Päikesekildu otsimas...

Need on peidus kivi all, oma toa põrandal, kaugel hommikumaal, piduse öötaeva säravate tähtede vahel ja kalli kudumi kirjades.
Lähme kohvikusse...

Rahvasterändamine taevapoolsel korrusel

....üritasin ühe päevaga hakkama saada. Ja nüüd olengi surmväsinud. Tegin järjest ja intensiivselt, keeldusin toast välja minema isegi konteinerisse (selline merekonteiner on mei hoovis kuuri eest) plastkastide järgi minemast. Väiksemad on muidugi ka naljanumbrid - istuvad kõrval, loevad raamatut, on pealtvaatajaks nagu teised inimesed telepurgi ees ja siis küsivad poolpahaselt (järjekordne süüdimatu-lapselik pirn, nagu neid varemgi on esinenud): miks see kolimine küll nii palju aega võtab...? Eh, lööks siis ise käed külge või midagi.

Eks nad tegelikult tegid ka, aga kuna meie arusaamine puhtusest erineb umbes sama palju kui punane rohelisest, siis mul tuleb kõik ikka ise üle teha. Eks nad seni ole ise koristanud ja ma olen muidugi viimase seitsme aasta jooksul sellest toast heaga eemale hoidnud. See käib umbes nii... Kui oled väiksemad suure veenmisega põrandat pühkima pesema pannud ja peaaegu et (terve teoreemi) tõestanud, et toolid ja väikesed sahtliblokid tuleks ka eest ära eemale tõmmata ja siis selle kõik ise üle teinud, siis jõuad ringiga voodini, kus nüüd magama hakkad. Esimene mõte on, et tõmbaks õige madratsi veidi tolmuimejaga juhuslikust prahist puhtamaks, siis tundub, et igasugustesse pragudesse peaks põhjalikumalt pugema, lõpuks tõstad madratsi üldse välja ja korjad riburadapidi kõik põhjalauad ära ning puistad uskumatult kobeda prahihunniku mitmekordselt vastpühitud-pestud põrandale. Õnneks on uut mustust palju kergem kätte saada.

Kohustuslikud pidid sai ikka tehtud

KODUS tagasi

Täpselt nii nagu enne, aga hoopis teisiti... :)

LINN KUI VIIRASTUS ARGIELUS

Kui ärkasime paistis hele päike. Seda oli ju nii vähe olnud – ikka kogu aeg vihm ja pilved. Sõime hommikust ja läksime välja sooja nautima ja roose pildistama. Metrood võttes proovisime jälle mitte raha kulutada. Evelyn leidis kehtiva pileti ja laskis tagasitulemise väravast läbi ning ulatas mulle. Me ei hoolinud kaameratest, sest see oli viimane kord, kui seda kasutasime. Kui Fontivegge, raudteejaama peatuses liftiga alla sõitsime, siis nägime küll mingites vormijopedes mehi väravate juures. Väike värin lõi sisse ja tegime, et otsime kotist midagi. Õnneks läksid nad teisele poole... :) Kui rahvas oli minema läinud kordasime väljumiseks oma nippi.
Rongijaamas ei saanud ühest automaadist aru. Näitas, et rong läheb via Foligno, aga me MÕISTNUD, kas see on ümberistumisega. Meie otsisime otserongi Rooma terminisse. Teine aparaat nõudis, et makstaks kaardiga, aga me tahtsime peenikesest sularahast jagu saada. Ostsime lõpuks klienditeenindajalt. Millegipärast helises jaamas pikalt mingi kell. See küll jama, kui keegi jälle streikima on otsustanud hakata. Leidsime oma rongi ja igaks juhuks küsisime rongisaatjalt, kas meie pilet on õige. Enne kui ta meist korralikult aru sai, hakkas ta midagi hõikuma inimestele, kes eemal rongi tahtsid ronida. Me ei saanudki aru, miks ta neid takistada tahtis. Küsisime hoopis ühelt reisijalt, kes kinnitas, et pilet, rong ja komposteerimine on õiged.
Mõnus oli sõita. Päike paistis, aknast paistsid mäed, põllud, maalilised linnakesed... Lugesin raamatut chan budismi kohta, mida ammugi lugeda olin tahtnud, aga kunagi aega polnud. Hiljem kirjutasin blogi. Mõnikord on reisimine hirmus tüütu, kuid praegu tundsime, et on hea kodu poole sõita ja viimase aja vintsutustest puhata. Nagu ikka on reisilt tulles on natuke kahju ära minna, aga kunagi pole kojujõudmine tundunud nii õigeaegne.
Roomas leidsime LeonardoEkspressi, komposteerisime eelmisest korrast alles jäänud piletid (hoidsime sellega kokku 11 eurot) ja jõudsime rongi just enne minema sõitmist. Kui Perugia rongis oli ka seekord kontrollid (meil õnneks kõik korras), siis teel rauteejaamast jälle lennujaama polnud. Otsisime check-in laua, sõime õues nautides sooja ja päikest ja imetlesime lennujaama suurust ning maandusime ootepinkidele aega parajaks tegema. Mina kirjutasin blogi, Evelyn luges raamatu läbi. Veel on natuke jäänud oodata...
Nüüd teen tõesti väga lühidalt. Mõned killud. Teel lugesin Sirje Normeti raamatut „Vanalinnakillud“. Tõelisuse vahele põimuvad fantaasiaseigad ning tõelisuski on uskumatu. Natuke meeenutas oma ebatavalisuselt meie seiklusi, teisalt tuletas Danat meelde – mõned mõtted või liigutused olid lihtsalt nii danalikud :)
Pagasit ära andes imestas töötaja meie ID-kaartide üle ja uuris, kas me ikka oleme Euroopa Liidust. Ta oli selline viisakas ja väga konkreetne ning kontrollis kõike kaks korda üle. Enne olime hoolega kohvrite ja käsipagasi kaalu timminud. Sain oma kohvri 20,7 kg peale, aga seljakott oli 7,5 kg pluss läpakas 2 kg, mis kotti lõpuks ei mahtunudki ja mida hoidsin lihtsalt käes. Olime mõlemad selle reisi ja stressiga kõvasti kõhnemaks jäänud, kuid raskete kottide kandmine oli päris selgeks saanud. Eks mõni hetk kippus ikka õlg valusaks...
Turvaväravatest läbi minnes pidin oma pilli näitama. Enamasti lasevad niisama läbi, aga vahel kontrollivad. Sellest kirjutan hoopis sellepärast, et noormees vaatas nii naljakalt minu pilli – kuidagi õrnalt ja imetlusega, libistas käega pisut ülegi. Ei tea, mis mõtteid see temas tekitas...
Tegime ka teisel pool natuke aega parajaks, vaatasime lõhnu ja... Loomulikult olime koos ka viimasel kontrollimisel enne pardale minekut. Laua taga oli jälle sama tädi. Evelyn läks läbi, aga minul paluti oodata. Üks buss oli täis saanud ja teine polnud jõudnud. Lehvitasin Evelynile läbi klaasi, et kõik on korras. Bussi pidi päris kaua ootama ja lennukini oli ka päris pikk maa. Võib-olla sellepärast õhkutõusmine hilineski. Mul on unisus väga tihedalt päevavalgusega seotud – nii kui pimedaks läks, oleks tahtnud väga magada, aga lennukis on ju ebamugav. Istusime täpselt tagavaraväljapääsu ees ja vist sellepärast ei olnud võimalik istmeid alla lasta. Õhk oli kuiv ja müra tegi kõrvad tundlikuks. Laenasin Evelynilt kõrvatroppe ja püüdsin üle kahe pingi pikali heita, kuid magama siiski ei jäänud. Lennuk hilines umbes tunni.
Sõitsime Fabianiga Stockholmi ja teel sai ta otsesest allikast kuulda meie seikluste kohta. Jõudsime ühika ette, kus ma Helena toas sain öö olla. Hakkasin Arashile helistama, aga oli vale number. Mõtlesin, milles asi ja märkasin, et olin unise peaga itaalia suunakoodi pannud. Tore proovisin uuesti. Kutsus ja keegi võttis vastu, kuid oli valeühendus ja seal ei räägitud inglise keelt. Mis siis nüüd? Seekord olin hoopis Norrasse helistanud... ;) Kolmandal korral läks õnneks ja Arash lubas välja tulla. Helena toas oli kõik vajalik kenasti olemas. Sõin ja läksin magama. Panin sealsest külmkapist ühe muna pihta, aga asendasin selle järgmisel päeval kenasti teisega :)

Järgmine päev tõusin hilja. Põhiliselt mõtisklesin oma elu üle, aga käisin ka sadamas piletit ostmas (see oli kallim, kui ma arvasin) ja söögipoes. Rootslased tunduvad koduselt kinnised, aga samas palju rikkamad kui meie. Ma pole kindel, et ma selleski riigis elada tahaksin, sest siin puudub jälle see soojus või kirglikkus, mis itaallastest paistis – nad on sinu sõbrad või vaenlased, aga mitte põhjamaiselt külmad. Need olid lihtsalt mõtted, mis tänaval jalutades pähe tulid.
Jätsin toavõtme Arashi postkasti ja tulin kella viieks laevale. Internet siin millegipärast ei funka, võib-olla peaks parooli küsima, aga pole vajagi...
Olin üksinda neljases minikajutis. Läksin üsna vara magama, aga uni oli üsna häiritud. Puhkasin siiski ja jõudsin lõpuks Eestisse.
Siin sadama ees issit oodates sain osa imelisest tundest, mida esimesed lumehelbed alati tekivad. Millegipärast tundub see igal aastal jälle imena... isegi kui tegemist on sellise lörtsitaolise ollusega. Kodus on mõnus...

