Hommikul vara tõusmist ja päikesetõus on selline...
Kas ebaõnnestunud pildiretk või haruldane talvine valgusefekt?
Muraste karukivi tervitab igat algavat päeva
Härjapea
Filigraanne jääpurikas
laupäev, 27. märts 2010
Muraste
Hommikul vara tõusmist ja päikesetõus on selline...Kas ebaõnnestunud pildiretk või haruldane talvine valgusefekt?Muraste karukivi tervitab igat algavat päevaHärjapeaFiligraanne jääpurikas
teisipäev, 23. märts 2010
Jäise ilu sära
.........................................Inglitiivad
........................................Tähesüdamikuga täht
........................................Välgunooleline
........................................Läbikumav
.........................................Vetevirvendused
........................................Läbipaistvus
reede, 19. märts 2010
... alustada
Miks on vahel nii raske teha seda, mis endale hea on. See pole ainult harjutama motiveerimises nii, vaid ka näiteks teistel inimestel, kes ütlevad, et nad tunnevad end trenni tehes ja peale seda väga hästi, aga enamasti ei suuda sellega alustada. Kuidas kõrvaldada toimimiste küljest müüdid, mis tegelikult takistavad? Vahel härib, et seda PEAB tegema, siis et seda peab IGA PÄEV tegema. Siis on vahe selles, kas ma teen ENDA motivatsioonist ja seda, mis mulle meeldib (pealtnäha eristamatu, aga vahe on suur) või selleks, et keegi minuga rahul oleks. '
Kui ma ütlen, et mulle suures plaanis meeldib flööti harjutada ja järgi mõeldes meeldivad mulle selle kõik komponendid, siis peaks see mulle ka igas hetkes ja väikestes osades meeldima. Aga millest tekib siis tõrge? Miski muu segab, viib mõtted eemale. Ühest küljest ei tasu muretseda selle üle, mis hetkes mind ei ohusta, isegi ei saa mind kuidagi puudutada.
Muidugi tuleb mõningate seikade, juhtumiste, olukordade üle järgi mõelda. Mõnikord võtta aeg maha ja tegeleda intensiivselt ainult sellega. Näiteks kakskümmend minutit on väga pikk aeg. Mitte piirata, mitte katta seda asendustegevusega.
Teisest küljest mõista, mis olen mina. Enamik asju puudutab mind minu suhtumisena. Muuta või arvestada. Mulle meeldiva idee kohaselt ei peaks ju flöödimängu endast eraldama ja nii võiksin oma tunded/mõtted muusikasse mängida. Igasugusel looval viisil. See on minu isiklik asi, aga kõik ehe meeldib ka kõrvaltvaatajale. Milline vahe väljendiga "kivisse raiuma"! Muusikasse mängimine on võrratult hetkelisem ja paindlikum. Aga seda teraapiat mul ongi vaja.
Ei peaks piirama... Praegu ma avastan seda valikuvõimalust. Milleni on võimalik jõuda? Kaoseni? Segaduseni? Või lähemale iseendale ja oma tahtmistele, õnnelikolemisele. Mõni hetk on see juba päris hästi õnnestunud: tunnen ennast kergelt, vabalt ja aktiivselt, sukeldun kirega oma tegemistesse (mis paljud on individuaalsed), kuna tekib kindlus, et see, mida tahaksin teha ei kao kohustuste mäe taha, vaid võin iga hetk leida aega, siis on palju lihtsam psühholoogilise takistuseta võtta käsile see, mida peab tegema. Kõik toimimised on meeldivad, jagavad üksteisele sära, on rahulolevad ja tulemuslikud. Küsimus on selles, millises nihkes elada.
Kui ma ütlen, et mulle suures plaanis meeldib flööti harjutada ja järgi mõeldes meeldivad mulle selle kõik komponendid, siis peaks see mulle ka igas hetkes ja väikestes osades meeldima. Aga millest tekib siis tõrge? Miski muu segab, viib mõtted eemale. Ühest küljest ei tasu muretseda selle üle, mis hetkes mind ei ohusta, isegi ei saa mind kuidagi puudutada.
Muidugi tuleb mõningate seikade, juhtumiste, olukordade üle järgi mõelda. Mõnikord võtta aeg maha ja tegeleda intensiivselt ainult sellega. Näiteks kakskümmend minutit on väga pikk aeg. Mitte piirata, mitte katta seda asendustegevusega.
