Ma tundsin täna kurbust ja vaatasin kaevust läbi

Ma tundsin täna kurbust. Jalutasin vanalinna tänavatel ja esimest korda väga pika aja jooksul tundsin, et suvi saab otsa ja sellega seoses kaob miski mul käest. See on lihtsalt tunne, sest ma ei peaks ju muretsema vaevumärgatavate märkide pärast, kui päike kõrvetab taevas ja kalendergi tiksub veel palju õhtuid enne, kui nende sumedus enam meeldegi ei tule. Ma olen kuidagi liimist lahti. Pealiskaudne. Kipun kärsituna ära iseenda juurest. Aga kuhu siis? Mis on mul puudu?

Alati kui ma jätan läbi mõtlemata mõne küsimuse või probleemi ja lihtsalt liigun sellest mööda piki tuttavaid ja ometi kordumatuid elukeerde ja käänakuid, siis ühel hetkel tajun, et midagi minust jäi maha sinna kaugemale, kolmanda udu taha või hoopiski rippsilla roostetanud ketilüli külge. Sinna ma kipungi mõttes tagasi. Iga mõttekild või mälestus on kallis osa minust ja avab selle ukse, mille ette ma ringiratast käima jäin.

Mulle meeldiks, kui minu eluvesi oleks puhas ja läbipaistev nagu külm allikas. Selle põhi oleks täis uskumatuid ja kauneid ruumilisi mustreid ning olendid nende vahel oleksid erksad ja julged, heatahtlikud ja lihtsad. Et päike lisaks sellesse sillerduse ja soojuse.

...jäi pooleli... Ma tunnen, kuidas sõnadest jääb puudu, et tahaksin öelda läbi puudutuse, naeratuse ja poeesia. Ma ei saa lihtsalt hingata välja kogu seda, millest ma koosnen, sest kõike pole sõnadesse seatud ja ei saagi kunagi olema. Tahaksin Sulle olla, mida ma mõtlen. Ja ikka veel tahaksin Sind õrnalt kiusata, et Sa ära ei unustaks, mis praegu on. Ja et seda ei olegi homme vist enam. Selle pärast ei peaks kurb olema, vaid olema seal, kus pean ja sellisena, nagu päriselt olen. Ja mitte kartma neid üürikese suve märke, vaid tervitama uue hingusega, sest mälestus ei ole muud kui koltunud puuleht, mis lendab minuga sügistuules kaasa, kui elu mängib juba peitust liaanivõrsetega. Ära karda, et need mängukaaslaseks ei sobi ja ära kunagi võrdle pakatavat punga närtsinud õiega. Milleks on vaja karta ette? Aeg on minu hingesõber ja kui ma teda oskan vaikselt meelitada, siis ei tiku ta nii ruttu tuulega võidu jooksma - sirgjooneliselt ja laia hooga. Siis võib eluvesi täita naudinguga oosi ja vao uhumata minema risutammikesi ja liivapoolsaari. Kenasti rikkalikult ja ümaralt - lõpetatud teosena.