TUNNE EI PETA KUNAGI

Hommik leidis meid hotellifuajees. See oli kena ja luksuslik, nii et nautisime sooja ja mugavusi. Olime vägagi unised. Enne kooli läksime kohvikust läbi, kus midagi tellides oli tasuta internet. Võtsime sooja teed ja vaatasime, kas Katrinilt on uudiseid. Polnud, aga saime kohviku parooli - fabuloso.
Umbes üheksaks jõudsime kooli. Vaatasime, et kohvrid olid ilusti alles ja tahtsime võtta klassi. Evelyn läks harjutama, aga minu õpetaja oli samuti seal ja kutsus mind otse tundi, kuigi pidin tulema tegelikult alles kell 11. Tal oli jällegi klass nr 15 ehk täiesti summutamata ning ma ütlesin, et proovin saada parema klassi. Tegimegi tunni nr 40s, kus vähemalt üks sein summutavate ribadega üle tõmmatud. Ma polnud tegelikult just hästi maganud ega söönud, nii et oma parimat vormi ei näidanud. Ei jõudnud pikki fraase mängida – kodutu olemine ei mõju tervisele just hästi. Aga kuulasin, mis õpetaja rääkis ja proovisin sellest võimalikult palju targemaks saada. Tundus, et kui ma pakun midagi välja, kuidas midagi teha või küsin selle kohta, mis mind huvitab, siis ta hea meelega on valmis mind aitama. Aga kas ma peaksin seda siin ja praegu tegema – andma märku, et minu suhtumine on teistsugune kui siin üldiselt ja otsekui looma enda jaoks algallikast õpetuse? Praegu, kus mul on bakalaureuse viimane aasta käsil. Alati on ju parem olla kollektiivis, kus sa pole parim, sest võrreldes ennast madalama tasemega on palju raskem end tõsisielt kätte võtta ja pingutada... isegi üle selle, mida arvasid, et oled võimeline.
Ta andis mulle paar harjutust ja rääkis, mida nende juures tähele panna. Proovisin mängida Gaubert’i. See polnud ju sugugi veel selge (olin vaadanud seda paar päeva) ja ma polnud kõige tähelepanelikumas olekus. Vaatasime veel Locatelli sonaati vanas kirjastiilis. See on ju pisut teistmoodi, nii et üksi kohe seda lugeda poleks osanud. Nii oli tunnist ikkagi kasu. Õpetaja mängis meeleldi mulle ette, kuidas miski kõlama peab. Siiski on nende suhtumine õppimisse ja õpilastesse teistsugune. Mina vajaksin väga konstruktiivseid juhendeid ja kuigi loomulikult tuleb lähtuda õpilasest ja tema konkreetsest tasemest, et edasi minna, peaksid meie arusaamised minu harjutamisest ja arendamisest olema ühesugused. Põhiline vahe on selles, et siin koolis on õpilaste suhtumine nagu meie lastemuusikakoolis või Otsas – mängitakse õpetajale, mitte endale ning üritatakse kergemalt läbi saada. Meie tahaksime olla harjutamises iseseisvad ning oodata õpetajalt abi, et ta näitaks oma kogemusesest lähtudes, kuidas midagi kergema vaevaga või kiiremini ära õppida. Aga siin meie jaoks harjumatult kergete ülesannete täitmine on pigem segav ja raiskab aega.
Jäime sinna klassi edasi, sõime ja arutasime jälle olukorda. Tundsin järjest selgemini, et ei taha siia jääda. Meel oli üsna masenduses. Püüdsin ju nii kaua positiivselt mõelda ja kui Evelyn ütles, et ta läheb, siis mina leidsin, et jään ikka. Aga mida rohkem seda olukorda nägin, seda enam jõudsin äratundmisele, et tahan ka ära tulla. Elu on siin ju üsna kallis ja kui ma ei saa ka oma eesmärke täita, siis pole asjal mõtet. Ma ei ole valmis kulutama oma pilli jaoks kogutud raha asja peale, mis ei vii mind jõudsalt lähemale minu unistustele. Oleme sellest sõidust õppinud hindama Eesti olukorda hoopis teisiti ning teisest küljest on see kogemus andnud palju julgust proovida minna õppima sinna, kuhu ma tõeliselt tahaksin. Uurisingi juba Berliini kohta. Olen saanud juurde otsusekindlust ja palju rohkem selgust selle kohta, mida ma tegelikult tahan ja vajan. Ja seda kogu oma elu kohta. Helistasin issile ja olin täiesti nutu äärel, aga pärast otsust tagasi tulla, tunnen kergendust ja rõõmu. Sellepärast usun kindlasti, et see on õige otsus.

Itaalia on lahe ning tahan siia tagasi tulla. Mõtlesin, et võiks siiski Licentia Poeticaga Chrisi ja Andrea juurde La Tana dell’Orsosse kevadel esinema tulla. See oleks väga rõõmustav. Aga siis juba hoopis teistel eesmärkidel. :D
Evelyn oli läinud minu kõne ajal paljundama, aga otsustas hoopis oma 5 eurose paljunduskaardi maha müüa. Ma tulin tema juurde – seisis seal otsustava näoga ja ma küsisin, mis ta teeb. Ütles, et üritab oma kaarti maha müüa. Ma vastasin, et müügu siis minu oma ka, sest ma lähen ka ära. Hiljem naeris Evelyn, et see oligi lause, millega ma teatasin oma otsusest. Oleme nende päevade jooksul nii palju koos olnud ja ühiselt koos mõelnud, et mul ei tulnud pähegi, et Evelyn ju veel ei teagi minu meelemuutusest. Enne polnud ma veel kindel ja napp päev tagasi rääkisin, et jään kindlasti. See pole siiski läbimõtlematu otsus, sest me oleme kogu aeg nii intensiivselt kõiki variante kaalunud, et meile tõesti tundub, et oleme siin olnud juba ligi kuu aega.
Evelyn oli enne minu tulekut just mõelnud, et järgmisele inimesele, kes tuleb, müüb ta selle kindlasti maha. Otsustavalt. Aga tulin mina. ;) Siiski tuli hetke pärast paljundama üks harfimängija, kes ostis meie mõlema kaardid ära. Milline juhus, milline vedamine ja samas kokkusattumus!!!
Kuna olime otsustanud ära tulla, püüdsime Frederica jutule saada. Ta oli öelnud meile, et on ka hommikuti sekreterias ja kui mei on mure võime tulla, kuid administraator pidas meid jälle kinni. Me ei tahtnud leppida ja püüdsime läbi lipsata, kuid see ei õnnestunud. Siiski saavutasime selle, et kui ütlesime, et meil on suur mure, siis mindi Frederica käest küsima, kas ta võtab meid vastu. Uksele jõudes oli kaugele näha, et tal on meist ja meie probleemidest juba väga siiber. Seekord rääkisin põhiliselt mina ja põhjendasin minekut kõige enam sellega, et mul on bakalaureuse viimane aasta ja kui isegi on on võimalik nende klassidega harjuda, siis mul ei ole aega sellise kohanemisega tegeleda. Printisime tema juures Evelyni pileti välja, kuid minu oma polnud veel ostetud. Vajasime jälle netti.
Läksime noortekeskusesse, kus pidi päris tasuta net olema. Meil oli korraks vaja, aga pidime seal omale konto tegema – terrorostide vastase turvalisuse pärast. Saime kiirelt pileti ostetud ja seal oli ka võimalik printida 10 lehte, aga kuna nad sulgesid, siis ei jõudnud. Üldse saime netis umbes kaks minutit olla. Proovisime siis väljas võrku leida, et kirjugi lugeda, aga see ei õnnestunud. Tore-tore! Milleks me nii palju aega raiskasime? Läksime stranierist läbi vetsu ja küsisime ka sealt, kas raamatukogus pole wifit. Tundus, et mitte ja raamatukogu oli üldse kusagil teises majas. La Tana dell’Orsosse ei tahtnud ka enam nägu näidata, sest niigi olime pühapäeval seal vist kaheksa tundi ja sõime vaid väikese lunchi.
Kuna kell hakkaski juba kolm saama, läksime tagasi kooli poole. Et siiski internetti minna, võtsime samast kohvikust, kus hommikul istusime kaks kreemipalli üks euri tükk. See oli üsna väike koht ja kui hakkasime laua taga läpakaid välja võtma, siis ütles tädi, et netti ei saa. Hommikul oli onu ja lubas kenasti. Praegu oli pausa aeg, nii et ta ei tahtnud, et meiesugused kliendid (valisime ennist päris tükk aega igasuguste saialiste vahelt, mida me süüa ei tahtnud, kõige odavamat) takistavad rahva juurdevoolu. Tädi ütles, et ühendusega on probleeme ja alles kella viiest saab jälle. Yeah right... Evelyni arvuti oli tegelikult juba jõudnud skype’i ära ühendada ja pärast nägime, et keegi klientidest oli ikkagi netis. Kiusu pärast istusime oma lauas kauem, kui oleks vaja olnud, tädi korjas meil ka juba tühja taldriku nina alt ning kui me lõpuks minema hakkasime, naeratas ta väga silmakirjalikult ning soovis head päeva. Läksime lihtsalt välja nurga taha ja kükitasime seina äärde maha. Tänavad on Perugias kitsad, kuid autod said meist mööda. Hädavajalikumad toimingud saime netis tehtud (kohviku parooli olime saanud juba hommikul) ja nägin, et minu pilet oli kenasti mailipostkasti jõudnud. Paras aeg Frederica juurde jõuda. Seal oli jälle järjekord ning ka meie tailasest pianist tukkus samuti pingil. Administraatorid kaitsevad oma ülemusi ikka hoolega õpilastest segavate sissetungijate eest. Seal oli mitu kadalippu või kindlustuspunkti – administraator ukse juures, nurgapealne tuba, kus enamasti oli mitu inimest...
Oodates läksid meist mööda Nancy – sealne Erasmuskordinaator ja minu õpetaja ning saime mõlemale oma olukorda selgitada ilma, et oleks pidanud neid ekstra otsima minema. Evelyn sai ka oma õpetaja noodi anda, et see edasi toimetataks.
Viimaks tuli Frederica välja ja võttis meid hoopis väljaspool järjekorda. Pidime kirjutama seletuskirja, miks me lahkume vist Archimedese organisatsioonile. Aga Katrin ütles ju, et ärgu me kirjutagu midagi, sest siis saab ta öelda, et me pole Itaaliasse üldsegi läinudki. Hm? Kirjutamata me sealt siiski poleks ka tulema saanud. Vormistasime siis paberi võimatult halvasti ja kirjutasime viimaseks lauseks, et kuna nägime, et meile siinne olukord ei sobi, siis ME EI TULE siia õppima. Nagu me polekski veel tulnud. Printisime minu lennupileti ka välja ja jätsime hüvasti. Enam pole neil kahte probleemset blondiini tarvis taluda ;)
Kui oma kohvrite juures jälle sättisime, siis läks meist mööda valjuhäälne ja jutukas orkestridirigent, kes enam ei tervitanudki meid nagu tal varem kombeks. Ei tea, kas tema oli ka solvunud...
Igatahes kolistasime nüüd jälle Pincetta metroopeatusesse, kuigi see asus teisel pool kesktänavat. Cupa oli ligemal, kuid mäletasime veel treppi, kus oleks tulnud kohvrit kanda, nii et eelistasime üle mäe vurada. Kogenud minimetrookasutajatena vaatasime ära visatud piletite seas ringi, kas ei leidu mõnda, mille 70 minutit pole veel läbi. Leidsimegi mõlemad ning oma suureks üllatuseks kohtasime Andread. Ta ütles, et läheb juuksurisse ning sõidab esimest korda minimetrooga (see ehitati eelmisel aastal). Saime sõidu ajal natuke juttu puhuda ja ka talle head aega öelda.
Hostelis võtsime veel ühe öö ning saime jällegi oma 120. toa. Panime kotid maha ja suundusime veel viimast korda poodi (ükskord jala tulles nägime Coopi läheduses ning orienteerusime sinna). Võtsime midagi ka kaasavõtmiseks – mina kastaneid ja Evelyn veini (ma muretsesin oma kohvri kaalu pärast, muidu oleks ka võtnud – odavaimad u kolmkümmend krooni pudel). Pesime pead ja pakkisime asjad. Tegelikult pakkisime lihtsalt natuke lennukit arvestades ümber, sest lahti polnud meil oma asju kusagil võimalust pakkida. Magama läksime vara, sest olime päris pikalt magamata. Nii mõnus oli voodis puhaste linade vahel puhata...

KODUTUD

Lugejate, miljonite lugejate tungival soovil jätkan ma seriaali kirjutamist. Ainet on ka muidugi. Puhkepäevad said läbi, on esmaspäev ja jamad algasid värske hooga. Hoidke siis end kuumimate uudistega kursis...

Meie viimases osas oli peategijatel - kahel glamuursel blondiinil - lootus elama hakata, aga seda ei juhtunud. Aga kõigest järgemööda. Hommikul tõusime jälle vara, et poole üheksaks harjutama jõuda. Nii nagu viimastel päevadel harjumuseks on kujunenud vägistasime isutult kausitäie müslit sisse (liiga vara, et hommikust süüa) ja seadsime sammud linna poole. Õhtul korterisse saamise lootuses võtsime kohvrid kaasa.

