Reedel oli Dana päev. Dana oli algusest peale teistmoodi ja see oli väga huvitav. Ta reageeris asjadele ja huvitus neist, kuigi need oleks võinud olla lihtsalt tavalised. Teiseks teadis ta väga täpselt, mida ta tahab ja oli talle omasel ümbernurgalikult pehmel moel võimatult resoluutne. Kui püüdsid talle vastu vaielda või veenda teda midagi muud tegema, siis lõpuks sai ta ikkagi selle, mida oli tahtnud. Valisime peale Olde mängu kohvikut, kuhu minna ja Dana ütles Saiakäng. Ja oligi Saiakäng hoolimata vähimalgi määral sellest, et marssisime kogu tee minu ja Prita valitud Boheemini - see oli reserveeritud ja tulime läbi vihma tagasi. Dana tahtis veel võimalikult vähe teisel korrusel mängida, süüa magusat, aga õige pisut, hubast valgust ja et ka Kadri kohvikusse jõuaks. Eelneva jutu põhjal võite otsustada, kas ta seda kõike sai...
Õhtu lõpetasin Kadri juures. Nii tore, et ta ei kao ära. Isegi, kui pikalt ei näe või ei suhtle, on jälle kokku saades kõik endiselt olemas. See ei tähenda, et tema või mina ei võiks sootuks muutuda. Jäin ööseks ja nautisin täpselt õige kõvadusega magamisaset, värsket õhku ja sõnuseletamatut puudesahinat... See öö ja hommik olid ühed parimatest.
laupäev, 25. juuli 2009
neljapäev, 23. juuli 2009
Piirid ja paelad ja olemine
Elu on siin ülekaalukalt rohkem, kuigi sõna jooks on pikem. Aga kuna mõlemad on olemas, siis päris teemast mööda pole :)
Käisin siis eile-üleeile Elujooksmas. Olen praegu, suvel piisavalt vaba, et võtta vastu ja haarata kinni uutest ideedest ja olla avatud maailmale. Kindlasti rohkem kui siis, kui mul kooliajal tuleb kella järgi rabeleda harjutamise, kooliasjade, trenni, töö ja kodu vahel. Kasutan sellegi olukorra kirjeldamiseks tihti sõna jooksmine, jooksmine ühest kohast teise, killustatult ja ennast kaotades. See nõuab samuti vastupidavust nii füüsiliselt - pead olema erk ja reageerimisvõimeline (vastasel korral ei suuda sa efektiivselt õppida), kiirendama sammu, et kuhugi jõuda, hoidma näol ja kehas maske vastavalt rollidele, sest see võib kergendada millegi läbimist; vaimselt - motivatsioon täita neid kohustusi, mille ulatavad sulle õpetajad, vanemad, sõbrad, ülemus ja mis igaühe poolt antuna ei ole midagi suurt ja ülejõukäivat, aga kokku moodustavad paraja koorma, planeerima ja õppima aega kasutama nii, et teed korraga mitut tegevust, kuigi võid unustada puhkamise ja vajadused iseenda ees. Unistad selle, et kõige selle juures ja läbi oma elu sa tahtsid olla miskitmoodi, sest keegi või miski on sulle mõju avaldanud ja andnud eeskuju oma õnne leidmisel. Kas see on see hinge pool? Oled mõelnud, et nii mulle meeldiks end tunda ja nii tegutsedes ei pea ma loobuma ka oma eesmärkidest - nendeni on mitu teed, kas valida pidev ja armutu pingutus, millega saavutatakse küll eesmärk, aga muu saab tublisti kannatada või elada juba praegu oma eesmärgis, puhata ja pingutada tasakaalustatult enda võimete kohaselt ja suhtuda endasse ja maailma terviklikult. Mul on olemas keha, vaim ja ka hing ning maailmas on ratsionaalne mõtlemine, aga ka tunnetuslik loogika.
Kuna ma üldiselt olen tugev ja vastupidav, siis jõuan harva oma piirideni. Võin võtta kätte ja endalt nõuda päris palju, enne kui tervis üles ütleb või jõud lõplikult raugeb. Aga siis kui jõuab kohale teadmine, et nii elada on mõttetu ja nii ma ei tahtnud, siis tekib lisaks pingutusele veel sisemine konflikt ja lõppeb motivatsioon ja nii ma jõudsin sel aastal välja ühe oma piirini. Olen haige umbes üks kord aastas ja iga kord, kui ma endamisi arutlen, et miks, siis jõuan jälle selleni, et olen liiga palju pingutanud ja vajan puhkust. Aga oleks ju võimalik juba enne seda aeg maha võtta või veel parem oma tegemisi nii seada, et jääks aega ennast tähele panna. Sel aastal, lõpetanud koolis peaaegu topeltkoormusega semestri ja selle kõrvalt käinud kahes kohas tööl (muusikuna), loonud oma bändi ja "raisanud" parajalt aegaka trenni peale, mis mind püsti hoiab, sisemuses tegelenud kahe konflikti või küsimusega, siis jäin ma haigeks. Minu jaoks ootamatult, sest lõpp alates sessist ei olnud enam nii kiire ja suurepärased ja väga head muudkui kukkusid. Miks siis nüüd? Aga see oli pingelangus ja selle põhjused ulatusid juba paari kuu taha.
Kuna koos mõistmisega rabelemise mõtetusest ja sellest, et parima ja terviklikuma tulemuseni jõuan ma omas tempos tegutsedes ja võttes aega järgi mõelda, tekkis motivatsiooni kriis, siis tahaksin edaspidi elada teisiti. Ma hakkasin mõtlema ka sellele, mis see on, mida ma sellise eluga saavutan. Kas see on midagi minule või ainult teiste tunnustuse pärast? Miks peaks ühel hetkel käima plõks ja minu tegevused, mis siiani on olnud mingis mõttes ebaausad - täidad kuidagimoodi sulle antud ülesanded, saad hinde või hinnangu ja juba on uus võõras kohustus täita, miks selline tegutsemine peaks iseenesest muutuma? Ei ole olemas mingisugust utoopilist taset, kuhu peaks jõudma. On vaid pidev areng, kui ise soovid ja tegelikult olen oma eesmärgis juba praegu.
Mulle meeldib mõelda, et minu elu on minu teha. Kui minuga on halvasti, siis on see minu süü, aga see ei ole üldse kurb, sest sellisel juhul on mul jälle võimalus ise kõik heaks pöörata. Hea on mõelda, et see on minu võimuses. Miski ei tööta mulle vastu rohkem kui minuga koos ehk on juhused, mis mind takistavad, aga samamoodi ka õnn, mis mind soosib. Minu asi on neile reageerida ja mitte ainult nii, nagu alati või nii, nagu tehakse, vaid oma peaga mõeldes. Ja kas see, mis esiteks tundub olevat takistus, ei muutu hiljem hoopis positiivseks, tõugates inimest edasi liikuma ja avastama, et tegelikult on maailmal veel väga palju pakkuda, millest polnud aimugi.
