PÕGENEMINE

Õhtul rääkisime poole ööni oma võimalustest ja plaanidest. Ei saanud magamagi jääda. Surfasime netis ja võtsime igasuguste inimestega ühendust. Siin ja Eestis.
Lõpuks jäi nii, et pakkisime kohvrid kokku ja tulime hommikul korterist tulema (vahepeal käis päris segaseid mõtteid peast läbi ehk läheks kas või akna kaudu... :))). Enne rääkisime gmailis eesti ERASMUSkordinaatoriga oma võimalustest ja saime teada, et siiski tullakse tagasi, kui mingeid põhjuseid on...
Hull kuulatamine ja sosistamine, kas ei kosta kõrvaltoast hääli ja keegi ei tõuse veel. Vinnasime oma raskeid kohvreid ja krabistasime kõrvulukustavate kilekottidega. Hingasime kergemalt alles siis, kui nurga taha jõudsime. Jätsime kirja Antoniole, et tuleme pärastlõunal kuulutuse järele (ta pidi koostama teksti, et otsib kedagi uut, me muidugi pakkusime selles oma abi) ja räägime muust. See muu oli raha, mida me üle 30 euro kindlasti ei maksa. Kobistasime oma raskete kohvritega neist kõrgetest kallakutest üles ja vältisime treppe. Pidime lausa puhkepause tegema. Trennivõimaluste üle ei saa kurta ;). Minul ju kohvri tõmbamise sang läks ka esimesel päeval katki... Sidusin siis kilekoti sangaks ja võtsin keerasin nahkse sussi ümber, et ei sooniks nii hullusti. Koomiline, aga tarisime üle kahekümne kilo kaaluvaid suuri kohvreid mäest üles alla. Pluss seljakotid-käekotid pillide ja läpakatega.

Koolis küsisime una aula per studiare. Valida me ei saanud, vaid saime jälle tolle 12. klassi, kus kajas nagu suures vannitoas. Ja mis veel absurdsem – kahe peale. ????? Mängisime siis kordamööda, kuigi samas veel sõime ja arutasime pikalt tegevuskava.
Oi, nii mõnus on pilli mängida! Kahjuks on meil siiani nii vähe võimalust seda teha. Saab kontakti oma keha ja tõeliste vajadustega, sest igasuguseid mõistatusi lahendades pole aega isegi märgata, et oleme magamata ja unustame süüa. Käisin vahepeal raamatukogus ja küsisin netti. Selgus, et neil polnud seda veel...??? Olgu siis. Linnas on internetipunktid 3 eurot tund või kohvikus tasuta neti, kui tellid midagi. Ega väga seda kasutada ei raatsi.
Umbes tund enne meie aja lõppu astus uksest sisse mees pisikese kohvriga. Ta ütles, et hakkab ruumi tunniks ettevalmistama, me võime harjutada. Loodame, et ka see pole igapäevane praktika.
Enne linna siirdumist paigutasime kohvrid koolimajja kindlamasse kohta (panime lukku ka) ja tegime põhjalikuma ülevaate klassidest. Kirjutasime üles heade klasside numbreid ja leidsime, et terve kolmas korrus on praktiliselt head klassid. Tore! Aga kuidas neid saada?

Jalutasime linnas ja hakkasime märkama linna. Müürid, katused, aknad, tornid, rohelus, tänavad... Kui Evelyn ära läheb, siis ostan kindlasti fotoka. Üldse pole Eestisse selle linnakese ilu vahendanud. Seekord tegelesime pisut selle küljega. Päike tuli välja ja jalutasime üsna umbes, kuigi ainukeseks eesmärgiks oli üles otsida see tänav, mis ammustel aegadel oli veejuhe. Enne kui sinna lõpuks siirdusime, käisime läbi la universita per stranieri’st, sest sealne WC oli väga uhke klaasuste ja kauni interjööriga. Puhkasime veel koridoris pingil, sõime järjekordse väikese jogurti. Kui jälle tänaval olime, märkasime teatavat tähelepanu. Võib-olla sellepärast, et olime ülikooli juures ja päike paistis, tuues meie blondsuse paremini esile. Üldiselt oleme vist nii asjalikud kogu aeg olnud, et keegi meile komplimente väga tegema pole kippunud.