Minimetroo ei jätnud meid seekordki üllatusteta. Midagi positiivset - Evelyn leidis masinast kasutamata pileti. Lihtsalt. Tundub, et Perugia meelitab teda jääma. Nojah, mina ei jäänud ka tühjade kätega - lahkumisel leidsin maast ripatsi koos mingi kristliku tekstiga. Panin tasku.

Kooli jõudsime üheksaks ja võtsime klassid. Mina olin ühes, mis oli küll summutatud, kuid hiljem sain aru, et olingi oma toonile liiga teinud. Kolisin teise klassi ja tuju langes. Tahaksin võimalust kusagil kodus olla, et oleks võimalik lõdvaks lasta ja tegeleda sellega, mille järgi on vajadus või huvi. Olen ju siiani välja magamata ja pidetu. Läksin vahepeal pooleks tunniks üksi linna peale jalutama. Tulin tagasi ja enne harjutama hakkamist helistasime Elanorale ja Michelele, kes meile korterit pakkusid. Michele seletas, et korter pole veel valmis, aga ta räägib remondimeestega ja üritab meie toa võimalikult kiiresti korda seada. Jäi jutt, et ta helistab õhtul ja annab infot.

Harjutasin ning enne kaht siirdusin Evelyni erialatunni ukse taha, et koos orkestrisse minna. Nende tund kestis kauem, kui ette nähtud ning läksin üksi vaatama, mis saalis toimub. Dirigent oli pikk väga valju, kuid meeldiva häälega mees. Ta ütles heas inglise keeles, et meie orkester on hoopis homme, kuid palusin luba natuke nende proovi kuulata. Rahvas kogunes, dirigent viskas nalja, jagati noote... pool tundi pärast kaht polnud proov veel alanud. Tüdisin sellest tühjast ootamisest ja läksin vaatama, mis Evelyn teeb. Ta just lõpetas. Tema tund oli intensiivne olnud, aga tal oli siiski kahtlusi edaspidise suhtes... ja need süvenesid üha. Arutasime jälle nagu enne, mis edasi. Tundub tõesti, nagu oleks meile nädalavahetusel lihtsalt puhkust antud ja uuel töönädalal on probleemidele vint peale keeratud.

Peagi algas minu erialatund. Maestro Tabachin jättis inimesena meeldiva mulje ja tundus, et huvi vanamuusika vastu on meil ühine. Vahetasime paar sõna ning ootasime ja kuulasime, kuidas teised mängisid. Esimene õpilane tundus olevat tõeliselt algaja. Nad rääkisid itaalia keeles, kuid õpetaja palus tal nähtavasti heliredelit mängida. Meie suureks üllatuseks mängis ta ühe oktavi üles-alla ja võttis pilli suult. Õpetaja küsis tõenäoliselt, kas ta tavaliselt rohkem ei mängi ja õpilane vastas ei. Mul läksid vist silmad päris suureks.
Järgmine õpilane mängis puupilliga, aga modernsega ja Prokofjevi Sonaati. Õudne kontrollimatu vibrato, tempod väga mööda ja tehnika jooksis kokku (oi, ma ei taha, et keegi mind kunagi nii taga kirjutaks :). Õpetaja võttis välja oma barokkflöödi välja. Ohhoo! Vot seda ma tahaks õppida küll, aga lisaks, mitte põhierialana.

Mina mängisin oma C. Ph. E. Bachi soolosonaati. Läksin pisut närvi ka ja ei pidanud rahulikult pause välja, aga mis seal ikka. Rääkisin oma plaanidest, et kuigi olen aasta Itaalias, tahan siiski lõpetada ja pean selleks kava valima ja et olen avatud tema soovitustele. Tema ise mängib vist palju barokki ja tal ongi varsti Roomas kontsert. Ütlesin, et tahan homme uuesti tundi tulla, sest mu tunniaeg hakkab olema teisipäeviti. Kuna tunnid on nagu nii üks kord nädalas, siis käin nii palju, kui võimalik.

Millalgi käisime raamatukogus. Masendav. Neil ei ole mitte midagi. Vaatasime arvutis kõiki noote, mis on flöödile ja... kokku umbes 20 või vähem, neil polnud isegi Mozarti kontserte. Saime väga selgelt tunda, miks on vaja ära minna, et saada aru, mis kodus väga head on. Internetti samuti pole, meil on see ju elementaarne.

Läksime kuulama Claudia Giottoli tunde. Mulle meenutas see tõsiselt Narva maantee muusikakooli. Õpetaja jagas lugusid, etüüde ja harjutusi ning kuulas uusi õpilasi. Esiteks jällegi kajavas klassis ja nende õpilaste tase oli jällegi alla meie kesktaseme. Kas ma olen liiga negatiivne? Aga meie koolis antakse mulle mõista, et ma peaksin palju paremini mängima. Olen harjunud selle mõõdupuuga hindama ja õige ka.

Tänane päev oli minu jaoks samasugune pauk nagu Evelynil eelmine nädal. Tuju nullis ja tagasitulemise mõtted peas. Kuna mina kõrval päris ära vajusin, siis muutus ka Evelyn üsna emotsionaalseks - kes teda tunnevad, teavad, kuidas see välja näeb. Jõudsime oma armsasse Karukoopasse ja asusime netis suhtlema ja endiste teiste erasmuslastega kogemusi vahetama. Evelyn otsustas tagasi minna ja ma ei hoia teda tagasi. Nüüd algas minul tõsiselt see piin - mis edasi!? Kirjutasin meie kordinaatorile küsimusega, kas oleks võimalik Erasmus stipentiumit teisel semestril kusagil mujal jätkata. Mulle tundub, et kui ma praegu ära lähen, siis on see allaandmine. Oleme siin omakõhutunnet õppinud hindama ja kui Evelynile ütleb see, et tule ära koju, siis mulle tundub, et ma peaksin siiski jääma. Võin seda endale ka saja ratsionaalse argumendiga põhjendada...kuigi vastu on ligi seitsekümmend. Võtsime jälle bufée ja veini, kuigi mul pole erilist tuju midagi juua - see peaks siiski tähistamise ja rõõmuga seostuma. Lõdvestas siiski...

Järsku avastasime, et kell on juba kolmveerand kaheksa. Kool suletakse praegu!!!!! aga meie kohvrid on seal. Kas kiirustada sinna ja loota, et nad sulgevad kell kaheksa või näevad jälle meie pagasit ja ootavad veidi. Loobusime. Kõik vajalikumad ja väärtuslikumad asjad on nagu nii alati ihuligi. Hambaharjast tunneks ehk puudust.

Natuke naersime selle üle ja istusime surutud meeleolus edasi. Vähemalt mina olin sünge, Evelyn suht rõõmustab siin kõrval... :(...;)

Siis märkasin, et Elanore ja Michele olid sõnumi saatnud. Korterisse me täna ei saa, aga võime minna kolmapäeval lepingut sõlmima. Meie olukord on vahepeal muutunud ja ongi tore, et otsustusaega pikendati.

Aga mis me tänase õhtuga teeme? ... hm ... Ei lähegi magama? Oleme öö läbi üleval ja hoiame hosteliraha kokku. La Tana dell'Orso suletakse poole kolmest, kool avatakse 8.30 = umbes kuus tundi. Nojah, see on muidugi nali. On talv! Kohvri otsas juba ammugi ja nüüd päris kodutud...

Blogi kirjututades tuli meelde uurida, mis ripatsi ma siis leidsin. Lugesin juuresolevalt lehelt, et tegemist on indulgentsiga. Ei tea, kas ma tahan ikka selle kaela riputada...

LA PRIMA SETTIMANA (loodan, et kirjutasin õigesti ;)

Esimene nädal on kohe läbi. Uhh...

Ah jaa! Täna hommikul juhtus veel üks väike intsident. Sisenesime minimetroo väravatest jälle kahekesi ühe piletiga nagu vaestele idariikide tudengitele kohane (lugedenud Astra blogi võiks ju mõelda, et sellise halva kuulsuse vastu polegi vaja võidelda, vaid lasta sellel olla ja seda ära kasutada, kuidas võtta)... Ühesõnaga tegime jälle sobi ja meile jäi kõrvu itaaliakeelse teadaande viimased sõnad: midagi, et väravad on kaamera valve all. Well, siin lastakse igasuguseid teadaandeid, aga tekkis pisut kõhedust. Natukese aja pärast kõlas uus hoiatus ja seekord ka inglise keeles. Kas tõesti oli keegi sel hetkel kaamerate taga tööl ja andis meile hoiatuse? Tundsime, et ei taha enam ühtegi jama pikema aja jooksul ning arutasime, kas peaks tõesti seaduskuulelikeks hakkama. :))))) Edaspidi sõidame vist piletitega. Kaks korda ongi jäänud...loodetavasti.

Veel tahtsin öelda, et seoses peatse elama-hakkamisega läheb seriaal tänasest puhkusele (homme loodame korterisse saada - kodu, mmm...). Edasised osad vaid jälgijate suure nõudluse puhul ;D (Meil läheb siin ju igavamaks ja tasakaalukamaks.) Edaspidi tahaksin avada travellig channel'i või hakata loodussaateid tegema, vahendama kultuuri, kommunikatsiooni, mida iganes... Sest olgem ausad, tõsielusaated on igavad... Ostan endale vist fotoka ja vaatan, mida huvitavat kaamera ette jääb. Tekstid juurde. Tänan meeldiva tagasiside eest!!!

"IGAV PÄEV" :D Jumal tänatud...

Ärkasime umbes üheksa paiku ja jälle kord hirmsate padjanägudega. Täna oli päris vaba päev, nii et lausa tajusime, kuidas aju puhkas... tähelepanu vajus vist juba liiga ära, sest ei märganudki hakata vastu, kui meid järgmiseks kaheks ööks teise tuppa koliti. Kui eelmises oli neli voodit, siis nüüdses kaheksa. Ja üldse mispärast? Hostel ei tundunud üldse väga täis olevat. Õnneks oli kummaski toas (esialgu) üks tüdruk peale meie. Hull detektiivindus avaldus jälle selles, et kuna prilllaud oli üleval ja toas tuulutamatusest mitte just värske õhk, siis arvasime hetkeks, et ühel voodil on kellegi poisi asjad... Mida me veel välja ei mõtle!

Sõitsime linna ning "raiskasime" ainult ühe pileti. Kui metoost välja tulime, palusid kaks noort meilt piletit - me polnud ju 70 minutit sõitnud, ning nemad said edasi sõita, samuti kahekesi. Säästame loodust - ühe piletiga sõitis kokku neli inimest! ;))))) Koolis saime vähemkajavad klassid, aga see ei tähenda, et MITTEkajavad. Mõtiskleme ikka veel, kas nendes harjutades me ei kaota valvsust ja teeme oma mängule hoopis kahju... Kõik otsused oleme esmaspäevale lükanud (vähemalt Evelyn küll, sest mina jään nagunii).

Pärast harjutamist vajusime netti ja siin me oleme juba kolm tundi. Sõime ühe lasanje ja naudime rahu igasugustest jamadest. Õhtul plaanime veel harjutada kooli sulgemiseni, siis poodi ja hostelisse (sõltume veel minimetroost). Ei saa siiski öelda, et meil igav on, sest kui me tahame tegevust, siis on normaalne, et võtame ise midagi ette, mitte ei ürita ainult lahendada olukordi, mis meile kaela sajavad.