Olen rääkinud juba päris pikalt oma elust ja nüüd võiks rääkida ka jooksmisest. Tänapäeva inimene, erinevalt näiteks keskaegsest, kipub oma mõtetes järjest enam kõike lahterdama ja standiseerima. Arvuti muutub järjest inimmõistusega sarnasemaks, aga meiega juhtub samuti - saame maailmast aru nagu arvuti. Jooksmine on jooksmine ja kõik. Aga selles on ka omad reeglid ja tõepärsused, elamus ja kannatus, mäng ja suhtlemine, oma aeg ja lähedus, see on vabadus ja abivahend. See, et joostes võid sa õppida midagi oma töö, või elu või suhete kohta, pole enam üllatus, sest sellest on Elujooksu kui mitte millegi muuga seoses juba räägitud. Aga kuidas see toimub? Seda võib kirjeldada ja seda võib lugeda, aga selge on see, et seda peab proovima. Mulle meeldib arvata, et maailmas on kõik omavahel seotud ja erinevad asjad liiguvad ja hingavad sama loogikaga. Mis on näiteks musikaalsus? Seda võiks kirjeldada kui ebatäpsust reeglite piires. Meloodia mõned noodid tuuakse esile mängides neid veidi pikemalt, kasutatakse dünaamikat ehk seesama oluline noot võib olla mängitud ka valjemalt, sellele eelneb ettevalmistus, võib kasutada vibratot ja tämbrilisi nüansse jne. See on kuiv ja ratsionaalne kirjeldus. Ma võin panna arvuti kõike seda piinlikult täpselt tegema, aga midagi musikaalset naudingut pakkuvat sellest välja ei tule. Kust ma peaksin teadma, kui palju on oluline noot teistest pikem ja milline on crescendo-kaar fraasi algusest kulminatsioonini. Kuidas ma peaksin suutma seda mõõta? Tegelikult, kui ma hakkan seda täpselt mõõtma, siis ma saan teada, et seesinane tähtsaim noot on hoopis tunduvalt vaiksem ja lühem kui talle eelnev noot. Appi! Kas ma peaksin siis leppima sellega, et nii peenikesi reegleid ei ole ja on ainult juhus, kas ma olen piisavalt musikaalne ja kas inspiratsioon tabab mind esinemishetkel?
Tegelikult on reeglid olemas ja need on väga lihtsad. Muusikas kehtivad samad reeglid, mis looduses. Kui vaadata, kuidas puuoks liigub, siis saadki ideid, kuidas kujundada muusikalist liikumist. Puuoks ei tee ilma erilise põhjuseta äkilisi jõnkse - neid ei pea ka olema ka sinu fraasis, kui just harmoonia selleks põhjust ei anna. Puuoks alustab liikumist sujuvalt ja liigub kiirenedes pingekõrgpunkti ja tuleb sealt vastupidi tagasi. Vahest on tee kulminatsioonist tagasi enamasti lühem. See on loomulik loogika, mis kehtib kunstis, muusikas, looduses, meie liigutustes ja ka jooksus. Ka äkiline rõhk muusikas ei saa olla ilma sama jooniseta - ikka on olemas kiirendus ja aeglustus. See on nagu sprintjooks. Me teeksime endale aga liiga, kui alustaksime suurel kiirusel ja üritaks joosta pikka maad.
Need reeglid ei vii rangelt ühesuguse tulemuseni ja see on ka kõige loova mõte. Ükski muusik ei mängi täpselt samamoodi, kui mõni teine ja isegi ükski sama inimese esitus ei ole identne teisega. Nagu ka looduses ei ole kaht täpselt ühesugust olendit. Ometi on meil loomulik võime aru saada ja nautida just nendele reeglitele vastavat loomingut.
Samamoodi on võimalik joostes aru saada ja märgata mõnd tõepärasust või loogikat ja kui me oleme seda teadvustanud, võib-olla oskame näha ka oma elus või suhetes seda, mis seni on püütud selle reegli vastu teha. Võime avastada selle reegli võib-olla igas väikeses või suures asjas. See on ka kontakt ümbritseva ja teiste inimestega, kuid näiteks kontakt oma kehaga. Kui ma olen end proovile pannud, siis teinekord ma juba tean paremini, mida mu keha vajab ja mida ma temalt nõuda (paluda) võin. Ja mida ma talle pakkuda võin! Nii nagu ma tean, et koer tahab liikuda ja ta tuleb korterist välja jooksma viia, nii tahavad ka minu lihased liikuda ja pärast on mul väga hea tunne.
Mulle meeldib uskuda, et keha ja vaim (ja võib-olla veel midagi) on omavahel seotud. See, mida ma mõtlen, avaldub kuidagi minu kehas. Kui ma tahan kellegagi avatud olla, siis alateadlikult ma pööran välja pihupesad ja avan oma keha. Kui ma kannan oma mõtetes pidevalt koormat, siis jään ma pikapeale küüru. Kui ma olen kangekaelne, siis ongi mul kael ja alaselg kanged ja painumatud. Aga see toimib ka vastupidi. Kui ma olen stressis ja ka keha on pinges, siis aitab juba see, kui ma lähen jooksma või ujuma ja keha vabaneb pingest. Vabanenud keha aitab vabastada ka kinnikiilunud mõtted. Kui ma tahan muuta end paindlikumaks, siis võin ma teha järjepidevalt painutusharjutusi.
Need kaks 15 kilomeetrist jooksu olid väga erinevad. Kui rääkida jooksjatüüpidest, siis esimene oli loov ja lõbus - kippusin sinna lavale. (Teine oli rohkem punktist a punkti b.) Need kilomeetrid kadusid mõnusas seltskonnas juttu vestes nagu äikesepilved pärast vihma. Ega ma päriselt ei usukski, et see nii pikk maa oli. Vihm oli väga tore. Värskendav, eriline ja kosutav. Märkasin ümbrust, seda, mis oli tuttav ja mis oli uus, märkasin valgust ja värve, taimi ja iseennast. Keegi rääkis, et mees jõuab kõrbes ilma veeta hakkama saada teatud aja, aga kui tal on kaasas naine, siis on see aeg tunduvalt pikem, kui talle veel laps sülle anda, siis peab ta vastu pea kaks korda kauem. Ebaratsionaalne, kuid samas reeglipärane. Minul oli kaasas Aivi või ka vastupidi, sest tema kutsus mind kaasa. Kusagilt tekib inspratsioon ergutada, visata nalja, nautida olukorda, millesse me oleme sattunud, unustada see, et võiks olla igav joosta mööda sirget maanteeäärt ja olla täpselt seal, kus sa oled ja sul on hea olla. Rääkisime elust ja suhtumistest inimestesse ja olukordadesse. Olenevalt erinevast elukogemusest on meil Aiviga ka erinev maailmatunnetus ja kummalgi omad hirmud. Mul on hirmudega nagu piiridegagi nii, et ega ma väga neid ei tunne, aga peaks avastama ja tähele panema, kuidas nad minu valikuid ja tegemisi mõjutavad.
