Üks päev

Reedel oli Dana päev. Dana oli algusest peale teistmoodi ja see oli väga huvitav. Ta reageeris asjadele ja huvitus neist, kuigi need oleks võinud olla lihtsalt tavalised. Teiseks teadis ta väga täpselt, mida ta tahab ja oli talle omasel ümbernurgalikult pehmel moel võimatult resoluutne. Kui püüdsid talle vastu vaielda või veenda teda midagi muud tegema, siis lõpuks sai ta ikkagi selle, mida oli tahtnud. Valisime peale Olde mängu kohvikut, kuhu minna ja Dana ütles Saiakäng. Ja oligi Saiakäng hoolimata vähimalgi määral sellest, et marssisime kogu tee minu ja Prita valitud Boheemini - see oli reserveeritud ja tulime läbi vihma tagasi. Dana tahtis veel võimalikult vähe teisel korrusel mängida, süüa magusat, aga õige pisut, hubast valgust ja et ka Kadri kohvikusse jõuaks. Eelneva jutu põhjal võite otsustada, kas ta seda kõike sai...

Õhtu lõpetasin Kadri juures. Nii tore, et ta ei kao ära. Isegi, kui pikalt ei näe või ei suhtle, on jälle kokku saades kõik endiselt olemas. See ei tähenda, et tema või mina ei võiks sootuks muutuda. Jäin ööseks ja nautisin täpselt õige kõvadusega magamisaset, värsket õhku ja sõnuseletamatut puudesahinat... See öö ja hommik olid ühed parimatest.