...

Baaris tutvusime veel ühe pilusilmast pianistiga. Rääkisime kooli tasemest ja kuulsime oma pahameeleks, et kool olevat pühapäeval kinni. Mida? Erialatunnid on ju esmaspäeval või teisipäeval, mil nagunii on klasse raske saada ja korteris on ka ju tõenäoliselt teised inimesed nädalavahetusel rohkem kodus. "Rate" siiajäämise kasuks langes jälle kümme protsenti. Tänaõhtune harjutamine langes ka ära, sest saime teada, et kool suletakse juba poole neljast. See ka veel.

Ta rääkis veel oma korteriprobleemist. Ta elab ühe preestri pansionis, kus on palju piiravaid reegleid. Koju peab tulema õhtul vara teatud kellaajaks, netti saab ainult kella üheni öösel (ajavahe)... Siis ütles ta enesestmõistetava häälega midagi imelikku. Ta arvas, et koliks ise Chrisi juurde, aga seal on koristamisprobleem - pole palgatud koristajat. ??? Sama elementaarne, et meie koristame ise ENDA järelt, on temale see, et ta palkab kellegi seda tegema. Kultuurid on erinevad...

Käisimegi poes, sest ka need on pühapäeviti kinni. Sulgemismeeleolusid oli näha küll, sest paljud kaubad, eriti värsked puuviljad/juurviljad olid otsas. Hostelis nägime ära ka oma "palatinaabri". Itaallanna, kes rääkis pisut inglise ja saksa keelt. Ma läksin vara - juba umbes üheksast magama, aga ei uinunud ikkagi enne kui tuli kustutati. Mul on kaks halba harjumust: magama jääda pimeduses ja süüa toitude kõrvale leiba. Siin ei ole leiba! Kui dušši alla läksin vaatasin ennast peeglist - palju kõhnemaks olen jäänud ja nahale tekivad üksikud punnid. Organism ei talu sellist kerget ja odavat, aga siiski rämpstoitu. Varsti hakkame kodus ise süüa tegema, siis saab rohkem valida ja kaalun puhastuse tegemist...

Buone notte!

SOODSAMAD TUULED

Tõusime juba 7.30, mõlemal jubedad padjanäod ees. Sõime hommikulauas kõhud korralikult täis, kuigi nii vara peale tõusmist ei ole õiget isu. Sõitsime metrooga linna (sellele kulutasime oma allahindluse hostelist ;) ja asusime klasse jahtima. Ei saanud broneerida kas tundi hilisemaks, aga selle eest saime klassi (MITTE KAJAVA) umbes kolmeks tunniks. Tore! Kui õhtul veel midagi saab, siis on korras ja päris hästi. Aga tegemist on reedese päevaga, nii et see on igal juhul hõredam päev. Tahaks vaadata, mis toimub esmaspäeval ja teisipäeval, mille kohta öeldi, et need on harjutamiseks keerulisemad päevad.
Harjutades tuleb jälle välja, et olen väga väsinud, aga mängida tahad ikka – selleks ma ju tulin. Kui omale kodu saame (esmaspäeval kindlasti otsustame), siis tahan ennast kindlasti välja puhata.

Kella üheks olime Antonioga keskväljakul purskaevu juures – neutraalsel pinnal – kokkusaamise leppinud. Kumbki osapool oli ette otsustanud mitte järgi anda – see paistis selgelt ka Antonio näost. Jutt algas muidugi viisakalt ja üritasime seletada oma arusaamist õiglusest. Enne nõudis Antonio meilt nii deposiiti kui kuu üüri, nüüd, kuna ta oli juba leidmas kedagi meie asemele poole kuu pealt, siis tahtis ta ainult kuu üüri. Me seletasime pikalt laialt ja kordasime ennast pidevalt, et Evelyn sõidab järgmine nädal ära ja minul on juba oma korter. Me lausa pakkusime talle 30 eurot, aga ta ei võtnud seda vastu. „Ega see pole hotell!“ Me ütlesime, et meil ei ole rohkem raha ja on absurdsus nõuda meilt terve kuu üüri nelja öö eest. Antonio jäi kindlaks endale, et me olevat lubanud ja pole tema asi, et meie olukord muutus. Oli näha, et ta katsub meid lihtsalt hirmutada. See polevat tema mure, kust me raha saame – laenaku me, kas või kodustelt. Ta üritas ka seda minu probleemiks tembeldada, aga see ei lähe kindlasti läbi. Antonio tundis end ka ebamugavalt, sest ta ei valda inglise keelt väga hästi. Evelynil on keel vabalt suus ja kuna olime kahekesi, siis võisime üksteist toetada. Ta hakkas vahepeal meile itaalia keeles seletama, aga tegime näo, et ei saa sellest ühtki sõna aru. Selle peale arutasime asja omavahel eesti keeles ja see viis teda veel rohkem endast välja. Ta ei maininud kordagi politseid, aga me poleks ka seda kartnud, sest tahtsime ju maksta selle eest, mida kasutasime. Seletasime ja sõnelesime ja muutusime järjest emotsionaalsemaks. Kuna me kusagile välja ei jõudnud, siis lõpuks ütlesime juba päris pahasena, et ei luba talle mitte midagi (seda muidugi jälle mitu korda nagu me kõiki lauseid kordasime) ja marssisime lihtsalt minema. Antonio hüüdis meile ähvardavalt järgi, et ta teab, kus koolis me käime, aga so what?

Kell kaks pidime saama ühe korteripakkujaga kokku. Leidsin selle kuulutuse, kui ükskord Evelyni tunni ajal üksi netis tuulasin. Millesgipärast hakkas see mulle nii silma, et ma kohe helistasin ja tänaseks kokkusaamise leppisin. Tegin seda rohkem sisetunde ajel, aga näib, et väga hea, et seda usaldasin. Otsisime Coppetta tänavat, aga mõtetes tegelesime endiselt Antonioga. Leidsime tänava ja maja, kuid nad hilinesid väga itaallaslikult. Siin peab tõsiselt arvestama, et miskit pole võimalik kätte saada kohe. See oli üks kena noor paar, kes, tuli välja, pidid 5. detsembril abielluma. Nad pakkusid noormehe lapsepõlvekorterit, kus ta oli noorena päevade viisi klaverit mänginud, nii et meie mure harjutamise kohta leidis selge lahenduse. Korter oli VÄGA ilus, suur, täielikult komplekteeritud (iga viimase kui nõu ja voodilinani), seal tehakse remont just ära, pesumasin, inernet on sees... Hind on pisut kokkuleppimise asi, aga 350 kahene (suur!!!) tuba privaatse rõduga, kuigi küte ja vesi pole sees, on väga vähe. Kui saame leppida 400 kahe peale, siis maksame selle ilu ja luksuse eest vähem, kui Antonio juures hirmsa pugeriku eest. Korteris on kaks vannituba (pesumasin, vann, duššikabiin, ühel ka aken) ja avar köök ja neli ühest tuba. Meie tuba oleks muust korterist eraldatud köögiga, nii et harjutamine võiks teisi üsna vähe segada. Nad tahavad leida sinna kõik tüdrukud. Odavam toidupood on väga ligidal ja kuna see ei asu vanalinnas, vaid selle lähedal, siis on hoone modernne ja vaade on päris ok. Suvel, kui päike paistab, siis on eriti kena. SUPER! Teist sellist pakkumist me kindlasti ei leia. Olime esimesed tahtjad ja tundus, et nad hea meelega annaks selle toa meile. Ütleme oma otsuse siiski esmaspäeval, sest Evelyn ei ole veel 100% kindel, kas ta jääb...

Peale seda läksime Piazza Morlaccisse Chrisiga kokku saama, et tema kallist, kuid „väga head“ korterit vaadata. Ootasime omaniku järel päris pikka aega (kokku tund) enne, kui saime lõpuks võtmed ajapuudusel meile usaldati (itaalias peab aega ja kannatust olema). Sel ajal pakkus Chris meile ka tööd oma kohviku juures. Me rääkisime, et hea meelega mängiksime seal pilli. See mõte meeldis talle, aga muusikutele makstakse ainult siis, kui toome rahvast sisse. Eks see mõte tuleks edaspidi täpsemalt läbi mõelda ja mõned pillid (nt jembe) muretseda/laenata või leida muid ansamblikaaslasi. Teine variant on päevas tunnike reklaamflaiereid jagada ja teenida sellega 5 eurot, aga samas kaks korda päevas söögi. Võib mõelda ja katsetadagi... Aga see Chris on paras ettevõtja ja libeda jutuga - seda peab meeles pidama :)
Tema korter oli vast kapitaalremonditud ja täiesti sisustamata, elektritki polnud sees. Sisse saaks kolida alles detsembri alguses, vist. Sel oli jällegi vaade vastu majaseina nagu kesklinnas kombeks. Ja hind, meenutame, oli krõbe. Teadsime, et seda kindlasti ei võta, aga ei saanud kohe ära öelda, vaid lubasime mõelda ja esmaspäeval kindlasti otsustada. Temaga ei tasu suhteid rikkuda, sest tööd võiks ta meile siiski pakkuda. (Me arvestame terve päev kõiksuguseid asju, ärge imestage, kalkuleerime, kaalume, mõtleme üht ja teist pidi iga asja häid ja halbu külgi, see ongi eriline elukooli õppetund – ma võin vist ennast juba keskmiselt kogenud korteriüürijaks nimetada, kuigi ise pole siiani ühtki üürinud ;).

Nüüd siirdusime jälle paariks tunniks kooli harjutama. Klassid on ikka enam-vähem, sest isegi summutatud klassides kajab päris palju. Võib-olla on sel ka häid külgi, võib-olla... näiteks tuleb tehniliselt selgelt mängida, et arusaadav oleks. Sõrmevahetusi ja pianot on raske kuulata (vahest on kodus parem – korteris) ja Evelyni häirib muudest klassidest tulev müra. Mina seda ei karda, sest TMKK b-majas olin sellega aastaid tagasi pidanud harjuma, need kostsid ka väga läbi. Väsinud endiselt.
Nüüd jälle tagasi kohvikusse internetti. Seal pakuti 5 euro eest buffeed ehk üks jook ja söö head paremat nii palju, kui jaksad. See pidi siin iga reede ja esmaspäev olema. Võtsime punast pokaali veini (esimene kord siin ja väga hea oli). Rahvast kogunes baaritäis ja muusika oli väga vali. Ei kuulnud üldse, et skype oli helisenud. Ega rääkida poleks ka saanud. Mailid loetud, Andreale ja Chrisile ciao! ja enne üheksat veel minimetroole, sest hostelisse jala on väga pikk maa. Teadsime, et u 21 minimetroo lõpetab. Kasutasime üht piletit. Ei tea, kas on oht ka vahele jääda...? Vist mitte oluline risk.

Õhtul saatis Antonio sõnumi: ta leidis pooleks kuuks üürilise, toogu metalle raha, mis me lubasime. Lubasime!?!?! Nüüd ei maksa me talle enam üldse midagi, kui ta õigel ajal ei märganud meid viisakalt kohelda. Loodku ainult, et me temaga kokku saame või üldse midagi vastame.
Sukeldusin dušši alla pead pesema ja maandusin oma voodile blogikroonikat kirjutama. Jõudsingi järjele :D Kell juba päris palju, nii et lõpetan. Head ööd kõigile!