Teisest küljest mõista, mis olen mina. Enamik asju puudutab mind minu suhtumisena. Muuta või arvestada. Mulle meeldiva idee kohaselt ei peaks ju flöödimängu endast eraldama ja nii võiksin oma tunded/mõtted muusikasse mängida. Igasugusel looval viisil. See on minu isiklik asi, aga kõik ehe meeldib ka kõrvaltvaatajale. Milline vahe väljendiga "kivisse raiuma"! Muusikasse mängimine on võrratult hetkelisem ja paindlikum. Aga seda teraapiat mul ongi vaja.
Ei peaks piirama... Praegu ma avastan seda valikuvõimalust. Milleni on võimalik jõuda? Kaoseni? Segaduseni? Või lähemale iseendale ja oma tahtmistele, õnnelikolemisele. Mõni hetk on see juba päris hästi õnnestunud: tunnen ennast kergelt, vabalt ja aktiivselt, sukeldun kirega oma tegemistesse (mis paljud on individuaalsed), kuna tekib kindlus, et see, mida tahaksin teha ei kao kohustuste mäe taha, vaid võin iga hetk leida aega, siis on palju lihtsam psühholoogilise takistuseta võtta käsile see, mida peab tegema. Kõik toimimised on meeldivad, jagavad üksteisele sära, on rahulolevad ja tulemuslikud. Küsimus on selles, millises nihkes elada.
pühapäev, 14. märts 2010
laupäev, 13. märts 2010
neljapäev, 11. märts 2010
V aimustus!
Fotograafiavaimustus. Tundub, et ma olen end sellesse sisse keeranud. Aga ma olen muidugi kõrvuni rahul. Kas teie teate, kui valged on kevadpäevad tegelikult? Tõusta koos päikesega ja jalutada väljas varem kui enamik inimesi nina välja pistab. Või siis tajuda erinevust nendest, kes sel kellaajal tööle peavad ruttama. Ükspäev ma siiralt imestasin, et kell kuus juba päike loojuma hakkas - kas meil polegi veel suvi oma pikkade valgete õhtutega. Hommikud on ju nii heledad.
Fotoaparaadist jäävad järelnähuna ette "prillid". Mitu päeva sulgedes silmad näen säravaid veekristalle ja imelist valgust. Teise asjana jätkab pilk järjest kaunite kaadrite otsimist ja nii märkan ma palju rohkem ilu enda ümber. Ilu annab energiat.
Olen senini avastanud vaid päikesetõusu. Mulle sobib hommikune tegutsemine. Siis väljapuhanuna olen rahulik-energiline ja maailm on nii selge. Rahuliku ent jõudsa tegutsemise aeg. Päikeseloojang on aga palju värvilisem.
Loojang, mida eile nägin oli võimas. Millised soojad värvid ja pilvekiud! Eriti peale päikese kadumist. Eh, ma ei näita sellest ühtki pilti sel lihtsal põhjusel, et ma ei saanud neid teha. Aga selle üle ei peaks kurvastama, sest looduse ilu ei saa ju kunagi otsa.
Mulle meeldib pildistamise protsess ise. Mulle meeldib, et võin sellesse sukelduda oma põhjalikkuse ja kirega. Ja mulle meeldib, et see paneb mind tegema innuga asju, mis kohustusena oleksid kohutavad (vara tõusmine!), pakub vaheldust ja toob mind võimaluste juurde, mis muidu jääksid kasutamata. Nii on mul nagu rohkem põhjust jalutada ja nautida. Muidu ei leiaks selleks aega. Tahaksin leida ja tuua enda ellu asju, mida nii väga tahaksin teha. Mitte lihtsalt, et tahan - mõistusega, vaid tundega, et sel hetkel olen oma eluga väga-väga rahul.
Fotoaparaadist jäävad järelnähuna ette "prillid". Mitu päeva sulgedes silmad näen säravaid veekristalle ja imelist valgust. Teise asjana jätkab pilk järjest kaunite kaadrite otsimist ja nii märkan ma palju rohkem ilu enda ümber. Ilu annab energiat.
Olen senini avastanud vaid päikesetõusu. Mulle sobib hommikune tegutsemine. Siis väljapuhanuna olen rahulik-energiline ja maailm on nii selge. Rahuliku ent jõudsa tegutsemise aeg. Päikeseloojang on aga palju värvilisem.
