õrn on ka see saladus. Sa pead suutma usaldada iseennast. Ainult usaldada ja peaaegu mitte midagi teha. Sul on vaja ühelt poolt toetada ja teiselt poolt lasta takistamatult minna. Kui sa juba tead, mida sa tahad, siis tuleb see ise sinu juurde. Muusika ei ole iialgi ühel paigal seisev - ta liigub ja muutub iga hetk. Küsimus on selles, kui kiiresti sa jõuad reageerida kandes oma mõtet, milliseid käänakuid välja joonistada ja keda enda ümbert kaasa kutsuda. Mida vabam sa oled seda rohkem sa märkad ja lased endast läbi. Sa oled see jõesäng, mida mööda muusika saab voolata. Ei aita see, kui sa eksitad teda tehnika rägastikku või kogud järvena enda sisse blokeerides edasivoolu. Muusika tahab voolata edasi ja jõuda merre, kus ühinevad kõikide inimeste mõtted ja tunded, nii esitajad kui kuulajad. Lõpuks tuleb välja, et on ikkagi üks tõde ja saladus on tee selleni.