PÕGENEMINE

Õhtul rääkisime poole ööni oma võimalustest ja plaanidest. Ei saanud magamagi jääda. Surfasime netis ja võtsime igasuguste inimestega ühendust. Siin ja Eestis.
Lõpuks jäi nii, et pakkisime kohvrid kokku ja tulime hommikul korterist tulema (vahepeal käis päris segaseid mõtteid peast läbi ehk läheks kas või akna kaudu... :))). Enne rääkisime gmailis eesti ERASMUSkordinaatoriga oma võimalustest ja saime teada, et siiski tullakse tagasi, kui mingeid põhjuseid on...
Hull kuulatamine ja sosistamine, kas ei kosta kõrvaltoast hääli ja keegi ei tõuse veel. Vinnasime oma raskeid kohvreid ja krabistasime kõrvulukustavate kilekottidega. Hingasime kergemalt alles siis, kui nurga taha jõudsime. Jätsime kirja Antoniole, et tuleme pärastlõunal kuulutuse järele (ta pidi koostama teksti, et otsib kedagi uut, me muidugi pakkusime selles oma abi) ja räägime muust. See muu oli raha, mida me üle 30 euro kindlasti ei maksa. Kobistasime oma raskete kohvritega neist kõrgetest kallakutest üles ja vältisime treppe. Pidime lausa puhkepause tegema. Trennivõimaluste üle ei saa kurta ;). Minul ju kohvri tõmbamise sang läks ka esimesel päeval katki... Sidusin siis kilekoti sangaks ja võtsin keerasin nahkse sussi ümber, et ei sooniks nii hullusti. Koomiline, aga tarisime üle kahekümne kilo kaaluvaid suuri kohvreid mäest üles alla. Pluss seljakotid-käekotid pillide ja läpakatega.

Koolis küsisime una aula per studiare. Valida me ei saanud, vaid saime jälle tolle 12. klassi, kus kajas nagu suures vannitoas. Ja mis veel absurdsem – kahe peale. ????? Mängisime siis kordamööda, kuigi samas veel sõime ja arutasime pikalt tegevuskava.
Oi, nii mõnus on pilli mängida! Kahjuks on meil siiani nii vähe võimalust seda teha. Saab kontakti oma keha ja tõeliste vajadustega, sest igasuguseid mõistatusi lahendades pole aega isegi märgata, et oleme magamata ja unustame süüa. Käisin vahepeal raamatukogus ja küsisin netti. Selgus, et neil polnud seda veel...??? Olgu siis. Linnas on internetipunktid 3 eurot tund või kohvikus tasuta neti, kui tellid midagi. Ega väga seda kasutada ei raatsi.
Umbes tund enne meie aja lõppu astus uksest sisse mees pisikese kohvriga. Ta ütles, et hakkab ruumi tunniks ettevalmistama, me võime harjutada. Loodame, et ka see pole igapäevane praktika.
Enne linna siirdumist paigutasime kohvrid koolimajja kindlamasse kohta (panime lukku ka) ja tegime põhjalikuma ülevaate klassidest. Kirjutasime üles heade klasside numbreid ja leidsime, et terve kolmas korrus on praktiliselt head klassid. Tore! Aga kuidas neid saada?

Jalutasime linnas ja hakkasime märkama linna. Müürid, katused, aknad, tornid, rohelus, tänavad... Kui Evelyn ära läheb, siis ostan kindlasti fotoka. Üldse pole Eestisse selle linnakese ilu vahendanud. Seekord tegelesime pisut selle küljega. Päike tuli välja ja jalutasime üsna umbes, kuigi ainukeseks eesmärgiks oli üles otsida see tänav, mis ammustel aegadel oli veejuhe. Enne kui sinna lõpuks siirdusime, käisime läbi la universita per stranieri’st, sest sealne WC oli väga uhke klaasuste ja kauni interjööriga. Puhkasime veel koridoris pingil, sõime järjekordse väikese jogurti. Kui jälle tänaval olime, märkasime teatavat tähelepanu. Võib-olla sellepärast, et olime ülikooli juures ja päike paistis, tuues meie blondsuse paremini esile. Üldiselt oleme vist nii asjalikud kogu aeg olnud, et keegi meile komplimente väga tegema pole kippunud.

Tagasi koolis üritasime saada Francesca jutule. Pidime mõnda aega ootama. Rääkisime oma murest seoses harjutamisega (enne muidugi harjutasime jälle kuivalt läbi). Francesca vastas umbes, et kaks tundi peaks normaalne olema ja neil käib väga palju ERASMUStudengeid, kes jäävad rahule. Uurisime täpsemalt klasside laenutuse süsteemi kohta. Kaheks tunniks saab klassi broneerida ette. Võime küsida senza eco ja kui võimalik, siis tullakse muidugi vastu. Loomulikult saab klassi laenutada rohkem, kui on vabu (aga õpilasi on väga palju, juba flööte näiteks kokku 33). Peame lihtsalt reaalselt proovima, kuidas olukord on. Mõtlesin kohe välja süsteemi, et tuleme hommikul kooli. Broneerime sobiva klassi kaks tundi hiljemaks ja ise imbume senikaua mõnda vabasse klassi harjutama. Hommikul peaks neid leiduma. Kaks tundi harjutanud, võtame õige näoga oma broneeritud klassi. Nihverdamisruumi peab ju olema, eriti kui oled end tunniplaani ja muuga juba tuttavaks saanud. Proovime. Ja korteris peab ka pisut harjutada saama. Rääkisime ka ühe fagotiõpilasega Moldaaviast (vene keeles muide), kes on siin juba viiendat aastat. Asi tundus juba üsna võimalik.

...

Järgmine kokkusaamine oli Andreaga. Ta on Heidi hea sõber nendest aegadest, mil ta ise siin elas. Heidi on igasuguse infoga meid päris palju aidanud. Kuna meil oli kõht tühi, siis Andrea juhatas meid väikese pizzeria juurde, kust võtsime pisut kehakinnitust kaasa. Saime oma mured südamelt puistata ja kohaliku tagasisidet selle kohta, kas meie arvamised (mis ei lange just kokku korteriomaniku omadega) on ka laiemas kontekstis aktsepteeritavad. Andrea arvas, et 210 eurot me kindlasti maksma ei pea. Isegi see, et Evelyn lubas meilis kindlasti jääda, ei kohusta meid kõigega leppima, sest me polnud korterit ja sealset elu ju näinudki. Milline kergendus! Homme saame kokku korteriomanikuga ja pakume talle raha oldud ööde eest. Andrea uuris veel, kuidas meile meeldib ja miks me olime Heidile tagasi minemisest rääkinud. Ta kinnitas veel kord, et tavalisel päevasel ajal ei tohiks korteris harjutamine olla probleem. Ta läks seitsmeks tööle ja kutsus ka meid Karu koopasse (nii on selle tudengibaari nimi) tasuta internetti. Saime veel suured tassid kuuma šokolaadi pealekauba. See oli mõnus koht. Endine jazzbaar, kus käivad enamasti tudengid stranieri ülikoolist. Ühel britist manageril Chrisil on plaan sellest ka turistide jaoks kuum koht teha. Ta pakkus meile ka korterit, kuigi 300 eurot kummagilt kahese toa eest on ilmselgelt liiga palju. Ta kutsus ikka vaatama ja arvas, et mingi osa saab ka alla hinnata. Ta muretses endale terve korteri kaheks-kolmeks aastaks ja otsib inimesi teistesse tubadesse, kes aitaks tal seda maksta. Ise pidi ta korteris vähe aega veetma ja muud tingimused oleks jutu järgi üsna head, aga ta kalkuleerib siiski liiga suurtes summades. Jutt jookseb tal küll libedalt, aga me mõtleme siiski oma peaga...

Enne kooli sulgemist tõime oma kohvrid ära ja asusime hostelit otsima – Via Cortonese. Selleks pidime kohvreid jälle mööda treppe tarima. Mõnes kohas tuli ju kohver päris üles tõsta ja siis kiiresti edasi vudida, sest rahulikult käies ei jõua seda nii kaua tõsta. :))))))))) Mahtusime õnneks kenasti minimetroo väravatest sisse ja sõitsime eelviimasesse peatusesse. Sealt vasakule ja vasakule ning olimegi hostelis. Palusime voodeid tüdrukute toas kaheks ööks ja küsisime, kas õpilastele on ka soodustust ning saimegi 14 eurot öö ehk kaks eurot soodsamalt. Isegi carta giovanit (tudengikaart) ei pidanud näitama. Meie rõõmuks oli siin ju ka hommikusöök hinna sees. Jajah, nii see ju tavaliselt on. Palusime luba õhtul kööki kasutada ning kuigi tädi ei tahtnud esiteks seda võimaldada, sest seal pidi kellegi järel väga räpane olema, ütlesime, et oleme päris näljas ning käiks meil kiiresti ja lihtsalt. Ta lubas meil kasutada personalikööki, kuid oli ise alati juures, kui sees olime ja vee keemaminemist ootasime väljas. Sõime hirmsa hunniku, aga kõht oli tühi ka. Toas saime end kenasti puhtaks pesta ja peaaegu, et inimese tunne tekkis – suurem kergendus, et ei pea enam seal hirmsas Antonio toas olema ja silmakirjalikult head nägu tegema. Siin on küll väga palav, aga siiski parem kui külmetamine. Jälle kähku magama, sest homme tõuseme vara ja hakkame harjutusvõimalusi proovima. :)

N---E---L---J---A---S

APPPPIIIIIIiiiiiiiiiiii!... ... .... Aga ma alustan päeva algusest.
Hommikul tõusime seekord kellaga. Sõime ja hakkasime harjutama, et korterinaabrid mitte ei tahaks meid kinni hoida, vaid hakkaks lootma, et me kiiremini jalga laseks. Nagu ma kirjutasin oli eile siin väike läbu ja valjud hääled, nii et võiks arvata, et mõni tahaks hommikul pikalt välja magada. Tundub, et meieasi läheb üsna kiuslikuks.

Sõime ja läksime korterit vaatama. See oli tõesti kena ja väga ilusa vaatega, aga kui küsisime, kas seal vahel harjutada võiks, siis ütles tädi, et kindlasti mitte – väga vaiksed naabrid ja ta ise valib õigeid inimesi, kellele üürida. Meie jaoks on vaiksed naabrid kujunenud nuhtluseks. Ja internetti ka pole. Ise telefonivõrgust netiühenduse loomine võib olla oodatust kallim. Ei tea ka... See konkreetne korter tundus ikkagi liiga väike. Aga leppisime kokku, et lähme pärast tema üht kaugemat korterit vaatama. Tundub küll, et me seda ei taha, sest internetti ikka pole ja ühistranspordile me kulutada ei taha. Vaatama lähme ikka, sest siis näeme ühtlasi ära suurema ja odavama poe. Lootsime sellest pakkumisest nii palju... hakka jälle otsast peale.
Evelyn läks oma esimesse tundi ja mina siirdusin „koju“ korteripakkumisi seirama. Leidsin jälle hunniku esmapilgul sobivaid, aga igaüht peaks kindlasti ise vaatama minema. Ühega leppisin ka reedeks kohtumise kokku.

Peagi tuli ka Evelyn koju ja ... oli VÄGA löödud, pea pisarad silmis. Õpetaja ei jätnud paljulubavat muljet ja kõik muud korteri ja harjutamisega seotud jamad pealekauba. Arutasime siis juba võimalust, et ta teeb ajalugu ja läheb Eestisse tagasi. Lükkasime siiski otsustamise esmaspäevani edasi. Jalutasime tagasi kooli, kust Evelyn sai tunni aja (üks kord nädalas kõigil) ja sealt juba kiiruga minimetrood otsima, mis meid pidi rongijaama juurde viima. Ekslesime, küsisime ja leidsimegi peatuse.