Loojang, mida eile nägin oli võimas. Millised soojad värvid ja pilvekiud! Eriti peale päikese kadumist. Eh, ma ei näita sellest ühtki pilti sel lihtsal põhjusel, et ma ei saanud neid teha. Aga selle üle ei peaks kurvastama, sest looduse ilu ei saa ju kunagi otsa.
Mulle meeldib pildistamise protsess ise. Mulle meeldib, et võin sellesse sukelduda oma põhjalikkuse ja kirega. Ja mulle meeldib, et see paneb mind tegema innuga asju, mis kohustusena oleksid kohutavad (vara tõusmine!), pakub vaheldust ja toob mind võimaluste juurde, mis muidu jääksid kasutamata. Nii on mul nagu rohkem põhjust jalutada ja nautida. Muidu ei leiaks selleks aega. Tahaksin leida ja tuua enda ellu asju, mida nii väga tahaksin teha. Mitte lihtsalt, et tahan - mõistusega, vaid tundega, et sel hetkel olen oma eluga väga-väga rahul.
neljapäev, 4. märts 2010
Mida mõelda laval?
(Natuke inspireeritud K. Puusillast, Alari Allikust, T-M Uttist, lapse jonnist, loodusest...lõpmatu)
Mida mõelda laval? Sinna ma olen läinud selleks, et teistele näidata... mida siis? Ennast? Tegevust? Sõnumit? Olla sillaks? Kas päris minu seisukohalt on mul üldse mingit eesmärki?
Minu olemises on mitu tasandit: igapäevane pinnavirvendus, sõnastatud minapilt, sõnadesse pandud kaugemalejõudmine oma toimetamistes ja mina kui see, kes ma olen. See, mis ma olen on alati ühtmoodi. Küsimus on selles, kas seda on näha. Kas ma näen seda ise? Kas ma olen teadlik oma olemisest?
Esinemisele järgneb ettevalmistus. On tore tajuda piiri, et ükskõik, kuidas ka praegu on, aga nüüd on ettevalmistusaeg läbi. Nüüd ma olen. See kergendus muutub naeratuseks. Olen see, kes olen ja teen seda, mis teen ja sellega on hästi. Mitte hästi olemise seisukohalt, sest seal polegi selliseid hinnanguid, vaid hästi minu suhtes nende inimestega, kes nüüd kuulavad ja näevad. Ma ei saa olla hetkel rohkem, suurem, ilusam, targem, osavam kui ma olen.
Olemisel pole eesmärke. See on olemine. Eluga olemine. Ükskõik, mida ma teen, ma tahaksin olla asja enda juures. Järjest rohkem.
Laval pilli mängides ei suuda ma ennast ettekujutada rohkem seal olemas kui tajudes väga lähedalt oma ümbrust ja tegevusi. Et need on samamoodi suuremad või väiksemad liigutused nagu minust kaugemad, aga kusagilt võib tajuda 0-punkti piirjoont eraldamas muust tühjusest seda, mida mina panen tähele, eraldamas kõigest seda kõike, millega mul oli ähmaselt mingi mõte, midagi ma tahtsin teha. Ükskõik. Ma eristan liigutusi ja teen üheaegselt väga palju. Fraasi kestel saadab väljundit pikem väljahingamine, selle sees löövad sõrmed pillil tantsu keerulisemalt, lihtsamalt, tajun minekut, tajun olemist, kuulan ette, taha ja hetkes. Sissehingamine. Tajun võimalusi liigutada nii või teisiti või kui hetkel ei suuda, siis teed, kuidas selleni jõuda.
Tegevus on piiritletud teosega, mis võiks kusagil kõrgemal laiutada kogu aeg tervikuna hoomatavana. Aeg selle jutustuse sees ei kulge lineaarselt. Kuidas kõige paremini edasi anda seda muusikat? Imeilus on lihtne. See on.... oh, seda ma tahaks läbi elada! Tegutsen.
... imeilusal on oma turvaline kindlus või iseteadvus, julgus olla nii lihtne või keeruline kui ta on, sest selles ei peitu tema väärtus. Selles on avarust, võimalusi mänguks, see on erinevates oludes tuhandenäoliselt läbi proovitud ehk omandatud, aga ühel hetkel võtab uus mõte, inspiratsioon selle jälle värskusena kokku. See mõjub üheaegselt inimestele erinevalt - millise küsimusega keegi pöördub: kuulaja, mängija, kaasmängija, õpetaja, lõpmatult erinevad inimesed, erinevad oma tegemistelt. Mida ma tahan tähele panna? Kas ka selles lähen vooluga kaasa ja näen vaid seda, mida mind on õpetatud nägema? Mida kuuleb viieaastane? Mida kuulen mina, kui ma ei mineta oma elunähtust, aga luban endale viieaastase vaimustust tunda?
