RONGILUULE

Sõitsime Pärnust tagasi ja rongiklaasidel seisid sellised luuleread...otse elust enesest :)

ANDESTAGE MULLE
et ma ei oska
armastada nii nagu vaja
lilli ja teatripileteid tuua
trehvamas käia
ja tundide kaupa
raekoja taga või kaarsilla ees
teid kannatlikult oodata
tammudes jalalt jalale
mõõdujate pilkude tule all
näe kus armunud lollpea
yldiselt kena poiss
ainult habe on kole
tydruk pole teda kindlasti väärt
tule koolivend
teeme parem ühed õlled
su plika on teisega läinud
vabandage mis maksab
üks õis
JOHNNY B

Uksed käivad omaette,
riivamata riive-kette,
puutumata lävepakku,
uskumata piidaprakku,
ootamata kevadet.
Vähe enne õhtuhakku
täpselt siis, kui kell käib ette,
eksib meie peegli ette
keegi, kellel juuksed valged.
Silub selgeks silmapette,
puistab viimset päevavalget
roostet meie kraanivette.
MARI VALLISOO

Ja nii on palju põnevam.
Tuleb meelde matkamine
ja rabaigatsus,
kui näed kõiki seljakotte
ja rattaid koormatuid
seal rongis...

mõtted...

Mu vend tõusis eile kell 12. Saavutus omaette. Ma mõtlesin, kas peaks talle midagi ütlema. Näiteks kui sa tahad olla oma aja peremees, siis tõuse hommikul õigel ajal. Sellega on pool võitu juba käes. Aga kuna ma ise naudin täielikku oma rütmi ja ei pea kohustusena midagi tegema (õnneks olen ma kodus haige ja muud majaelanikud saavad omavahel ise hakkama), siis mõtlesin, et ei - võib-olla on temal peale sessi just vaja väikest perioodi korratust. Oma rütm ongi see, kui jõuad ise selleni, et tahad enda või oma tegutsemise juures midagi muuta.

Aga mina võtsin nõuks täna kell 8 tõusta. Kõigepealt segunes äratuskell unega, siis sain aru, et selle peale peaks ärkama ja kui ma lõpuks kella vaatasin, oli ta juba kuus minutit tirisenud. Külm oli. Hakkasin siis vaikselt tegutsema. Head aega kassile, kes pärast pojatralli tähelepanu vajab ja üllatus-üllatus nõustub meie voodis magama. Panin riidesse, kammisin juuksed, korjasin kokku paberikorvid ja tegin kaminasse prügitule ning lisasin mõned puitbriketid; tegin hiina musta puruteed ingveriga ja meega, mis on päris hea leid. Maitse peaks moodustama terviku. Teine "maitseelamus" selles mõttes oli natuke liiga pehmeks keenud riis, millele lisasun pisut soola (tavaliselt ma seda ei tee :), micros soojendatud kalapulgad ja Neeme tehtud leib, mis isegi spetsiaalse küpsetuspulbriga jääb meie masinas korralikult kerkimata-küpsemata. Aga sellepärast see muu toidu juurde ideaalselt sobiski - kõik oli pehme ja tihe. Hakitud toorest kapsast ka juurde. Njämma! ja söögimure on pikaks ajaks lahendatud. Mulle sobib kõige paremini süüa kaks korda päevas - kella üheteiskümne paiku ja umbes kell viis. Siis sööd kõhu täis ja olemine ei ole raske (eriti hommikul pärast tõusmist - see on päeva parim aeg!). Kõige raskem on muidugi välja mõelda, mida nüüd süüa. Aga kuna mulle meeldib hästi süüa ja söömine mõjutab kogu olemist, siis ma siiki tegelen selle küsimusega. Hea meelega!

Säh sulle vabadust ja endaga tegelemist! Peamiselt tegelen söömise ja magamisega :)))))

Tere jälle blogi!

Suvi on pihta hakanud, vabadus käes ja minul on suur nohu. Punkt. Nuuskasin läbi terve vetsupaberirulli ja kõrvad olid mitu päeva lukus. Palavik ja väsimus oli ka. Nüüd ma siis istun kodus (ja see on väga lahe) põlvini villased sokid jalas, roosa ja pehme "haige olemise kampsun" seljas ja villane sall kaelas; mütsi võtsin ära - sinise lambiga (millesse ma parema puudumisel panin tavalise pirni) kõrvade ja nina soojendamine mõjus päris hästi. Teate, nii on päris naljakas flööti mängida, kui ennast distantsilt kuuled. Ronisin liiga vara välja ja käisin ühel Rondelluse mängul, aga see ei olnud enam nii naljakas, sest kui sa ikka lautot või hurdy-gurdit ei kuule, siis pole väga lihtne koos mängida.