See oli jälle elamus omaette. Kust saab pileti? Kuidas läbi lüüa? Kaua ja kuidas see kehtib? Metroo ise nägi välja nagu liikuv putka, millest olime varem kuulnud ja kooli aknast ka sõitmas näinud. Istusime peale ja sõitsime. Meie juhised olid vaid üks peatuse nimi, mis polnud selge, kas see oli see, kust pidime peale minema või see, kus maha minema. „Putka“ sõitis punastel rööbastel nagu ameerika mäed tivolis tunnelis mäest üles. Päris lahe. Sõitis üles ja nägime eelmist vagunit nagu karusselli ümber pöördumas. Mis? Me olime sattunud kohe lõpppeatusse. See ei saa õige olla! Mõtlesime, kas jääda ka „karusselliga“, kuid läksime maha ja pugesime teisele poole jälle peatusesse. Oleks võinud ka peale jääda, sest üks noormees jäi.

Naine oli öelnud, et see, kuhu me sõitma pidime on (vist) lõpppeatus ja näeme kohe raudteejaama – eksida pole võimalik. Sõitsime siis ja nautisime vaateid - rööpad olid enamus aega õhus. Seal oli linnal hoopis teine ilme – modernsed majad ja rohkem rohelust. Sõitsime lõppu ja vaatasime ringi raudteejaam järele. Seal oli hoopis väga kirju turg ning lõbustuspark ja ... palju kahtlasem kontingent. Tänaval müüakse kastaneid, aga me pole veel proovinud. Helistasime ja rääkisime üksteisest mööda, kuid lõpuks saime aru, et olime mitu peatust mööda sõitnud. Kuna väljudes ei viitsinud piletit välja otsida, siis läksime kiiresti koos läbi. Nüüd ei tahtnud Evelyni pilet teda sisse lasta, aga üks abivalmis naine pakkus Evelynile, et lähme koos, aga Evelyn lipsas kogemata liiga kiiresti läbi ja tädi vaatas teda teiselt poolt õige pika näoga... ja lipsas ise kellegi sabas läbi. Jõudsime lõpuks õige peatuseni ja saime oma tuttavaga kokku. Naersime oma (järjekordse) äparduse üle.
Korter oli tõesti kena ja ruumikas ning kõik vajalik peale interneti oli olemas. See on suurem ja mitte oluliselt kallim. See asub rongijaama juures (hea koju Eestisse minna ) ja suurema ja odavama toidupoe kõrval ja kuigi see on linnast väljas, asub see täpselt linnakese meie kooli poolses küljes. Allora! Ütlesime, et vastuse anname esmaspäeval. Käisime poest läbi (tõesti elamisväärsed hinnad!!!) ja otsustasime jala koju minna, et näha, kui võimalik/võimatu see on. Kaardi järgi orienteerumine oli ok, vahemaad polnud ka väga pikad, ainult et mägi oli võimas. Pidevalt 45° üles. Lohutasime ennast, et jõusaali nagu nii ei jaksa kinni maksta :)

Koolis tegime väikese hingetõmbamise. Nahk läks ronimisest päris märjaks, aga me olime ka üsna soojalt riides. Mõtlesime, et kui me nagunii juba seal olime, siis võiks ka klasside olemasolu checkata. Tahtsime lihtsalt koridori jalutama minna, aga valvelaud pidas meid kinni. Ei suutnud talle seletada, mida me soovime, aga õnneks oli Frederica seal ja ta vahendas. Klasse täna vist polnud, aga saime süsteemi selgemaks. Iga kord tuleb valvelauas registreeruda ja täita paber: nimi, eriala, õpetaja, mis kellast, mis kellani. Klasse saab ka ette broneerida ja koolimaja on iga päev enamasti lahti. Aga... harjutusaega on ainult kaks tundi päevas ette nähtud, ise valida vähemkajavat klassi on keeruline (vahepeal checkasin, et 4-5 neid koolimaja peale neid siiski on) ja nädala algus on klassidega üsna kitsas. Õnneks on üliõpilased üsna laisad ja ilmuvad u poole üheks. Vahest on siingi võimalusi nihverdamiseks. Mulle ju meeldikski hommikul vara harjutada. Mina veel esialgu päris ära ei läheks...

Kodus ootas meid ees vestlus Antonioga. Mõtlesime mitu korda igasugused argumendid läbi. Evelyn kirjeldas meie vestlust pärast nii: „Siis ajasime jama ja siis ütlesime seda, aga see oli ka muidugi bullshit...“. Mõtlesime välja story, et saime alles nüüd koolist teada, et meie ERASMUSe rahad võeti palju väiksemaks ja et Evelyn ei saa seda endale lubada ja sõidab Eestisse tagasi jne. Antonio hakkas aga oma juttu ajama, et tema peab eelmisele üürnikule deposiiti maksma, pluss ta peaks omanikule korteriüüri maksma. Andku me talle see deposiit. 220 eurot SELLISE korteri eest ja vaid neli ööd sees oldud. Absurdne! Jäime siiski kumbki veel mõistvaks ja üritame siia kiiresti uue õnnetu siia tuppa leida. Ta pakkus, et kui Evelyn läheb ära, siis võiks mina ju kasvõi üheks kuuks siia jääda, aga ma pole kindlasti nõus. Ütlesime, et ma leidsin juba väga sobiva korteri, mis on odavam ja suurem ja kooli ligidal ja ma kaotaks selle võimaluse, kui jääksin kuuks siia. Ütlesime, et saan sinna uude korterisse sisse kolida alles esmaspäeval. Ega ta ei taha meid lahti lasta enne, kui uus on asemel ning tundus, et ta ei uskunud, et praegu leiab kergesti kellegi uue. Võõramaalaste ülikoolis algas kool oktoobris ja tõenäoliselt on enamus juba ammugi koha leidnud. Või juba olukorraga tuttav, sest Antonio reklaamib seda kui väga odavat. Aga see pole oma hinda väärt. Üldsegi mitte. Tegelikult pole Evelyn kusagile ju alla kirjutanud. Nii et kuidas nad meid üldse kinni pidada saavad. Mul on küll juba vaikselt tunne, et lähme lihtsalt minema, sest praegu karjuvad nad köögis täiest kõrist ja laamendavad. Algul ehmatasime ära, kuid pärast arvasime, et vahest vaatavad nad jalgpalli.

Ma ei taha siin toas olla! Vaadake keegi värske pilguga ja öelge, et me võime siit lihtsalt minema jalutada ja jätta Antoniole näiteks 30 või 50 eurot siinoleku päevade eest...

K-O-L-M-A-S

Ärkasime täna jälle hilja. Umbes kell 10 itaalia aja järgi. Olime plaaninud siis juba kodust välja minna, aga võta näpust.
Kõigepealt netti. Peaks küll juba nö päristegevustega tegelema hakkama, aga nii kaua, kui siin elame, ei ole eriti võimalusi. Meel oligi pisut must, sest esiteks tundus, et akna taga on ilm on samasugune vihmane ja külm nagu eile – mis Itaalia see on! – ja skype’ga rääkides paistis, et Eestis paistab ilus päike. Ma nii lootsin, et peale seda külma ja vihmast oktoobrit saan viimaks sooja või kui seda mitte, siis vähemalt päikesepaistesse. Maailm tunduks nii palju rõõmsam ja ilusam. Ooot, oot... taevas on ju selge ja päike paistabki. :))))))) Meie aknast on vaade krohvitud majaseinale ja päike ei paista üldse sisse. Sellega oleks väga raske leppida. Aga siin ongi väga kitsad ja kõverad tänavad ja majad arenevad pigem kõrgusesse nagu kõiksugused trepidki. Nemad vist pigem hindavad majade jahedust, kui päikesesooja.

Teine ja peamine põhjus muretseda oli korteriküsimus. Kuna saime teada, et meie pärast kolis siit välja üks vene tüdruk ja Antonio arvestas, et Evelyn jääb kindlasti siia ja pealekauba on nad väga lahked ja mõistlikud, siis on natuke keeruline lihtsalt kohvrid kokku pakkida ja siit jalga lasta. Me oleks justkui midagi lubanud. Antonio rääkis juba deposiidist. Võib-olla on nad viisakad senikaua, kuni probleeme pole. Meil tegelikult ON probleem: esiteks viisakalt öeldes lõhnad. Keegi neist suitsetab ja pidevalt on korteris läppunud niiskuse hais, mis jääb kõigele külge. Õudne. Teiseks on ruum väga väike ja kivipõrandaga. Tahaks ju kusagil trenni teha jne... harjutada. Soe vesi väga kahtlane, remont tegemata, värv kukub seinast ja hallitus vannitoanurgas. Vannituppa pääseb läbi köögi, mis ühtlasi on elutoaks ja aeg-ajalt käivad neil ka sõbrad... Kuigi korterikaaslased on suhteliselt korralikud ja puhtad, siis see siiski ei sobi. Siia me kumbki kindlasti ei jää.

Pealegi vaadates pakkumisi ümberringi – sellise hinnaga on võimalik kahe peale saada omaette väikese korteri. Odavamaltki! Hinnad on vist sel aastal langenud, sest siin olevat praegu vähem üliõpilasi. Homme lähme üht korterit vaatama. Hind odavam kui siin, asukoht la universita per stranieri juures (keskusele lähedal, ühissõidukile me kindlasti kulutama ei hakka), tubaköök, euroremonditud, mööbel, nõud, kommunaalid, voodilinadki hinna sees. Ainult interneti pole, aga seda uurime, kas saaksime kas või ise sisse panna, sest see on tõesti parim pakkumine. Ja omanik räägib inglise keelt! ;)

Jalutasime siis hommiku (päeval) päikesepaistes kooli poole, oli nii soe, et koorisime riideid seljast ning ma kahetsesin iga natukese aja tagant, et ei võtnud fotokat kaasa. Linn on ju imeilus.

Orienteerusime kooli ja meile öeldi, et praegu ei ole õige aeg – tulge paari tunni pärast. Jama. Vaatasime pisut stende ja mõtlesime, et lipsame siiski sisse ning vaatame ringi. Klasside uksed olid lahti ja võtmed ees. Harjutame? Läksimegi kumbki suvalisse klassi ja hakkasime mängima.... Ai-ai, mängiks nagu kivist kastis – kivipõrandad, kivilaed ja lagedad kiviseinad. Kajab meeletult, see on surm flöödimängule. Panime pillid kokku ja vaatasime edasi. Teiselt korruselt leidsime ühe klaveriklassi, mis oli summutatud. Otsisime teist klassi ja märkasime nüüd, et iga koridori otsas oli laud, kus pidi klassi registreeruma (muide nägime seal ka ruumi, kus olid pesumasinad!?). Hehee. Kolasime koolimajas ringi. Vaated on kenad – kõrgelt mäeküljelt alla orgu – ja maja ise samuti. Jõudsime ringiga sissekäigu juurde tagasi ja ERASMUS kordinaator Nancy (britt ja räägib briti aktsendiga itaalia keelt) küsis, kas me oleme Eva-Maria ja Evelyn. Oo, jah! Ta näitas meile kätte, kuhu minna, kui kell 15.30 saab. Küsisime, kas me võime senikaua kusagil harjutada... Meile leiti üks klass (mis mõttes? Enne olid ju nii paljud vabad, aga ok). See oli järjekordne kajahirmutis, kuigi vaade oli imeilus – me rikume oma mängu nii ära, korteri peaks kindlasti leidma sellise, kus harjutada saaks. Ma jalutasin senikaua linnas, kuni Evelyn harjutas ja pärast vastupidi.