Mida ma ütlen oma kuulajatele? Kes nad on ja kes olen mina? Mida on vaja neil ja mida tahan teha mina? Millised on kokkupuutepunktid? Mis tähendab "hästi" mulle? Mida hindavad nemad? Praktika.
Mida mõelda laval? Sinna ma olen läinud selleks, et teistele näidata... mida siis? Ennast? Tegevust? Sõnumit? Olla sillaks? Kas päris minu seisukohalt on mul üldse mingit eesmärki?
Minu olemises on mitu tasandit: igapäevane pinnavirvendus, sõnastatud minapilt, sõnadesse pandud kaugemalejõudmine oma toimetamistes ja mina kui see, kes ma olen. See, mis ma olen on alati ühtmoodi. Küsimus on selles, kas seda on näha. Kas ma näen seda ise? Kas ma olen teadlik oma olemisest?
Esinemisele järgneb ettevalmistus. On tore tajuda piiri, et ükskõik, kuidas ka praegu on, aga nüüd on ettevalmistusaeg läbi. Nüüd ma olen. See kergendus muutub naeratuseks. Olen see, kes olen ja teen seda, mis teen ja sellega on hästi. Mitte hästi olemise seisukohalt, sest seal polegi selliseid hinnanguid, vaid hästi minu suhtes nende inimestega, kes nüüd kuulavad ja näevad. Ma ei saa olla hetkel rohkem, suurem, ilusam, targem, osavam kui ma olen.
Olemisel pole eesmärke. See on olemine. Eluga olemine. Ükskõik, mida ma teen, ma tahaksin olla asja enda juures. Järjest rohkem.
Laval pilli mängides ei suuda ma ennast ettekujutada rohkem seal olemas kui tajudes väga lähedalt oma ümbrust ja tegevusi. Et need on samamoodi suuremad või väiksemad liigutused nagu minust kaugemad, aga kusagilt võib tajuda 0-punkti piirjoont eraldamas muust tühjusest seda, mida mina panen tähele, eraldamas kõigest seda kõike, millega mul oli ähmaselt mingi mõte, midagi ma tahtsin teha. Ükskõik. Ma eristan liigutusi ja teen üheaegselt väga palju. Fraasi kestel saadab väljundit pikem väljahingamine, selle sees löövad sõrmed pillil tantsu keerulisemalt, lihtsamalt, tajun minekut, tajun olemist, kuulan ette, taha ja hetkes. Sissehingamine. Tajun võimalusi liigutada nii või teisiti või kui hetkel ei suuda, siis teed, kuidas selleni jõuda.
Tegevus on piiritletud teosega, mis võiks kusagil kõrgemal laiutada kogu aeg tervikuna hoomatavana. Aeg selle jutustuse sees ei kulge lineaarselt. Kuidas kõige paremini edasi anda seda muusikat? Imeilus on lihtne. See on.... oh, seda ma tahaks läbi elada! Tegutsen.
... imeilusal on oma turvaline kindlus või iseteadvus, julgus olla nii lihtne või keeruline kui ta on, sest selles ei peitu tema väärtus. Selles on avarust, võimalusi mänguks, see on erinevates oludes tuhandenäoliselt läbi proovitud ehk omandatud, aga ühel hetkel võtab uus mõte, inspiratsioon selle jälle värskusena kokku. See mõjub üheaegselt inimestele erinevalt - millise küsimusega keegi pöördub: kuulaja, mängija, kaasmängija, õpetaja, lõpmatult erinevad inimesed, erinevad oma tegemistelt. Mida ma tahan tähele panna? Kas ka selles lähen vooluga kaasa ja näen vaid seda, mida mind on õpetatud nägema? Mida kuuleb viieaastane? Mida kuulen mina, kui ma ei mineta oma elunähtust, aga luban endale viieaastase vaimustust tunda?
Mida ma ütlen oma kuulajatele? Kes nad on ja kes olen mina? Mida on vaja neil ja mida tahan teha mina? Millised on kokkupuutepunktid? Mis tähendab "hästi" mulle? Mida hindavad nemad? Praktika.
Tellimine:
Postitused (Atom)