Mul oli lihtsam joosta, sest ma olen treenitum ja ka varem selliseid distantse läbinud. Kui ma olin väike, siis issi pani meid ümber maja jookma - üldfüüsilise treeningu mõttes. Neljakesi, igaüks oma vanuse järgi iga aasta kohta viis 55meetrist ringi, tüdrukud jäid 40. ringi ja poisid 50. ringi peale pidama. Eks see oli ühest küljest tüütu ja muidugi me püüdsime seda vältida, aga teinekord ka huvitav ja lõbus. Näiteks kui me seda ei teinud samal kohal, vaid kusagil looduses või kui ilm mõne vingerpussi mängis. Oleme jooksnud ka Ümber Harku, Viljandi ja Ülemiste järve jooksudel ja Rabajooksul, mõnda päris mitu korda. Seal sai ära proovitud need hetked, kus enam ei jõua, aga ikkagi edasi lähed ja seegi psühholoogiline kogemus, kui mõni noorem sinust ette jooksis.
Kui suuremaks kasvasid, hakkasid ise otsima võimalusi sportimiseks, kuigi oli perioode, kus peale kehalise kasvatuse tundide muud ei teinudki. Kuna pillimängu asendis ollakse päevas tunde ja kui selle kõrvale midagi muud ei tee, siis on üsna tõenäoline, et tekivad probleemid. Ei pruugi tekkida, kui juhuslikult on inimesel eeldused just seda pilli õigesti mängida. Ilma treenimata on võimalik küll tippu jõuda, aga seal püsimine on juba iseküsimus. Alguses korvab noor ja tugev organism valed asendid ja võtted, kuid hiljem peame muutuma järjest ökonoomsemaks. Siis on juba raskem ümber õppida. Võidavad need, kellel on eeldused, aga ka need, kes oskavad ennast aidata.
Mul on õlad ja käed nõrgemad, kui jalad, aga flöödimänguks kasutan just käsi ja õlgu. Mingil perioodil kippusid mul õlad ja eriti vasak valutama. Kuidagi ma parandasin oma mänguasendit ja õlad enam otseselt ei valutanud, aga kui ma mõni aasta hiljem massööri juurde läksin, siis selgus, et lihastes oli põletik selle ajani sees. Ta ütles veel, et võib muidugi põletiku ära võtta, aga pead trenni tegema, et see tagasi ei tuleks. Kuna sundasendis töötab ja jääb pingesse vaid väike osa lihasest - mõni kiud, mis mingil hetkel tal saab siiber ja ta ütleb, et tehke ise ehk jääb passiivseks, sinna tekib armkude ja seda osa lihasest ei saa enam häireteta kasutada. Selleks oleks vaja sama lihast ka tervikuna treenida, et üks ei jääks kängu ja teine ei töötaks üle, vaid kumbki aitaks teisel hästi elada ja vabastuda. See on ka sündmus.
Olen jõudnud selleni, et minu jaoks ei ole oluline iga hinnaga jõuda maailma parimasse orkestrisse või võita see või teine konkurss. Minu jaoks on oluline muusikuelukutse sisuline pool ehk valida selline elustiil - justnimelt ELADA koos muusikaga. Konkurss ei ole muusika eesmärk ja mõte, see on hoopis suhtlemine, mängimine, loovus, arenemine terve elu, rõõmu pakkumine ja muud sellised märksõnad. Ootan muusikolemiselt seda sama, mida elult - terviklikkust, tervist, naudingut, väljakutseid, tähelepanu, inimesi, kurbust ja rõõmu ja kõike selle vahepeal.
Nii kui ma tahan jooksust rääkima hakata, siis jõuan eluni välja. Üritan siis veelkord...'
Teine kord läksin ma jooksma hoopis teiste eesmärkidega. Olin näinud Aivi eneseületust ja tahtsin jälle sama kogeda. Tahtsin jõuda enda piirini. Selle tegi muidugi lihtsamaks eelmise päeva jooksmine - lihased olid veel pinges ja põlved valedest jalanõudest valusad. Mässisin põlved sidemesse ja panin teised jalanõud. Tahtsin joosta omas tempos ja seda ma ka tegin. Oma vennale tegin ka raja enam-vähem selgeks, et ta ise hakkama saaks. Schnelli tiigi juures oli esimene raske koht, mitte väga, aga siiski. Teisest küljest olid poolelijätmisemõtted tugevamad kui hiljem. Panin tähele, et autojuhid olid väga tähelepanelikud - ma oma mõttes arvestan ikka peateede ja ülekäigukohtade eesõigustega, kuid mitmel juhul lasid autojuhid mul kenasti peatumata edasi minna.
Kuni järveni ma teadsin teed ja seda, kui palju veel joosta on jäänud. Edasi läks raskeks. Janu hakkas samuti tõsiselt kimbutama ja vaatasin muudkui taevasse, kas ei ole vihma oodata. Pilvi küll oli ja üsna tumedaid, aga minu kohal taevaväravad ei avanenud. Hakkasin eriliselt kraavikesi ja veelompe tähele panema, aga joogiks need muidugi ei kõlba ja tavaline vesi poleks hetkega olukorda kergendanud ka.
Jooksu lõpus vaatasin ma mäge enda ees, siis tekkis tunne, et väga raske on. Kui ma aga mõtlesin sellele, mida ma parasjagu tundsin ja ma polnud veel järsu koha peale jõudnudki, siis võisin nentida, et pole häda midagi ja ma teadsin, et lähen sellest mäest üles. Ja läksin ka järgmisest ja järgmisest. Kuigi jooksusamm enam väga kõndimisest ei erinenud ei jätnud ma ära jooksuliigutust - ma liigun kasvõi nii aeglaselt edasi, aga sellega jõuan ma lõppu. Ma arvan, et võin siinkohal tuua paralleeli oma eluga - kui ma tahan, siis suudan end sundida.
