aiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaiviaivi

Ma olen vist väga õnnelik inimene, sest ma võin ikka ja jälle rõõmustada, et minu ümber on nii palju nii toredaid inimesi. Üks nendest on Aivi. Ta on natukene Tuhkatriinu või Lumivalgekese tüüpi ehk ta ise ei oska näha, kui ilus ta on ja oma sisemuses kui tugev ja kindel. Ja kui oluline on ta sellisena teistele inimestele. Peale selle oskab ta väga-väga ilusasti öelda. Aga ainult mõnikord. Siis kui ta laseb päikesekiirel enda sisse paista. Leidsin oma telefonist ühe tema luuletuse. Kas võib ilusamini pakkuda kohta oma ansamblis!?

Kallis Eva!
Tule mulle tuulepühaks,
tule mulle metsamühaks,
tule flöödi mängijannaks,
kammerteose esitajaks,
koos me teeme - sopran, kidra,
korts ja flöödineiu,
kui ei tule,
kui ei taha,
kõik, mis kuulsid
jäta maha.

Selle saatis ta mulle juba ammu - kuid tagasi, aga nüüdsama pani ta minu hinge rõõmust tinisema veel ühe väikese kirjatükiga. Kirjutas Orkutisse:

Eva on valge värv. See tähendab puhtust, läbi mõtlemist, selgust, headust. See on tabula rasa, millele kirjutub kõik. See on lõuend kõikidele värvidele. See on avastamisrõõm. See on esmapilgul üks aga päriselt teine. See on julgus teha kõike, mis spontaansus tahab. Minu elu on pärast Evaga tutvumist värviderikkam. Aitäh!

Aitähh, et olemas olete, mu kallid!