Mõtlesin, et jalutan suvaliselt mööda ilusamaid kohti, aga jõudsin üllatavalt kiiresti peatänavale. Tundub, et parim orienteerumisnipp on see, et üles läheb keskväljakule ja alla linnaservale – toimib. Mõtlesin, et otsin siis ajaviiteks selle kuulsa la universita per stranieri üles, kuhu kogu linnakese üliõpilaselu on koondunud. Tegelikult jalutasime sellest eile ja mina ka täna märkamata mööda, aga ma küsisin ja mind juhatati selle juurde. Sisenesin ja „jalutasin ka majas turisti“. Otsisin stendi, kus korterikuulutused peal. Esiteks ronisin kõrgemale. See on väga äge maja – suur ja vana. Üks korrus on nii kõrge nagu meil kolm korrust. Tõesti! Suured trepid, kaunistused, seinamaalid, kujukesed... Klassiruumid on ka huvitavad – seal on pingid nagu keskaegsel maalil, puust voolitud. Tundus, et ka seal oli esimene päev ja koolimaja uusi õpilasi täis. Lugesin, et segreteria on -1 korrusel. Läksin siis madalamale. Segreterias oli siesta. See vist on üsna levinud – poekesed ja kõik muu on 13-16 suletud. Hakkasin juba välja minema, aga mõtlesin, et vaatan veel kohviku juurde... ja seal see stend oligi! Ei hakanud sel hetkel süvenema, meil ju oli leitud mitmeid pakkumisi. Läksin tagasi. Tee peal leidsin veel ühe huvitava koha, kus autotee läks sillana üle pika jalakäijate trepi ja seal oli väga vana veerenn, mis praegu on jalakäijate sillana. Olin seda enne pildilt näinud :)

Oh, jõudsime viimaks sekreteri Frederica juurde, kes rääkis samuti kenasti inglise keelt ja tal oli täna sünnipäev. Saime teada, et Evelyni õpetaja on Claudia Giottoli (päris korraliku CVga) ja minul on keegi noor ja uus mees Tabacchin. Mõlemad räägivad inglise keelt :) Jõuluvaheaeg on 23. dets kuni u 2. jaan, aga kuna meil pole vaja kohustuslikus korras teistega koos eksameid sooritada, siis ma arvan, et võime pikemat aega kodus olla. Ma näen oma õpetajat alles järgmine esmaspäev.
Jalutasime tagasi ja otsustasime lubada endale ühe korraliku kõhutäie ehk ühe kebabi. Maitsev. Läksime veel poodi, ostsime jogurtit ja tulimegi koju. Siin uurisime tunde tagasisõidupileteid: Perugiast rongi või bussiga Rooma rongijaama (rongide koduleht ei andnud infot, ei tea, kas nad on sellele ajale streigi planeerinud???), sealt edasi kumbagi Rooma lennujaama, olenevalt kas tuleme Ryanairiga Stockholmi või AirBalticuga Riiga. See on kohutav klapitamine ja hindade kalkuleerilmine.

Tahtsin õhtul ühe oma jogurti süüa, aga külmkapis seda konkreetset enam polnud. Meie korterinaabrid suhtuvad vist külmkapi sisusse üsna vabalt ja ei eralda väga, kelle mis on. Kuna meie suhteliselt loeme raha, siis see meile samuti ei sobi. Seal oli siiski hulgaliselt väikeseid jogurteid ja võtsime kumbki õiglase hulga.
Pakkisime oma kohvrid enam-vähem kokku, et homme vajadusel kohe jalga lasta. Uude koju...

Eile käis argentiinlasel (me kutsume teda nr 2 ja Antoniot nr 1, kui neid taga räägime muidugi ;) sõber külas. Võtsid veidi veini, suitsetasid (võib-olla akna peal, aga hais tuleb ikka tuppa) ja rääkisid, ei, peaaegu karjusid poole ööni. Ehk siis läbu teisipäeva õhtul. See tundub olevat tavaline praktika, sest argentiinlane teeb juhutöid.
Magama, sest võiks ju hommikul normaalsel ajal tõusta... Seekord paneme ka kella.


NB! Hirmus pikk jutt jälle. Ma vist edaspidi teen lühemaid... Ma loodan, et edaspidi on muudki teha :)

T-E-I-N-E

Halb ilm oli - vihmane ja suht külm. Käisime linnas ringi. Ilus vanaaegne, kõik kohad on treppe ja kallakuid ja väga kitsaid tänavaid ja väga vanu majasid ja pisikesi poekesi ja umbkeelseid itaallasi ja palju muud täis. Algul viis Antonio meid mööda 3D kõveraid tänavaid peaväljakule - mäe otsa. Tänavad olid 3D kõverad selle pärast, et nad mitte ei pöördunud ainult vasakule ja paremale, vaid kogu aeg samal ajal ka üles või alla. Tema pidi minema panka arveid maksma ja pärast hambaarsti juurde tarkusehamba operatsioonile ja seepärast seletas ta meile paari sõnaga, dove è la conservatoria di musica. Nägime siis ära selle trepi, mis platoolt alla viis. See oli väga lahe koht. Keskaegsete müüride vahelt viisid käigud ja trellitatud akende taga olid valgustatud ruumid nagu vangikongid. Lühemad ja pikemad lõigud liikuvaid treppe sõitsid üles ja alla.

All vaatasime ringi ja polnud sugugi lihtne mingit konservatooriumit leida. Seda enam, et me ei teadnud, missugune see peaks üldse välja nägema. Küsisime inimestelt oma parimas itaalia keeles, aga üks tädi ei teadnud ja teine juhatas meid hoopis lastemuusikakooli juurde. See oli samuti väga lahe hoone: siseõu, sammastega käigud igas küljes, millele avanesid otse klassiruumid. Secreteriast juhatati meid hoopis teisele poole treppe. Mõtlesime, et vajame ikka täpsemat linnakaarti. Itaalia keele õpetaja ütles, et infost ei saa seda küsida, sest seal on kallid, aga kui me palume meid mingisse konkreetsesse kohta juhatada, siis pistetakse kaart niisama pihku. Nägime hotelli ja proovisime kohe järgi, kas see kavalus ka töötab. Saimegi juhatuse ja kaardi, mis oli vist vähekene parem. Nüüd juba orienteerusime ja kõndisime piki õige kitsast kõverat tänavat, kus sõitsid ka autod ja nende eest pidi seina äärde või ukseavasse hoidma. Vihma muudkui tibas ja tänavad olid orienteerumiseks väga arusaamatu kujuga. Nägime ära etruskideaegsed müüdijupid ja väravad, mis olevat enne meie ajaarvamist mördita kividest laotud. Konservatooriumist kõndisime esiteks mööda ja siis lugesime, et 2. novembrilon see üldse suletud.

Tulime tagasi keskväljakule ning hakkasime telefoni sim-kaarti otsima. Küsisime putkast, kohvikust ja tubakapoest (sellised tobaccod on neil nagu kioskid). Enne mõtleme küsimuse kenasti välja, kuid vastuseks tuleb vurinal itaalia keelt, millest me ju nii palju aru ei saa. Õnneks ootas sabas üks inglise keelt rääkiv tüdruk, kes meid Wind tefonioperaatori esindusse juhatas. Süsteem on selline, et ostad sealt kaardi 10 eurot ja pead selle järgmisel päeval tobaccos aktiveerima (ei tea, kuidas). Viis eurot kõneaega on kohe peal ning võid nii palju, kui soovid, juurde lisada. Kõneminut 12 centi ja sõnum 15. Homme hakkame korterit otsima!

Orienteerusime jälle mööda mägesid tagasi. Ümberringi ilus vanalinn, kivine. Antonio rääkis tulles, et kusagil läheduses teatud suunas on pisike toidupood. Mõistus juba sellest pidevast mõistatusülesannete lahendamisest väsinud. Aga ka selle leidsime üles ja kalli lihapoe selle juures kah. Päriselt hakkas aju üles ütlema, kui tuli hindu konverteerima hakata. Päris kallis, aga linnaäärsed suured marketid pidid oluliselt odavamad olema. Homme või ülehomme läheme sinna. Viimaks jõudsime koju. Sõime ja puhkasime.

Homme on ees kooliküsimused ja korteri otsingud. Püüame siiski leida kooselamist, aga see võib päris keeruline olla. Praegune tuba on odav ja suhteliselt heas kohas. Kui saaks midagi siia ligidale oleks ka hea. Näis...

Siin jõudsin jälle ehmatada: arvuti ei läinud netti. Hommikul installisin mingisugust kaitset, mida arvuti pakkus ja firewalli ikoon muutus punaseks (praegu on normaalne). Appikene, kas ma rikkusin miskit ära! Õhtul jälle jama. Veaotsija ütles, et asi on routeris. Aga miks siis teistel arvutitel miskit häda polnud? Tegin restarti, ja uurisin puurisin, lõpuks tõmbasime routeri juhtme välja ja panime jälle sisse. Siis sain mina korda ja Evelynil kadus. Vist on limiteeritud ühendus. Evelyn sai ka sisse, aga siis tuli see argentiinlane ütlema, et tulgu üks meist välja, sest ei saagi üle kolme arvuti sees olla. Veel üks põhjus välja kolida :)

I-T-A-L-I-A

Päeval enne minekut oli mul veel mõndagi jooksmist. Viimased asjad pakkida, õmblesin omale jälle pruunist-lillast roosidega riidest koti, siis linna, kus jagasin laiali laenatud asju - noote raamatukokku, midagi oldesse, vahetasin raha jne jne. Tegelesin veel nö millegi tühisega, et sõitsin mööda linna ringi, aga just see andis mulle hea tunde. Koju jõudes tundsin, et nüüd jõuan üle pika aja tervenisti koju - kõik on linnas tehtud, inimestele head aega öeldud, nüüd on paar täiesti OLEMISE tundi.

Kodus vaadati suureks üllatuseks slaide. Sellest ajast, kui me veel päris pisikesed olime ja riburada sündisime. Vaatasin neid uue pilguga märgates varem tähelepanuta jäänud detaile. Soe ja ühtne tunne muidugi ka. Kass ronis sülle. Tegi mind küll karvaseks, aga mis siis - ta mõnules minu käte all...

Enne minekut tuli meelde veel üks oluline asi. Hakkasin meenutama, mida ma päeva jooksul söönud olin ja meenus, et vaid mõned küpsised. Ja varasematel päevadel ununes see vajadus samuti pidevalt ära. Jõudsin siis selle vea ka parandada.
Enne bussijaama sõitmist läksime veel ühest kohast läbi. See oli viimane tegemata liigutus ja väga oluline. Kuu kumas taevas, õhk oli karge ja härmatis sätendas maas, tumedad puud. Väga ilus!

Kui istusime Riia bussile, siis Evelyni esimene küsimus oli: kas sa üldse tahad sinna Perugiasse minna? Sel hetkel me kumbki ei tahtnud. Seal ei oota ees midagi silmnähtavalt suurepärast. Muusikaline tase on lõunamaiselt nõrk, inimesed näevad sinus seda, mida sa hetkekski öelda pole soovinud. Aga nii palju jääb maha.
Buss oli õnneks väga tühi ja pärast väikest jutuajamist keerasime pinkidele täiesti pikali. Sai natuke magada, kuigi iga natukese aja tagant ärkasid pidurdamise või tulede peale üles.