Kas ma siis oma piirini jõudsin? Siinkohal peaks täpsustama, mis see piir minu jaoks endast kujutab. Kui ma räägiks absoluutsest piirist, siis see on surm. Selleni ma küll minna ei taha. Aga enne seda võib eristada mitut astet. Näiteks seda, et lihased on nii kokkutõmbunud, et ei allu enam tavapärastele käskudele - annad käsu ja midagi ei muutu. Pead tugevama andma ja püsimiseks veel lisatööd tegema. Selleni jõudsin küll. Mul oleks olnud vaja lisamotivatsiooni, et rohkem pingutada. Viimasel kilomeetril (siis ma veel ei teadnud, et see viimane on) keerasin ma otsa ringi ja jooksin mõnda aega tagurpidi - leidsin hulga jooksujõulisi lihaseid.
Tegelikult ma ikkagi sellega ei riskinud, et ma pooleli jätaks ehk ma ei pannud kõike välja, vaid hoidsin varu. See jääb järgmiseks korraks. Kui bussid paistma hakkasid, siis see oli küll lisamotivatsiooniks ja jooksukõnnist sai iseenesest jälle jooks. Mul oli ikkagi natuke paha olla pärast. Ja jooksu ajal kippus kõht vahel valu tegema. See pole tavaline. Kõht üritas selle pingutuse juures veel seedimisega hakkama saada. Mulle meeldib oma toitumist jälgida toiduainete puhtuse, tervislikkuse, kokkusobivuse ja muidugi ka maitse seisukohalt. Seekord sõin parajalt segamini ja tundsin sulaselgelt, kui raske see on organismile. Tavaliselt tunnen vaid enesetunde kergusest ja energiast, kui kõik korras on. Kuna ma praegu elan vanematekodus ja mind on õnnistatud viie venna ja kahe õega (kellest vaid üks elab juba eraldi), siis ei ole väga kena teiste kõrval midagi muud süüa.
Ma ei läinud jooksma üldsegi trennimõttega. Oluline oli hoopis ennast paremini tundma õppida või vaadata, kusmaal ma siis endaga olen. Kas ma tegin endale liiga? Oleneb ju sellest, mis on minu edasised plaanid. Kui ma läheksin varsti võistlusele, siis kindlasti, aga kui mul on aega pikldaselt taastuda, siis üldsegi mitte. Esimese jooksupäeva õhtul ma ei läinud kenasti koju, vaid Aivi juurde, kellega tegime veel venitust. Õhtul hilja koju minnes olin endiselt samade niiskete ja õhukeste pükstega ja tundsin, et kui mul varem midagi häda polnud, siis see küll lihastele ei meeldinud. Koju oli pikk maa: kuna ma täpselt ei mäletanud, kus ma pidin bussilt maha minema, siis läksin kolm peatust varem, jooksin jällegi, orienteerusin majaka järgi ja leidsin trammi üles. Ootasin veel 20 min trammi ja kui koju jõudsin, siis tegin omale sooja vanni. Selle otsustamise, kas ma ikka järgmine päev ka jooksma lähen, lükkasn hommikusse. Tõustes olid põlved valusad ja reielihased ka, aga natuke liigutanud tundus, et tahan ikka minna. Tutvustasin nende päevade jooksul oma väikes(te)le õele, vendadele ka Elujooksu kodulehte ja ja näitasin pilte, videoid. Esimene päev toodi vabanduseks ilm, aga teine kord võttis vanim neist vedu ja tuli kaasa. Tubli, Andre!
______________________________________________________________
Ei saa ikka lisamata jätta mõnd kildu veel:
JÕHVIKAD - sprdijooki ma varem kasutanud ei olnud ja nüüd kuulsin uuesti üle jutu, miks seda peaks jooma. Selles võivad olla mineraalained, vitamiinid ja kõik muu, mis pingutusest taastumiseks vaja. Tavaliselt ütleb keha ise, mis talle vaja on, mille järgi on isu. Tavalist vett võis juua, aga see tundus mõtetu. Pigem oli isu puuvilja või millegi sellise järele. Sõin ära kolm tomatit ja siis meenus mulle, et matkal käies lugesime, et jõhvikad ei ole kasulikud mitte vitamiinide poolest, neid seal ei olegi, vaid sellepärast, et nad sisaldavad olulisi mineraalaineid. Lasin siis möödunud aastal korjatud jõhvikatel hea maitsta...
TOETUS - ma arvan, et toetus on vabaduse eelduseks. Kui ma tunnen, et keegi hoolib või tunneb huvi minu tegemiste vastu, siis suudan ma palju rohkem korda saata. Inimesed, kellel puudub perekonna, lähedaste või sõprade soojus, tihti ei sa nende vanemadki endaga hästi läbi ja kaitsereaktsioonina ei suuda lapsed maailma ja inimesi usaldad, need inimesed ei saa enda arengus enne hästi edasi liikuda, kui see probleem on lahendatud. Need, kes tunnevad, et selle koha pealt on kõik hästi, julgevad end avada ja otsivad uusi kogemusi. Minu jaoks oli toetuseks sellel jooksul venna kaks telefonikõnet enne lõppu. Sa tead, et kusagil õige natuke tagapool pingutab veel keegi, kellega sa oled seotud ja polegi vaja rohkem kui paari sõna.
E L U J O O K S - tähed iga lõigu alguses on nagu verstapostid. Need annavad aimu, kui palju on veel lõpuni jäänud, kuid siiski on iga kilomeeter erineva pikkusega. Viimased ikka pikemad... :)
Elujooks
Käisin siis eile-üleeile Elujooksmas. Olen praegu, suvel piisavalt vaba, et võtta vastu ja haarata kinni uutest ideedest ja olla avatud maailmale. Kindlasti rohkem kui siis, kui mul kooliajal tuleb kella järgi rabeleda harjutamise, kooliasjade, trenni, töö ja kodu vahel. Kasutan sellegi olukorra kirjeldamiseks tihti sõna jooksmine, jooksmine ühest kohast teise, killustatult ja ennast kaotades. See nõuab samuti vastupidavust nii füüsiliselt - pead olema erk ja reageerimisvõimeline (vastasel korral ei suuda sa efektiivselt õppida), kiirendama sammu, et kuhugi jõuda, hoidma näol ja kehas maske vastavalt rollidele, sest see võib kergendada millegi läbimist; vaimselt - motivatsioon täita neid kohustusi, mille ulatavad sulle õpetajad, vanemad, sõbrad, ülemus ja mis igaühe poolt antuna ei ole midagi suurt ja ülejõukäivat, aga kokku moodustavad paraja koorma, planeerima ja õppima aega kasutama nii, et teed korraga mitut tegevust, kuigi võid unustada puhkamise ja vajadused iseenda ees. Unistad selle, et kõige selle juures ja läbi oma elu sa tahtsid olla miskitmoodi, sest keegi või miski on sulle mõju avaldanud ja andnud eeskuju oma õnne leidmisel. Kas see on see hinge pool? Oled mõelnud, et nii mulle meeldiks end tunda ja nii tegutsedes ei pea ma loobuma ka oma eesmärkidest - nendeni on mitu teed, kas valida pidev ja armutu pingutus, millega saavutatakse küll eesmärk, aga muu saab tublisti kannatada või elada juba praegu oma eesmärgis, puhata ja pingutada tasakaalustatult enda võimete kohaselt ja suhtuda endasse ja maailma terviklikult. Mul on olemas keha, vaim ja ka hing ning maailmas on ratsionaalne mõtlemine, aga ka tunnetuslik loogika.