Tagasi koolis üritasime saada Francesca jutule. Pidime mõnda aega ootama. Rääkisime oma murest seoses harjutamisega (enne muidugi harjutasime jälle kuivalt läbi). Francesca vastas umbes, et kaks tundi peaks normaalne olema ja neil käib väga palju ERASMUStudengeid, kes jäävad rahule. Uurisime täpsemalt klasside laenutuse süsteemi kohta. Kaheks tunniks saab klassi broneerida ette. Võime küsida senza eco ja kui võimalik, siis tullakse muidugi vastu. Loomulikult saab klassi laenutada rohkem, kui on vabu (aga õpilasi on väga palju, juba flööte näiteks kokku 33). Peame lihtsalt reaalselt proovima, kuidas olukord on. Mõtlesin kohe välja süsteemi, et tuleme hommikul kooli. Broneerime sobiva klassi kaks tundi hiljemaks ja ise imbume senikaua mõnda vabasse klassi harjutama. Hommikul peaks neid leiduma. Kaks tundi harjutanud, võtame õige näoga oma broneeritud klassi. Nihverdamisruumi peab ju olema, eriti kui oled end tunniplaani ja muuga juba tuttavaks saanud. Proovime. Ja korteris peab ka pisut harjutada saama. Rääkisime ka ühe fagotiõpilasega Moldaaviast (vene keeles muide), kes on siin juba viiendat aastat. Asi tundus juba üsna võimalik.

...

Järgmine kokkusaamine oli Andreaga. Ta on Heidi hea sõber nendest aegadest, mil ta ise siin elas. Heidi on igasuguse infoga meid päris palju aidanud. Kuna meil oli kõht tühi, siis Andrea juhatas meid väikese pizzeria juurde, kust võtsime pisut kehakinnitust kaasa. Saime oma mured südamelt puistata ja kohaliku tagasisidet selle kohta, kas meie arvamised (mis ei lange just kokku korteriomaniku omadega) on ka laiemas kontekstis aktsepteeritavad. Andrea arvas, et 210 eurot me kindlasti maksma ei pea. Isegi see, et Evelyn lubas meilis kindlasti jääda, ei kohusta meid kõigega leppima, sest me polnud korterit ja sealset elu ju näinudki. Milline kergendus! Homme saame kokku korteriomanikuga ja pakume talle raha oldud ööde eest. Andrea uuris veel, kuidas meile meeldib ja miks me olime Heidile tagasi minemisest rääkinud. Ta kinnitas veel kord, et tavalisel päevasel ajal ei tohiks korteris harjutamine olla probleem. Ta läks seitsmeks tööle ja kutsus ka meid Karu koopasse (nii on selle tudengibaari nimi) tasuta internetti. Saime veel suured tassid kuuma šokolaadi pealekauba. See oli mõnus koht. Endine jazzbaar, kus käivad enamasti tudengid stranieri ülikoolist. Ühel britist manageril Chrisil on plaan sellest ka turistide jaoks kuum koht teha. Ta pakkus meile ka korterit, kuigi 300 eurot kummagilt kahese toa eest on ilmselgelt liiga palju. Ta kutsus ikka vaatama ja arvas, et mingi osa saab ka alla hinnata. Ta muretses endale terve korteri kaheks-kolmeks aastaks ja otsib inimesi teistesse tubadesse, kes aitaks tal seda maksta. Ise pidi ta korteris vähe aega veetma ja muud tingimused oleks jutu järgi üsna head, aga ta kalkuleerib siiski liiga suurtes summades. Jutt jookseb tal küll libedalt, aga me mõtleme siiski oma peaga...

Enne kooli sulgemist tõime oma kohvrid ära ja asusime hostelit otsima – Via Cortonese. Selleks pidime kohvreid jälle mööda treppe tarima. Mõnes kohas tuli ju kohver päris üles tõsta ja siis kiiresti edasi vudida, sest rahulikult käies ei jõua seda nii kaua tõsta. :))))))))) Mahtusime õnneks kenasti minimetroo väravatest sisse ja sõitsime eelviimasesse peatusesse. Sealt vasakule ja vasakule ning olimegi hostelis. Palusime voodeid tüdrukute toas kaheks ööks ja küsisime, kas õpilastele on ka soodustust ning saimegi 14 eurot öö ehk kaks eurot soodsamalt. Isegi carta giovanit (tudengikaart) ei pidanud näitama. Meie rõõmuks oli siin ju ka hommikusöök hinna sees. Jajah, nii see ju tavaliselt on. Palusime luba õhtul kööki kasutada ning kuigi tädi ei tahtnud esiteks seda võimaldada, sest seal pidi kellegi järel väga räpane olema, ütlesime, et oleme päris näljas ning käiks meil kiiresti ja lihtsalt. Ta lubas meil kasutada personalikööki, kuid oli ise alati juures, kui sees olime ja vee keemaminemist ootasime väljas. Sõime hirmsa hunniku, aga kõht oli tühi ka. Toas saime end kenasti puhtaks pesta ja peaaegu, et inimese tunne tekkis – suurem kergendus, et ei pea enam seal hirmsas Antonio toas olema ja silmakirjalikult head nägu tegema. Siin on küll väga palav, aga siiski parem kui külmetamine. Jälle kähku magama, sest homme tõuseme vara ja hakkame harjutusvõimalusi proovima. :)