Algul tundus väga suur mõistatus, miks ma siis haigeks jäin, ja veel nii ootamatult tõsiselt. Nüüd hakkab vist selgima, et ühest küljest oli see pingelangus - vaene mina! ma nõudsin endalt viimase semestri jooksul väga palju - ja teisest küljest vajadus läbi mõelda, mis edasi. Esimeses vabaduseeufoorias lasin ma end voolust kanda ehk tegin seda, mis hetkel pähe tuli ja raiskasin rohkelt energiat. Ma ütlen - raiskasin, sest andsin endast ära, aga tagasi ei saanud. Küsimus ei ole suurelt jaolt tegevustes, vaid selles, mil viisil üht või teist asja teha. Muutusin ka pisut kurvaks, sest minu jaoks väga olulised asjad, nagu flöödimäng ja kodune koristamine, mida ma olin plaaninud just praegu teha, ei edenenud üldse. Ma polnud pikad päevad üldse kodus.

Nüüd olen pärast puhkamisepäevi juba all suure toa ära koristanud ja pillimänguga ning enda tähelepanemisega on ka palju paremad lood. Lugesin Sheng-yeni chan-budismiraamatut, mida ma juba pool aastat olen tahtnud lugeda, aga olen kõrvale lükanud. Olen nüüd siis juba kõikidest sissejuhatustest kaugemale jõudnud ja lugesin meeleharjutustest ja lootose-asendis istumisest. Proovisin ise ka nii istuda, aga ma muidugi ei paindu praegu nii palju. Isegi poollootos-asend on liiga raske. Aga kuna lugesin, et tavaine rätsepaiste ei ole kõige sobivam, sest selgroog ei saa olla optimaalses sirguses ja püstihoidmislihased piisavalt vabad ja tundsin vahet enda peal (ma muidugi mõtlen ka flöödimängu peale - minu meelest võiks see olla umbes-täpselt nagu mõtlusharjutus oma keskendumise ja puhtuse poolest), siis tahaksin harjutada lootoseasendi selgeks. Mängides patjade erineva kõrgusega ja püüdes järjest väga heatahtlik ja rahulolev olla, võiks see varsti tulemusi anda. Seda enam, et paindlikkus võiks minu iseloomule ainult kasuks tulla. Ja väga hea rüht ning vaba hingamine tuleb kasuks flöödimängule. Üks toetab teist ja teine esimest - see ongi, millega olen ammu tahtnud omas tempos tegeleda (see oleks teema, millest ma isegi võiksin magistritöö kirjutada, kui see just liiga doktoritöö mõõtu pole - inimene kui tervik, Kaug-Aasia tarkused kehahoiakutest ja tegutsemisviisidest ühendatuna ja abiks pillimängule). Mul poleks midagi selle vastu, et aastakeseks Hiinasse seda teemat uurima minna. Sellega seostuks ka plaan massööri juures õppida: mind huvitavad inimesed, nende uurimiseks sobib massaaž, looduslik meditsiin ja keha tundmaõppimine.

Pillimängu seisukohalt andis mulle mõtlemisainet külaskäik Reeda ja Taavi-Matsi juurde. Proovisin erinevate ajastute ristflööte. Tajudes vahet modernpilli ja barokk traversflöödi helitekitamisel jõudis mulle vaikselt kohale pianos mängimise saladus. Mitte et see oleks teoreetiliselt mulle teadmata olnud, aga nüüd tundsin praktiliselt, kuidas see toimib, mitte teoreetiliselt, kuidas peaks toimima või kuidas kindlasti mitte. Ilma tunnetuseta on see teadmine kasulik ainult muusikakriitikaks, mitte pilliõppimiseks. Aga sellepärast tulebki mängida ja järjest oma võimalusi avastada. Vähemalt suund mul on, mida edasi proovida.
Alles praegu haige olles saan ma aru, millest kõigest ma olen end siiani ilma jätnud. Miks ma valin killustatud ja kiire eluviisi, kui võiksin oma rütmiga sisuliselt tegutseda? Muidugi, küllap oli kõike elnevat vaja, sest kust ma muidu võtaksin teadmised, mida ma tahan teha ja üks hetk on vaja jälle minna avastama, et mitte takerduda. Tahaksin leida tasakaalu vastuvõtmise ja läbiseedimise vahel.