eLujooks
Kuna ma üldiselt olen tugev ja vastupidav, siis jõuan harva oma piirideni. Võin võtta kätte ja endalt nõuda päris palju, enne kui tervis üles ütleb või jõud lõplikult raugeb. Aga siis kui jõuab kohale teadmine, et nii elada on mõttetu ja nii ma ei tahtnud, siis tekib lisaks pingutusele veel sisemine konflikt ja lõppeb motivatsioon ja nii ma jõudsin sel aastal välja ühe oma piirini. Olen haige umbes üks kord aastas ja iga kord, kui ma endamisi arutlen, et miks, siis jõuan jälle selleni, et olen liiga palju pingutanud ja vajan puhkust. Aga oleks ju võimalik juba enne seda aeg maha võtta või veel parem oma tegemisi nii seada, et jääks aega ennast tähele panna. Sel aastal, lõpetanud koolis peaaegu topeltkoormusega semestri ja selle kõrvalt käinud kahes kohas tööl (muusikuna), loonud oma bändi ja "raisanud" parajalt aegaka trenni peale, mis mind püsti hoiab, sisemuses tegelenud kahe konflikti või küsimusega, siis jäin ma haigeks. Minu jaoks ootamatult, sest lõpp alates sessist ei olnud enam nii kiire ja suurepärased ja väga head muudkui kukkusid. Miks siis nüüd? Aga see oli pingelangus ja selle põhjused ulatusid juba paari kuu taha.
Kuna koos mõistmisega rabelemise mõtetusest ja sellest, et parima ja terviklikuma tulemuseni jõuan ma omas tempos tegutsedes ja võttes aega järgi mõelda, tekkis motivatsiooni kriis, siis tahaksin edaspidi elada teisiti. Ma hakkasin mõtlema ka sellele, mis see on, mida ma sellise eluga saavutan. Kas see on midagi minule või ainult teiste tunnustuse pärast? Miks peaks ühel hetkel käima plõks ja minu tegevused, mis siiani on olnud mingis mõttes ebaausad - täidad kuidagimoodi sulle antud ülesanded, saad hinde või hinnangu ja juba on uus võõras kohustus täita, miks selline tegutsemine peaks iseenesest muutuma? Ei ole olemas mingisugust utoopilist taset, kuhu peaks jõudma. On vaid pidev areng, kui ise soovid ja tegelikult olen oma eesmärgis juba praegu.
elUjooks
Mulle meeldib mõelda, et minu elu on minu teha. Kui minuga on halvasti, siis on see minu süü, aga see ei ole üldse kurb, sest sellisel juhul on mul jälle võimalus ise kõik heaks pöörata. Hea on mõelda, et see on minu võimuses. Miski ei tööta mulle vastu rohkem kui minuga koos ehk on juhused, mis mind takistavad, aga samamoodi ka õnn, mis mind soosib. Minu asi on neile reageerida ja mitte ainult nii, nagu alati või nii, nagu tehakse, vaid oma peaga mõeldes. Ja kas see, mis esiteks tundub olevat takistus, ei muutu hiljem hoopis positiivseks, tõugates inimest edasi liikuma ja avastama, et tegelikult on maailmal veel väga palju pakkuda, millest polnud aimugi.
eluJooks
Olen rääkinud juba päris pikalt oma elust ja nüüd võiks rääkida ka jooksmisest. Tänapäeva inimene, erinevalt näiteks keskaegsest, kipub oma mõtetes järjest enam kõike lahterdama ja standiseerima. Arvuti muutub järjest inimmõistusega sarnasemaks, aga meiega juhtub samuti - saame maailmast aru nagu arvuti. Jooksmine on jooksmine ja kõik. Aga selles on ka omad reeglid ja tõepärsused, elamus ja kannatus, mäng ja suhtlemine, oma aeg ja lähedus, see on vabadus ja abivahend. See, et joostes võid sa õppida midagi oma töö, või elu või suhete kohta, pole enam üllatus, sest sellest on Elujooksu kui mitte millegi muuga seoses juba räägitud. Aga kuidas see toimub? Seda võib kirjeldada ja seda võib lugeda, aga selge on see, et seda peab proovima. Mulle meeldib arvata, et maailmas on kõik omavahel seotud ja erinevad asjad liiguvad ja hingavad sama loogikaga. Mis on näiteks musikaalsus? Seda võiks kirjeldada kui ebatäpsust reeglite piires. Meloodia mõned noodid tuuakse esile mängides neid veidi pikemalt, kasutatakse dünaamikat ehk seesama oluline noot võib olla mängitud ka valjemalt, sellele eelneb ettevalmistus, võib kasutada vibratot ja tämbrilisi nüansse jne. See on kuiv ja ratsionaalne kirjeldus. Ma võin panna arvuti kõike seda piinlikult täpselt tegema, aga midagi musikaalset naudingut pakkuvat sellest välja ei tule. Kust ma peaksin teadma, kui palju on oluline noot teistest pikem ja milline on crescendo-kaar fraasi algusest kulminatsioonini. Kuidas ma peaksin suutma seda mõõta? Tegelikult, kui ma hakkan seda täpselt mõõtma, siis ma saan teada, et seesinane tähtsaim noot on hoopis tunduvalt vaiksem ja lühem kui talle eelnev noot. Appi! Kas ma peaksin siis leppima sellega, et nii peenikesi reegleid ei ole ja on ainult juhus, kas ma olen piisavalt musikaalne ja kas inspiratsioon tabab mind esinemishetkel?
