Loojang

Trepid

Minu hommikud

Olen mõndagi enese kohta tähele pannud, aga vahest võiks veelgi midagi hommikusse ärkamisse juurutada, et päevad ikka kergemad, rõõmsamad ja energilisemad oleksid.

Tahaks teha hommikul silmad lahti suureneva valguse peale. Näha voodist taevast ja ehk puid... Siin ma neid näengi ja Pilatuse mäge, alati lumekatet ja valgusi vahetab. See on ju tõeline õnn, kui elada kuuendal korrusel! Õnneks on Šveitsis mäed.

Praegu lähebki valgeks umbes 8 paiku, kuigi päike siis veel üle mägede ei paista ja nii ma ka ärkan, kuigi alles kolm päeva ja veel kellaga, sest enne oli magamine nihkes. Täna kella üheksaks juba kooli minnes nautisin pühapäevahommikust vaikust linnas ja harjutusruumides. Tegelikult mulle see ju väga meeldib. Enne päikest ma end siiski ärkama panna ei taha, kuid kevade edenedes ehk hakkan ka järjest varem tõusma. Mõnus.

Mulle meeldiks kõigepealt avada silmad ja mõelda järgnevast päevast. See võtab väga erinevalt palju aega. Lesida seni, kuni mõni mõte, et oh! Teeks seda...! mu ilmselge sihiga voodist välja tõmbab. Ma ei taha öelda, et kargan või veeren, sest üks on liiga häirivalt krapsakas ja teine liialt loid või maaga kontakti otsiv, aga midagi vahepealselt, üheaegselt väga rahulik ja rahul, aga aktiivne.

See, mida ma siis tegema tõusen, on tavaliselt midagi sellist, mida ma üldse tegema ei pea, aga tahaksin. Miski, mis kindlasti pole rutiinne tegevus. Näiteks tahan ma midagi leida, et selle teadmisega oma mõtetega edasi minna. Lugeda pisut edasi raamatut, mis eelmisel päeval loogilises kohas pooleli jäi ja juba pisut seeditud on. Kas või vaadata pilte ehk ilu, sest ma võtsin kaasa Lahemaa fotoraamatu (milline tore nimi lahe maa). Ilu võib ka jällegi aknast välja vaadates näha. Või muidugi on suureks motivatsiooniks sooja teki alt välja tulla mõni sõber, kes juba netis võib olla (ehkki see võiks ka juba tegevus nr 2 või 3 olla, kui ma veel varem üles tõusen). See võib muidugi olla ka lihtsalt pissihäda või janu, mis mind paneb üles tõusma.

Siis ma mõtlen, et peaks ikka hommikused venitused-sirutused või jõuharjutusedki jälle hommikusse mahutama. Enne kui üldse kellegagi sõnakest vahetan, vaatan iseendasse ja kuulan, mis keha mulle räägib. Mis ta iga päev uut ja enneolematut jutustab. see peab muidugi esmajärjekorras väga mõnus olema. Seega võin jälle sisse seada tund aega varajasema toakütmisrituaali. Voodist välja, ahi sisse ja mõnus tunnike veel tukkuda. Jahus panin ma kaminasse elava tule, mida ma siis teki alt piilusin. See tunnike on see igavik aega, mida vahel nii vaja on. Voodist välja kapsamine on ju nii lühike tegevus, et kui selleks on aega rahulikult terve tund, siis on see ju terve igavik. Nii mulle meeldib.

See venitamine-võimlemine ei tohiks liiga palju aega võtta. Ehk maksimum pool tundi mõnusust. Peaksin läbi mõtlema-proovima, mida ma siis teha tahan. Võib-olla juba eelmisel päeval, näiteks kohe pärast võimlemise lõpetamist natuke nuputama, mida tahaks teisiti teha, jättes aga loomulikult parajalt ruumi intuitsioonile. Keha ju räägib, mis ta tahab. Puurin ka veidi raamatutesse, sest mul on ju hingepairaamat ja hommikuse ärkamise ja muud harjutused, mida tean.

Olgu, kui olen toa sooja pannud (kui vaja), tund aega tukkunud-mõtisklenud, tõusnud ja üht-teist toas sehkendanud ning asjade ilu nautinud, siis iseendale tere öelnud - sirutanud, venitanud...

Siis võiks minna välja pildistama-jalutama või hoopis otse harjutama. Pildistama läheks siis hommikul juba nii vara, et päike on värviline. On võimalus venitada pärast seda või teha lihtsalt lühemalt, sest ringisõitmine värskes õhus on ju ka värskendav liikumine ja kes keelab sealgi mõnd liigutust välja sirutada.

Igatahes peale seda etappi tahan ma süüa, natuke sõltuvalt ärkamisajast, aga tavaliselt kell 11. Hommikul toidu ettevalmistamine, karpipanemine on nii kohutavalt tüütu, et seda peaks kindlasti juba õhtul tegema. On ka võimalus peale pildistamist tulla koju sööma, sest siis pole vaja kaht sööki kaasa võtta. Või mängida pooltunnikene või tund Obergrundil, sest see on ka lähedal ning siis süüa kodus ning minna Dreilindeni.

See on tegelikult üsna kiire ja tegusa hommiku plaan ja kuigi see võiks väga hästi toimida, võib ka juhtuda, et teen midagi pikemalt ning söön kodus üldse enne väljaminemist. See on ka hea.

Päev aga on ideaalis selline, et esimene pool tegelen oma asjade - harjutamisega jne (polegi ju palju asju vaja - kooliga, administratiivse asjaajamisega) ning järjest õhtupoole suhtleks, käiks trennides, läheks tantsima - oo! Päris õhtul jälle loeks omaette, surfaks netis, teeks neid asju, mida peab, aga mis pole harjutamine... Mõni kord nädalas vaataks veel ringi ka. Jalutaks kaugemale, avastaks maailma, mägesid, otsiks puutumata loodust, kõrgust, päikest sealt vaadates....

Mõnus elu!

Ütlen nii, nagu minu kallis-kallis sõbranna - nende päevadega on nii palju muutunud. Mis oli tähtis, on nüüd kõrvale lükatud ja pinnale on tõusnud olulisem (nagunii on kõik suhteline, nii et ükskõik, kuidas ma seda kirja panen). Aga tähtis on see, et mul on oma toas hea olla, endaga on hea olla ja see tundubki nüüd tähtis. Oluline on terveks saada läbi rahu, rõõmustada ja KOOS sellega tahan millalgi edasi minna. Ehk lähen praegugi, kuigi ma midagi ei tee*. Ehk tulevadki õiged asjad iseenesest.
*Ma teen kogu aeg midagi, ma ei oskagi seda hästi kirjeldada, miks mõne asja tegemine tundub mulle tegemine ja teine mitte.

Minu kena punane kohver pole endiselt jõudnud. Nii mõnestki asjast tunnen puudust. Rohtudest, raamatutest, piltidest, nootidest, viimase aja rõõmuostust....