Riia lennujaama saime kenasti enne viit sisse ja seadsime end sinna samuti tukkuma. Evelyn ütles pärast, et magasin pats üle silmade - oligi hea, sest tahtnuks magada, aga pink on kõva ja päike säras. Suurtest akendest paistis valgus madalalt üle härmatanud maa akendest sisse.

Check in ja lennuk. Püüdsime jälle magada, aga üle Alpide lend oli VÄGA ilus. Päikesepaistelised mäeteravikud, lumeliustikud, majadekobarad, teed, punakad puud, mäeküljele toetuma jäänud udused pilved. Võimas.
Vesi. Kas see ongi Vahemeri!? Tundub nii. Sinka-vonka teed, kõrged sillad, tihe rannaasustus, taamal udusse uppuvad mäestikud, sügavale maismaale lõikuv fiord, saared, veepiiri palistab liivariba ja nüüd avar hele meri...
Rooma on vähem kui tund. Maapinnal 16 kraadi.

Lennukis. Evelyn magab. Vahepeal leiutasime asendi, kus tema pea oli minu süles ja minu käsi tema kõhul. Tekkis mõte, et peakski Itaalias lesbipaari hakkama mängima. Missugune raiskamine see nende murjamite meeste silmis oleks! Lennukist võtsime kaasa mõnusad tumesinised õhukesest fliisist tekid. Mõned võtavad.

Well...Rooma. Temperatuur soe... tegelikult vist umbes 16 kraadi, aga tubase riietusega aitas olla küll. Ekslesime ronge otsida. Käisime läbi saali edasi tagasi ja lõpuks leidsime. Leidsime putka, kust tuli osta pilet, 11 eurot, ja ka õige rongi. Küsisime reisisaatjalt piletit näidates, kas see on õige rong Rooma kesklinna. Jah, aga te peate pileti perroonil olevates kollastes automaatides komposteerima. Suured kohvrid ringi ja tegime seda - vähemalt masin klõbistas mõlema pileti puhul tšik-tšikk. Rongid on kõik väga kõrged ja oma raskeid kohvreid üles vinnata oli päris jõusaalivääriline ülesanne. Leidsime koha ja paigutasime kohreid kitsases vahekäikudes. Uurisime pileteid ja ei saanud aru, mis peaks näitama, et need on komposteeritud. Mina märkasin paari väga pisikest muljumisjälge ja Evelyn üliväikest läikivat kohta, aga see ei saanud ju õige olla. uurisime ka kahe saksa naise käes olevaid pileteid ja ei märganud ka midagi. Ükskõik - me ei saanud nagunii enam midagi teha ja muretsesime rohkem selle pärast, kas me oskame õiges kohas maha minna. Väsinud olime ka. Läks kenasti õnneks.

Järgmine rongijaam ja piletiautomaadid. Käisime jälle oma suurte kohvritega ringi nagu kaks heledat küsimärki. Kui midagi küsisime, siis vastati napilt, sest kõik peaks ju imelihtne ja selge olema: tõenäoliselt perroon nr 1 ja piletiautomaate on igal pool. Aga need olid erinevad ja me ei leidnud ei trükitud ega elektroonilistelt tabloodelt Perugia nime. Vara oli ka veel. Lõpuks Evelyn helistas Heidile Eestisse ja kõik sai palju selgemaks. Ostsime pileti (õnnitlushetk! 10.50 eurot) ja otsustasime midagi hamba alla otsida ja hiljem tagasi tulla. Kobistasime ümber ühe kvartali ja uurisime olukorda. Kas oli siesta või oli kinni pandud asutuste sildid majadelt ära korjamata. Vaatasime mõne restorani hinnakirja ja vaatasime aknast sisse nooblilt kaetud laudu - peaks hindu vist tundmatu x-väärtusega korrutama.

Lisaks sellele äratasime tähelepanu kahes noormehes, kes esiteks püüdsid pilku ja tervitasid (väga paljud teevad seda) ja kui me oma üle kõnniteeäärte turnimisega neile uuesti ette jäime, siis hakkasid viisakalt rääkima ja tulid kaasa. Kobistasime tagasi rongijaama ja kui ütlesime, et tegelikult otsisime mingit toitu: maitsvat... ja odavat (keeruline kombinatsioon) ja lisaks võiks ka tervislik olla. Nad juhatasid meid teisele poole rongijaama Pizzeriasse. Senikaua kuni me valisime ja sõime ei tahtnud nad pealetükkivad olla ja ootasid väljas (muie ;). Edasi leidsime, et nende kohvritega me küll kusagile jalutama ei lähe, vaid otsime esiteks vetsu ja siis istume kusagile. Läksime McDonaldsisse vetsu. Algul oli suhteliselt väike järjekord ja ma käisin ära. Üks pikk veidi blondeeritud lokkidega noormees jällegi tervitas mind, kuid hakkasime selle peale Evelyniga omas keeles rääkima. Kui ta vetsust välja tuli ja möödus sosistas ta mulle kõrva: " See you!". Oo, kuumad tõmmud mehed! Või vastandid tõmbuvad ja kõik see muu tore jutt... Evelyn pidi palju kauem ootama ja üks itaalia tädi nö elas tal tüütult seljas. Ma vahetasin sel ajal kõrged kingad potaste vastu.

Noormehed - Francesco ja Luca - ootasid meid vist endiselt väljas, aga me vaatasime sinnapoole, kuid ei näinud neid. Natuke lootsime, et nad lahkusid...
Mõtlesime, et istume seal samas ja joome teed. Ostmine võttis ka aega ja kui ma teega lauda jõudsin, siis tulid peagi pisut teatraalselt solvunud noormehed. Evelyn keerutas meid välja, et me käisime aknast vaatamas ja ei näinud teid ja arvasime, et olite läinud. Bla-bla. Üks neist jäi kergesti rahule, aga teine vist mitte päris. Pärast siiski vestlesime ja nad saatsid meid tagasi rongijaama ja jätsid jumalaga. Kontaktist nii palju, et Evelyn kirjutas Francesco e-maili üles ja lubasime kirjutada, kui KAHE KUU pärast jälle Roomas oleme...

Nüüd leidsime kenasti, et Perugiasse läheb rong perroonilt nr 2 ja vinnasime kohvrid jälle rongile. Oleks peaaegu 1 klassi maha istunud - see veel puudus... Läksime järgmisesse ja istusime, kuid otse meie juures olid noored, kes kuulasid muusikat ja sõid krõpsu. Kolisime järgmisesse ja see oli hea mõte. Istusime ja leidsime, et nüüd võiks paar tundi mõnusalt lõõgastuda ja muusikat kuulata. Muide rong vahetas kõrgusi, nii et kõrvad läksid vahepeal päris tõsiselt lukku.
Tuli kontroll. Pikkade ripsmetega kena noormees. Näitasin käega, et pilet on meile kahele. Ta vaatas, lõi augu läbi, küsis, kas ma inglise keelt räägin ja ütles mulle, et tule kaasa kupeest välja.

Panin jalanõud jalga ja läksin. Seal ta seletas mulle, et pilet on õige ja sellega on kõik korras, aga me polnud seda perroonil jälle komposteerinud. Mõtlesime sellele enne ja oleks peaaegu küsinud, aga kuna pilet nägi hoopis teistsugune välja kui eelmine talongilaadne, siis jäi see asi niisama. Süsteem on selline, et ükskord ostetud piletit võid alles mitme kuu pärast kasutada, aga komposteeritud piletit ainult kuue tunni jooksul. Kontroll näitas mulle klaasil itaaliakeelset silti, kus oli kirjas ja alla tõmmatud, et ilma piletita ja komposteerimata piletiga sõitmise eest on trahv 50 eurot. Poiss seletas, et võtaks meilt kahe peale 50 ja olge õnnelikud. Ütles, et ootab raha, siis vormistab trahvikviitugi.

Läksin ja rääkisin olukorrast Evelynile. Mida!!! Ütleme, et meil pole sularaha. Kaardi teeme ka alles Perugias... Meie noormees kontrollis edasi ja jälgis meie näoilmeid. Kui ütlesime, et meil pole sularaha, siis ta ütles, et võime ka kontorisse minna ja kaardiga terve summa maksta... ja kadus kiiresti, tõenäoliselt mõttega jätta meid praadima. Jõudsime aruteluga selleni, et hiljem ei leitaks meid üles. Esitame valeandmed või näitame dokumentigi, nad ei tea, kus me oleme. Ebatõenäoline, et ühe rongitrahvi pärast hakataks välja uurima, kus on kaks teise riigi kodanikku. Evelyn arvas, et selle raha pistaks noormees lihtsalt taskusse.

Kontrolli oli leidnud ka teise õnnetu teadmatu. Seekord soomlanna. Kahtlust äratas ka see, et kogu jutt käis kogu aeg kupeest väljas ja kui ukse juurde tulid väljuvad inimesed, siis ta ütles, et ootame ja ta seletab minuti pärast edasi. Seal oli päris külm, nii et mina küll juba päris värisesin. Ta näitas ka meile peatuses ära, millised on need komposteerimisaparaadid. Selge, teinekord teame. Soomlanna läks raha tooma, kuid Evelyn andis dokumendina juhiload. Ma oleks läinud enda oma tooma, aga ta ütles, et ühest piisab. Senikaua, kuni ta teise tüdruku raha ootas, ei teinud ta dokumendiga midagi. Siis kirjutas ta soomlannale trahvikviitungi ja võttis raha. Ei saanudki aru, kuhu see kviitungi koopia sai - kas prügikasti või andis ta neiule mõlemad kaasa, aga enda paberite vahele ei jäänud sest jälgegi. Samuti taha käis üsna suvaliselt paberite vahele. Evelyn küsis, kas pole mingit varianti, et me maksame vähem, vaesed üliõpilased nagu me oleme. Temal oli 10 ja minul 15 eurot rahakotis (mul oli ülejäänud raha üldse sukasääres ;). Noormees vaatas pisut dokumenti ja näis, et ta ei oska sellega midagi peale hakata. Mõne hetke pärast saatis ta meid kohale ja ütles, et tuleb mõne minuti pärast... maybe. Maybe... Ei tulnudki enam.

Näis, et selle pisikese suli trumpasime seekord meie üle ja ta arvas, et meil tõesti pole midagi. 100 eurot teenis ta tippi sellegipoolest - uks poiss käis veel sama teed. Itaalia keele õpetajal oli õigus - kust vähegi võimalik, sealt nad mänguliselt koorivad, aga ebaviisakad või julmad nad pole.
Rongijaama tulid meile vastu Antonio, korteriomanik ja tema sõber. Minu kohver otsustas viimasel hetkel katki minna - sang tuli ära, aga see pole nii suur probleem, kui näiteks ratta purunemine.

Sõitsime autoga linnas nagu labürindis. Pime, mäed ja kurvid. Lõpuks parkisime minu jaoks kõhedusttekitavalt järsule tänavale ja jõudsimegi kohale. Tuba on väike ja kena ta välja ei näe, aga suhteliselt puhas. Siin elab Antonio ja veel üks argentiina noormees. Neti parooli küsisime kohe ja sinna me kumbki sukeldusime. Mina magasin väga hästi ja peagi lähme linna ja kooli avastama.