Tegelikult on reeglid olemas ja need on väga lihtsad. Muusikas kehtivad samad reeglid, mis looduses. Kui vaadata, kuidas puuoks liigub, siis saadki ideid, kuidas kujundada muusikalist liikumist. Puuoks ei tee ilma erilise põhjuseta äkilisi jõnkse - neid ei pea ka olema ka sinu fraasis, kui just harmoonia selleks põhjust ei anna. Puuoks alustab liikumist sujuvalt ja liigub kiirenedes pingekõrgpunkti ja tuleb sealt vastupidi tagasi. Vahest on tee kulminatsioonist tagasi enamasti lühem. See on loomulik loogika, mis kehtib kunstis, muusikas, looduses, meie liigutustes ja ka jooksus. Ka äkiline rõhk muusikas ei saa olla ilma sama jooniseta - ikka on olemas kiirendus ja aeglustus. See on nagu sprintjooks. Me teeksime endale aga liiga, kui alustaksime suurel kiirusel ja üritaks joosta pikka maad.
Need reeglid ei vii rangelt ühesuguse tulemuseni ja see on ka kõige loova mõte. Ükski muusik ei mängi täpselt samamoodi, kui mõni teine ja isegi ükski sama inimese esitus ei ole identne teisega. Nagu ka looduses ei ole kaht täpselt ühesugust olendit. Ometi on meil loomulik võime aru saada ja nautida just nendele reeglitele vastavat loomingut.
Samamoodi on võimalik joostes aru saada ja märgata mõnd tõepärasust või loogikat ja kui me oleme seda teadvustanud, võib-olla oskame näha ka oma elus või suhetes seda, mis seni on püütud selle reegli vastu teha. Võime avastada selle reegli võib-olla igas väikeses või suures asjas. See on ka kontakt ümbritseva ja teiste inimestega, kuid näiteks kontakt oma kehaga. Kui ma olen end proovile pannud, siis teinekord ma juba tean paremini, mida mu keha vajab ja mida ma temalt nõuda (paluda) võin. Ja mida ma talle pakkuda võin! Nii nagu ma tean, et koer tahab liikuda ja ta tuleb korterist välja jooksma viia, nii tahavad ka minu lihased liikuda ja pärast on mul väga hea tunne.
Mulle meeldib uskuda, et keha ja vaim (ja võib-olla veel midagi) on omavahel seotud. See, mida ma mõtlen, avaldub kuidagi minu kehas. Kui ma tahan kellegagi avatud olla, siis alateadlikult ma pööran välja pihupesad ja avan oma keha. Kui ma kannan oma mõtetes pidevalt koormat, siis jään ma pikapeale küüru. Kui ma olen kangekaelne, siis ongi mul kael ja alaselg kanged ja painumatud. Aga see toimib ka vastupidi. Kui ma olen stressis ja ka keha on pinges, siis aitab juba see, kui ma lähen jooksma või ujuma ja keha vabaneb pingest. Vabanenud keha aitab vabastada ka kinnikiilunud mõtted. Kui ma tahan muuta end paindlikumaks, siis võin ma teha järjepidevalt painutusharjutusi.
elujOoks
Need kaks 15 kilomeetrist jooksu olid väga erinevad. Kui rääkida jooksjatüüpidest, siis esimene oli loov ja lõbus - kippusin sinna lavale. (Teine oli rohkem punktist a punkti b.) Need kilomeetrid kadusid mõnusas seltskonnas juttu vestes nagu äikesepilved pärast vihma. Ega ma päriselt ei usukski, et see nii pikk maa oli. Vihm oli väga tore. Värskendav, eriline ja kosutav. Märkasin ümbrust, seda, mis oli tuttav ja mis oli uus, märkasin valgust ja värve, taimi ja iseennast. Keegi rääkis, et mees jõuab kõrbes ilma veeta hakkama saada teatud aja, aga kui tal on kaasas naine, siis on see aeg tunduvalt pikem, kui talle veel laps sülle anda, siis peab ta vastu pea kaks korda kauem. Ebaratsionaalne, kuid samas reeglipärane. Minul oli kaasas Aivi või ka vastupidi, sest tema kutsus mind kaasa. Kusagilt tekib inspratsioon ergutada, visata nalja, nautida olukorda, millesse me oleme sattunud, unustada see, et võiks olla igav joosta mööda sirget maanteeäärt ja olla täpselt seal, kus sa oled ja sul on hea olla. Rääkisime elust ja suhtumistest inimestesse ja olukordadesse. Olenevalt erinevast elukogemusest on meil Aiviga ka erinev maailmatunnetus ja kummalgi omad hirmud. Mul on hirmudega nagu piiridegagi nii, et ega ma väga neid ei tunne, aga peaks avastama ja tähele panema, kuidas nad minu valikuid ja tegemisi mõjutavad.
elujoOks
Mul oli lihtsam joosta, sest ma olen treenitum ja ka varem selliseid distantse läbinud. Kui ma olin väike, siis issi pani meid ümber maja jookma - üldfüüsilise treeningu mõttes. Neljakesi, igaüks oma vanuse järgi iga aasta kohta viis 55meetrist ringi, tüdrukud jäid 40. ringi ja poisid 50. ringi peale pidama. Eks see oli ühest küljest tüütu ja muidugi me püüdsime seda vältida, aga teinekord ka huvitav ja lõbus. Näiteks kui me seda ei teinud samal kohal, vaid kusagil looduses või kui ilm mõne vingerpussi mängis. Oleme jooksnud ka Ümber Harku, Viljandi ja Ülemiste järve jooksudel ja Rabajooksul, mõnda päris mitu korda. Seal sai ära proovitud need hetked, kus enam ei jõua, aga ikkagi edasi lähed ja seegi psühholoogiline kogemus, kui mõni noorem sinust ette jooksis.
Kui suuremaks kasvasid, hakkasid ise otsima võimalusi sportimiseks, kuigi oli perioode, kus peale kehalise kasvatuse tundide muud ei teinudki. Kuna pillimängu asendis ollakse päevas tunde ja kui selle kõrvale midagi muud ei tee, siis on üsna tõenäoline, et tekivad probleemid. Ei pruugi tekkida, kui juhuslikult on inimesel eeldused just seda pilli õigesti mängida. Ilma treenimata on võimalik küll tippu jõuda, aga seal püsimine on juba iseküsimus. Alguses korvab noor ja tugev organism valed asendid ja võtted, kuid hiljem peame muutuma järjest ökonoomsemaks. Siis on juba raskem ümber õppida. Võidavad need, kellel on eeldused, aga ka need, kes oskavad ennast aidata.
Mul on õlad ja käed nõrgemad, kui jalad, aga flöödimänguks kasutan just käsi ja õlgu. Mingil perioodil kippusid mul õlad ja eriti vasak valutama. Kuidagi ma parandasin oma mänguasendit ja õlad enam otseselt ei valutanud, aga kui ma mõni aasta hiljem massööri juurde läksin, siis selgus, et lihastes oli põletik selle ajani sees. Ta ütles veel, et võib muidugi põletiku ära võtta, aga pead trenni tegema, et see tagasi ei tuleks. Kuna sundasendis töötab ja jääb pingesse vaid väike osa lihasest - mõni kiud, mis mingil hetkel tal saab siiber ja ta ütleb, et tehke ise ehk jääb passiivseks, sinna tekib armkude ja seda osa lihasest ei saa enam häireteta kasutada. Selleks oleks vaja sama lihast ka tervikuna treenida, et üks ei jääks kängu ja teine ei töötaks üle, vaid kumbki aitaks teisel hästi elada ja vabastuda. See on ka sündmus.
