Mida mõelda laval?

(Natuke inspireeritud K. Puusillast, Alari Allikust, T-M Uttist, lapse jonnist, loodusest...lõpmatu)

Mida mõelda laval? Sinna ma olen läinud selleks, et teistele näidata... mida siis? Ennast? Tegevust? Sõnumit? Olla sillaks? Kas päris minu seisukohalt on mul üldse mingit eesmärki?
Minu olemises on mitu tasandit: igapäevane pinnavirvendus, sõnastatud minapilt, sõnadesse pandud kaugemalejõudmine oma toimetamistes ja mina kui see, kes ma olen. See, mis ma olen on alati ühtmoodi. Küsimus on selles, kas seda on näha. Kas ma näen seda ise? Kas ma olen teadlik oma olemisest?
Esinemisele järgneb ettevalmistus. On tore tajuda piiri, et ükskõik, kuidas ka praegu on, aga nüüd on ettevalmistusaeg läbi. Nüüd ma olen. See kergendus muutub naeratuseks. Olen see, kes olen ja teen seda, mis teen ja sellega on hästi. Mitte hästi olemise seisukohalt, sest seal polegi selliseid hinnanguid, vaid hästi minu suhtes nende inimestega, kes nüüd kuulavad ja näevad. Ma ei saa olla hetkel rohkem, suurem, ilusam, targem, osavam kui ma olen.
Olemisel pole eesmärke. See on olemine. Eluga olemine. Ükskõik, mida ma teen, ma tahaksin olla asja enda juures. Järjest rohkem.
Laval pilli mängides ei suuda ma ennast ettekujutada rohkem seal olemas kui tajudes väga lähedalt oma ümbrust ja tegevusi. Et need on samamoodi suuremad või väiksemad liigutused nagu minust kaugemad, aga kusagilt võib tajuda 0-punkti piirjoont eraldamas muust tühjusest seda, mida mina panen tähele, eraldamas kõigest seda kõike, millega mul oli ähmaselt mingi mõte, midagi ma tahtsin teha. Ükskõik. Ma eristan liigutusi ja teen üheaegselt väga palju. Fraasi kestel saadab väljundit pikem väljahingamine, selle sees löövad sõrmed pillil tantsu keerulisemalt, lihtsamalt, tajun minekut, tajun olemist, kuulan ette, taha ja hetkes. Sissehingamine. Tajun võimalusi liigutada nii või teisiti või kui hetkel ei suuda, siis teed, kuidas selleni jõuda.
Tegevus on piiritletud teosega, mis võiks kusagil kõrgemal laiutada kogu aeg tervikuna hoomatavana. Aeg selle jutustuse sees ei kulge lineaarselt. Kuidas kõige paremini edasi anda seda muusikat? Imeilus on lihtne. See on.... oh, seda ma tahaks läbi elada! Tegutsen.

... imeilusal on oma turvaline kindlus või iseteadvus, julgus olla nii lihtne või keeruline kui ta on, sest selles ei peitu tema väärtus. Selles on avarust, võimalusi mänguks, see on erinevates oludes tuhandenäoliselt läbi proovitud ehk omandatud, aga ühel hetkel võtab uus mõte, inspiratsioon selle jälle värskusena kokku. See mõjub üheaegselt inimestele erinevalt - millise küsimusega keegi pöördub: kuulaja, mängija, kaasmängija, õpetaja, lõpmatult erinevad inimesed, erinevad oma tegemistelt. Mida ma tahan tähele panna? Kas ka selles lähen vooluga kaasa ja näen vaid seda, mida mind on õpetatud nägema? Mida kuuleb viieaastane? Mida kuulen mina, kui ma ei mineta oma elunähtust, aga luban endale viieaastase vaimustust tunda?

Mida ma ütlen oma kuulajatele? Kes nad on ja kes olen mina? Mida on vaja neil ja mida tahan teha mina? Millised on kokkupuutepunktid? Mis tähendab "hästi" mulle? Mida hindavad nemad? Praktika.