Teistmoodi

Viimasel ajal pole ma palju blogelenud. Ma ei oska kuidagi enam nii kirjutada nagu varem. Ma ei ütleks, et ei ole millestki kirjutada, vaid need asjad on teistmoodi. Varem vastandusin järjest teiste inimeste arvamusele või siis võtsin jällegi midagi hurraaga omaks ning ma tegin seda sellepärast, et pidevalt nõudis praktiline elu minult reageerimist. Kui ma ei taha, et mulle arvamusi peale sunnitakse kui õrnalt või karmilt tahes, siis pean võtma situatsioonis seisukoha. Olen ma siis jõudnud selle läbi mõelda/tunnetada/läbi elada/läbi kogeda või mitte, teise tugeva mõtte vastu seismiseks pean ma oma jalgealuse külmetama.

See ei ole just parim variant, sest tajudes alles mingi intuitsiooniga, et võõras arvamus ei sobi, ei toimi, pole täiuslik ja aus, ei oska ma tegelikult oma seisukohta veel kirjeldadagi ja seetõttu kipub "minu hädaabi seisukoht" kujunema lihtsalt surve vastandiks. Aga tegelikult ei ole asjad mustvalged. Kui kolin oma kaitsepositsioone järjest nihutades teise äärmusesse, taipan varsti isegi, et nüüd seisan juba ise täiesti vildaka arvamuse kaitsel ja see tekitab omakorda segadust enese sees.

Mul on vaja läbi mõelda terviklik arvamus ja sel ajal ei saa ma jääda teiste arvamustega sõdima. Iga vastuseisuga seon ma räti silmadele ja kui mul siis veel õnnestub midagi näha, siis läbi suurte raskuste. Ma usun, et mõnes üsna erilises olukorras, mingil muul põhjendusel, kui võitlemisel võitlemise ja enda seisukohtade kaitsmise pärast, on kaitsev-ründav hoiak ka hea valik, aga kindlasti mitte tavasituatsioonides. Võimet üle esmaste emotsioonide tervikut näha ja reageerida loovalt tasub õppida, sest see on habras, kuid väga mõjuv samm õnnelikkuse poole.

Tahaksin siinkohal küsida, miks me ei viitsi ennast õnnelikuks teha? Aga P juhtis eile mu tähelepanu sellele, et kui ma ei kasuta lauses mina-vormi, siis tekib alateadlik distants öelduga ja järelikult ei taha ma seda teemat päris endani lasta. Ma küsin siis hoopis: miks MA ei viitsi elada õnnelikult? Isegi niimoodi küsides säilib minu jaoks küsimuses inimkondlik mõõde, aga samas on see väga palju isiklikum. On kaks põhjendust, miks selline endakesksus on hea. Esiteks on narr arvata, et minu selline abstraktne mõtlemine seda veel abstraktsemat inimkonda või isegi lähemaid inimesi muudab. Teiseks peaaegu eelmist väidet ümber lükates - ma ei taha öelda, et minu mõtlemine maailma üldse ei mõjuta. Kui ma mõtlen endast, siis on mõte palju konkreetsem ja sisutihedam. See tõenäoliselt mõjutab minu käitumist. Minu käitumine ja kõik teised mõjumisvahendid võivad mõjutada teisi, kes omakorda... Ma olen reaalselt maailma muutnud. See on imepisikene killukene, aga see on tõeline.

See on nagu tänapäevasele tehnologiseeritud maailma inimesele sõna käsitöö. Ta võib vorpida tuhat teekannu selle ajaga, kui üks inimene hoole ja armastusega valmistab ühe. Ta oskab seda küll ka väärtustada nagu mänguasja, mis muudab elu veidi värvilisemaks, aga see on ju ometigi nii ebaefektiivne! Tähendab, mis on siis tema väärtuseks?

Kujutan ette, et elu ongi selline... VÄRVILINE. Et ma ei tooda sadat teekannu, mille müümise eest saan ma raha ja ostan mõned tühjad vorbitud asjad, vaid teen selle ühe, mis iga kord, kui ma seda näen või kasutan mõjutab mind emotsionaalselt. See on ainukordne ja väga ilus, see sümboliseerib minu jaoks armastust ja hoolimist, see üks asi teeb mind lihtsalt oma olemisega õnnelikumaks. Mis oleks, kui kõik asjad kodus oleksid oma saamis- ja minuni jõudmislooga. Ma armastan oma ilusaid asju. Püüan neisse vaid mitte nii väga ära kiinduda, et neist enam lahti lasta ei suuda. Kogu energia maailmas on ringluses ning kui üks asi kaob, siis leidub siin alati, ALATI midagi muud ilusat hingele.

Mulle meeldib ka see mõte, et ilu kaudu saame maailmast otse energiat. Selle kohta öeldakse, et see on meis enestes alati olemas olnud. Siis pole vaja seda kaaskannatajatelt varastada. Mina olen küll tajunud, et ootan mõnelt lähedasemalt inimeselt, et ta tuleks ja muudaks päeva säravamaks nagu ta seda varem on teinud. Varasemal juhul tõenäoliselt tekkis lisaenergia omavahelisest suhtlemisest, kuhu mõlemad tahtsid anda, aga nüüd püüdes minna seda ainult võtma, siis ei juhtu midagi. See kurnab suhet ja muudab sõltuvaks. Jällegi tahaksin valida õnnelikuma tee - õppida oma energiatega olema iseseisvam ja jätta suhtlemine tõesti suhtlemiseks, kus energiavahetus on alati vabatahtlik.

Aga mis on siis teistmoodi? Kuna ma elan praegu üksi ja ei äga ka kohustuste koorma all (mul on teha palju, aga siiani olen saanud nende asjadega mõõdukalt tegutseda), siis on mul aega ja võimalust kujundada oma arvamusi. Olen hakanud jälle raamatuid lugema ja erinevat muusikat kuulama, mida mulle soovitatakse ja see on huvitav. Kui on liiga palju kohustusi, siis ei ole üldse huvitav. Siis tahaks ainult, et mind rahulejäetaks. Raiskan oma energia asjadele, mida ma ei suuda nautida ja need ei lae mind ning ülejäänud aja püüan mittemidagi teha.

Ma ei ütle, et kõik on nüüd ainult suurepärases korras. Vahel tunnen ennast ikka väga halvasti, kahtlen oma valikutes, kardan, et kõik uus minu ümber pole "õige", paanitsen teostamata asjade pärast jne. Aga mul on aega järele mõelda ja mul on võimalus jätta nõud pesemata, kui tundub, et peaksin hoopis ennast hellitama. Seegi mõte tundub nii võõras.
-----
Vaatasin eile õhtul netist filmi "La belle verte". See MÕJUB nagu armastus.