Olen jõudnud selleni, et minu jaoks ei ole oluline iga hinnaga jõuda maailma parimasse orkestrisse või võita see või teine konkurss. Minu jaoks on oluline muusikuelukutse sisuline pool ehk valida selline elustiil - justnimelt ELADA koos muusikaga. Konkurss ei ole muusika eesmärk ja mõte, see on hoopis suhtlemine, mängimine, loovus, arenemine terve elu, rõõmu pakkumine ja muud sellised märksõnad. Ootan muusikolemiselt seda sama, mida elult - terviklikkust, tervist, naudingut, väljakutseid, tähelepanu, inimesi, kurbust ja rõõmu ja kõike selle vahepeal.
Nii kui ma tahan jooksust rääkima hakata, siis jõuan eluni välja. Üritan siis veelkord...'
elujooKs
Teine kord läksin ma jooksma hoopis teiste eesmärkidega. Olin näinud Aivi eneseületust ja tahtsin jälle sama kogeda. Tahtsin jõuda enda piirini. Selle tegi muidugi lihtsamaks eelmise päeva jooksmine - lihased olid veel pinges ja põlved valedest jalanõudest valusad. Mässisin põlved sidemesse ja panin teised jalanõud. Tahtsin joosta omas tempos ja seda ma ka tegin. Oma vennale tegin ka raja enam-vähem selgeks, et ta ise hakkama saaks. Schnelli tiigi juures oli esimene raske koht, mitte väga, aga siiski. Teisest küljest olid poolelijätmisemõtted tugevamad kui hiljem. Panin tähele, et autojuhid olid väga tähelepanelikud - ma oma mõttes arvestan ikka peateede ja ülekäigukohtade eesõigustega, kuid mitmel juhul lasid autojuhid mul kenasti peatumata edasi minna.
Kuni järveni ma teadsin teed ja seda, kui palju veel joosta on jäänud. Edasi läks raskeks. Janu hakkas samuti tõsiselt kimbutama ja vaatasin muudkui taevasse, kas ei ole vihma oodata. Pilvi küll oli ja üsna tumedaid, aga minu kohal taevaväravad ei avanenud. Hakkasin eriliselt kraavikesi ja veelompe tähele panema, aga joogiks need muidugi ei kõlba ja tavaline vesi poleks hetkega olukorda kergendanud ka.
Jooksu lõpus vaatasin ma mäge enda ees, siis tekkis tunne, et väga raske on. Kui ma aga mõtlesin sellele, mida ma parasjagu tundsin ja ma polnud veel järsu koha peale jõudnudki, siis võisin nentida, et pole häda midagi ja ma teadsin, et lähen sellest mäest üles. Ja läksin ka järgmisest ja järgmisest. Kuigi jooksusamm enam väga kõndimisest ei erinenud ei jätnud ma ära jooksuliigutust - ma liigun kasvõi nii aeglaselt edasi, aga sellega jõuan ma lõppu. Ma arvan, et võin siinkohal tuua paralleeli oma eluga - kui ma tahan, siis suudan end sundida.
elujookS
Kas ma siis oma piirini jõudsin? Siinkohal peaks täpsustama, mis see piir minu jaoks endast kujutab. Kui ma räägiks absoluutsest piirist, siis see on surm. Selleni ma küll minna ei taha. Aga enne seda võib eristada mitut astet. Näiteks seda, et lihased on nii kokkutõmbunud, et ei allu enam tavapärastele käskudele - annad käsu ja midagi ei muutu. Pead tugevama andma ja püsimiseks veel lisatööd tegema. Selleni jõudsin küll. Mul oleks olnud vaja lisamotivatsiooni, et rohkem pingutada. Viimasel kilomeetril (siis ma veel ei teadnud, et see viimane on) keerasin ma otsa ringi ja jooksin mõnda aega tagurpidi - leidsin hulga jooksujõulisi lihaseid.
Tegelikult ma ikkagi sellega ei riskinud, et ma pooleli jätaks ehk ma ei pannud kõike välja, vaid hoidsin varu. See jääb järgmiseks korraks. Kui bussid paistma hakkasid, siis see oli küll lisamotivatsiooniks ja jooksukõnnist sai iseenesest jälle jooks. Mul oli ikkagi natuke paha olla pärast. Ja jooksu ajal kippus kõht vahel valu tegema. See pole tavaline. Kõht üritas selle pingutuse juures veel seedimisega hakkama saada. Mulle meeldib oma toitumist jälgida toiduainete puhtuse, tervislikkuse, kokkusobivuse ja muidugi ka maitse seisukohalt. Seekord sõin parajalt segamini ja tundsin sulaselgelt, kui raske see on organismile. Tavaliselt tunnen vaid enesetunde kergusest ja energiast, kui kõik korras on. Kuna ma praegu elan vanematekodus ja mind on õnnistatud viie venna ja kahe õega (kellest vaid üks elab juba eraldi), siis ei ole väga kena teiste kõrval midagi muud süüa.
Ma ei läinud jooksma üldsegi trennimõttega. Oluline oli hoopis ennast paremini tundma õppida või vaadata, kusmaal ma siis endaga olen. Kas ma tegin endale liiga? Oleneb ju sellest, mis on minu edasised plaanid. Kui ma läheksin varsti võistlusele, siis kindlasti, aga kui mul on aega pikldaselt taastuda, siis üldsegi mitte. Esimese jooksupäeva õhtul ma ei läinud kenasti koju, vaid Aivi juurde, kellega tegime veel venitust. Õhtul hilja koju minnes olin endiselt samade niiskete ja õhukeste pükstega ja tundsin, et kui mul varem midagi häda polnud, siis see küll lihastele ei meeldinud. Koju oli pikk maa: kuna ma täpselt ei mäletanud, kus ma pidin bussilt maha minema, siis läksin kolm peatust varem, jooksin jällegi, orienteerusin majaka järgi ja leidsin trammi üles. Ootasin veel 20 min trammi ja kui koju jõudsin, siis tegin omale sooja vanni. Selle otsustamise, kas ma ikka järgmine päev ka jooksma lähen, lükkasn hommikusse. Tõustes olid põlved valusad ja reielihased ka, aga natuke liigutanud tundus, et tahan ikka minna. Tutvustasin nende päevade jooksul oma väikes(te)le õele, vendadele ka Elujooksu kodulehte ja ja näitasin pilte, videoid. Esimene päev toodi vabanduseks ilm, aga teine kord võttis vanim neist vedu ja tuli kaasa. Tubli, Andre!
______________________________________________________________
Ei saa ikka lisamata jätta mõnd kildu veel:
JÕHVIKAD - sprdijooki ma varem kasutanud ei olnud ja nüüd kuulsin uuesti üle jutu, miks seda peaks jooma. Selles võivad olla mineraalained, vitamiinid ja kõik muu, mis pingutusest taastumiseks vaja. Tavaliselt ütleb keha ise, mis talle vaja on, mille järgi on isu. Tavalist vett võis juua, aga see tundus mõtetu. Pigem oli isu puuvilja või millegi sellise järele. Sõin ära kolm tomatit ja siis meenus mulle, et matkal käies lugesime, et jõhvikad ei ole kasulikud mitte vitamiinide poolest, neid seal ei olegi, vaid sellepärast, et nad sisaldavad olulisi mineraalaineid. Lasin siis möödunud aastal korjatud jõhvikatel hea maitsta...
TOETUS - ma arvan, et toetus on vabaduse eelduseks. Kui ma tunnen, et keegi hoolib või tunneb huvi minu tegemiste vastu, siis suudan ma palju rohkem korda saata. Inimesed, kellel puudub perekonna, lähedaste või sõprade soojus, tihti ei sa nende vanemadki endaga hästi läbi ja kaitsereaktsioonina ei suuda lapsed maailma ja inimesi usaldad, need inimesed ei saa enda arengus enne hästi edasi liikuda, kui see probleem on lahendatud. Need, kes tunnevad, et selle koha pealt on kõik hästi, julgevad end avada ja otsivad uusi kogemusi. Minu jaoks oli toetuseks sellel jooksul venna kaks telefonikõnet enne lõppu. Sa tead, et kusagil õige natuke tagapool pingutab veel keegi, kellega sa oled seotud ja polegi vaja rohkem kui paari sõna.
E L U J O O K S - tähed iga lõigu alguses on nagu verstapostid. Need annavad aimu, kui palju on veel lõpuni jäänud, kuid siiski on iga kilomeeter erineva pikkusega. Viimased ikka pikemad... :)
esmaspäev, 20. juuli 2009
Võsu-Liiapeksi
Alustasime Võsult, kus paistis päike. Otsisime rajaotsa ja selleks tuli maantee kõrval marssida (ja paar kilomeetrit valesti minna ja siis tagasi tulla) ning kui rajaotsa leidsime, siis oli seal nii kena lõkkeplats, et sõime. Dana oli seda rada käinud. Talle meenus, et sellelt platsilt liikusid nad edasi nii - läksime siis ka sinna samasse, aga tee lõppes peagi ära. Siis meenus Danale, et eelmine kord olid nad ka samamoodi valesti läinud, aga kus õige tee on, see ei meenunud. Ja seda juhtus hiljem veel paar korda, nii et käisime rajale ikka mõned sõlmed ja aasad sisse.
Aga platsi äärest leidsime kaardi ja sellelt selgus, et see rajaots, mille leidmist me pidusöögiga tähistasime, oli vale. Sama rada küll, aga läks valele poole - Oandusse. Küsisime ja meid suunati jälle maanteeveerde. Kui me siis seal nõnda astusime langesid esimesed vihmapiisad. Algul oli lihtsalt tore, aga mõne aja pärast jõudis mõistus koju, et niisama läbiliguneda pole mõtet ja kraamisime oma vihmavarustuse välja. Aivil polnud midagi (ta oli üldse esimest korda matkal ja minu puudulikud instruktsioonid, mida kaasa võtta, ei hõlmanud elementaarseid kirjutamata reegleid ja vihm ei olnud tegelikult väga plaaniski), Danal oli seljakoti kate ja aga minul oli suur kollane vihmakeep ja juhuslikult ka kollane seljakotikate, mida kahjuks ei saanud koti küljest ära võtta. Padukat kallas mitu kilomeetrit. Teised said läbimärjaks, aga mul polnud häda midagi - õnneks polnud mul ka palju riideid seljas. Ma korjasin mõned kuivust vajavad asjad, nagu Aivi magamiskott, veel enda keebi alla. Müristas ja lõi välku (või vastupidi) ja lõpuks tuli ka rahet. Väga lahe oli!
Mängisime sellist mängu, mille me mõtlesime välja Dana ja Polinaga Novgorodireisil. Keegi küsib: mis on paremaks läinud? ja teised püüavad ära arvata, mida ta silmas peab. Näiteks oleme lõpuks õige rajaotsa üles leidnud või kui enne oli palav, siis selle värskendava vihmaga on täpselt paras olla või et saab lompides plätserdada või et vihm on nagu hõredamaks jäänud või et vihmaga ei ole neid tüütusi sääski ja parme. Kui küsija mõtles seda sama, siis on tore, aga kui keegi on märganud veel midagi positiivset, siis on veel parem. Meie olukord seal vihmaga tundus selle mängu tõttu igatahes seitseteist korda parem, kui kodus tavaliselt. Kui vihm üle jäi, siis jõudsime just kena mustikakohani ja leidsime ka esimesed kukeseened. Ülejäänud reisi jooksul paistis päike ja metsavahel polnud ka liiga palav jalutada.
...
reede, 10. juuli 2009
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõ...
...et tahaks ikka minna metsa. Teised tulid Kreekast tagasi, nii et auto on nüüd kodus, et võtaks ja sõidaks ööseks Kõrvemale. Üksi. Ikka väga oleks vaja minna ja tahaks minna pikemaks, aga ei saa - sel nädalal iga päev esinemised ja ei saa lihtsalt minema põrutada. Mõtlesin ja mõtlesin enda ja elu üle järele ja muutusin natuke rahulikumaks. Asi piirdub ainult sellega, et lähen ööseks püramiidi magama. Noh, meil aias on selline püramiidikujuline katusealune õuelaua kohal. Selle sees on ka teine korrus. Mõnus magada suvel! Hõissaaa
...................................................................................
Selgus, et sellest suurepärasest ideest siiki midagi välja ei tulnud, sest meie kassil olid pulmad ja meie koer haukus pidevalt. Kolisin tuppa tagasi. :(
...................................................................................
Selgus, et sellest suurepärasest ideest siiki midagi välja ei tulnud, sest meie kassil olid pulmad ja meie koer haukus pidevalt. Kolisin tuppa tagasi. :(
Tellimine:
Postitused (Atom)
