TUNNE EI PETA KUNAGI

Hommik leidis meid hotellifuajees. See oli kena ja luksuslik, nii et nautisime sooja ja mugavusi. Olime vägagi unised. Enne kooli läksime kohvikust läbi, kus midagi tellides oli tasuta internet. Võtsime sooja teed ja vaatasime, kas Katrinilt on uudiseid. Polnud, aga saime kohviku parooli - fabuloso.
Umbes üheksaks jõudsime kooli. Vaatasime, et kohvrid olid ilusti alles ja tahtsime võtta klassi. Evelyn läks harjutama, aga minu õpetaja oli samuti seal ja kutsus mind otse tundi, kuigi pidin tulema tegelikult alles kell 11. Tal oli jällegi klass nr 15 ehk täiesti summutamata ning ma ütlesin, et proovin saada parema klassi. Tegimegi tunni nr 40s, kus vähemalt üks sein summutavate ribadega üle tõmmatud. Ma polnud tegelikult just hästi maganud ega söönud, nii et oma parimat vormi ei näidanud. Ei jõudnud pikki fraase mängida – kodutu olemine ei mõju tervisele just hästi. Aga kuulasin, mis õpetaja rääkis ja proovisin sellest võimalikult palju targemaks saada. Tundus, et kui ma pakun midagi välja, kuidas midagi teha või küsin selle kohta, mis mind huvitab, siis ta hea meelega on valmis mind aitama. Aga kas ma peaksin seda siin ja praegu tegema – andma märku, et minu suhtumine on teistsugune kui siin üldiselt ja otsekui looma enda jaoks algallikast õpetuse? Praegu, kus mul on bakalaureuse viimane aasta käsil. Alati on ju parem olla kollektiivis, kus sa pole parim, sest võrreldes ennast madalama tasemega on palju raskem end tõsisielt kätte võtta ja pingutada... isegi üle selle, mida arvasid, et oled võimeline.
Ta andis mulle paar harjutust ja rääkis, mida nende juures tähele panna. Proovisin mängida Gaubert’i. See polnud ju sugugi veel selge (olin vaadanud seda paar päeva) ja ma polnud kõige tähelepanelikumas olekus. Vaatasime veel Locatelli sonaati vanas kirjastiilis. See on ju pisut teistmoodi, nii et üksi kohe seda lugeda poleks osanud. Nii oli tunnist ikkagi kasu. Õpetaja mängis meeleldi mulle ette, kuidas miski kõlama peab. Siiski on nende suhtumine õppimisse ja õpilastesse teistsugune. Mina vajaksin väga konstruktiivseid juhendeid ja kuigi loomulikult tuleb lähtuda õpilasest ja tema konkreetsest tasemest, et edasi minna, peaksid meie arusaamised minu harjutamisest ja arendamisest olema ühesugused. Põhiline vahe on selles, et siin koolis on õpilaste suhtumine nagu meie lastemuusikakoolis või Otsas – mängitakse õpetajale, mitte endale ning üritatakse kergemalt läbi saada. Meie tahaksime olla harjutamises iseseisvad ning oodata õpetajalt abi, et ta näitaks oma kogemusesest lähtudes, kuidas midagi kergema vaevaga või kiiremini ära õppida. Aga siin meie jaoks harjumatult kergete ülesannete täitmine on pigem segav ja raiskab aega.
Jäime sinna klassi edasi, sõime ja arutasime jälle olukorda. Tundsin järjest selgemini, et ei taha siia jääda. Meel oli üsna masenduses. Püüdsin ju nii kaua positiivselt mõelda ja kui Evelyn ütles, et ta läheb, siis mina leidsin, et jään ikka. Aga mida rohkem seda olukorda nägin, seda enam jõudsin äratundmisele, et tahan ka ära tulla. Elu on siin ju üsna kallis ja kui ma ei saa ka oma eesmärke täita, siis pole asjal mõtet. Ma ei ole valmis kulutama oma pilli jaoks kogutud raha asja peale, mis ei vii mind jõudsalt lähemale minu unistustele. Oleme sellest sõidust õppinud hindama Eesti olukorda hoopis teisiti ning teisest küljest on see kogemus andnud palju julgust proovida minna õppima sinna, kuhu ma tõeliselt tahaksin. Uurisingi juba Berliini kohta. Olen saanud juurde otsusekindlust ja palju rohkem selgust selle kohta, mida ma tegelikult tahan ja vajan. Ja seda kogu oma elu kohta. Helistasin issile ja olin täiesti nutu äärel, aga pärast otsust tagasi tulla, tunnen kergendust ja rõõmu. Sellepärast usun kindlasti, et see on õige otsus.

Itaalia on lahe ning tahan siia tagasi tulla. Mõtlesin, et võiks siiski Licentia Poeticaga Chrisi ja Andrea juurde La Tana dell’Orsosse kevadel esinema tulla. See oleks väga rõõmustav. Aga siis juba hoopis teistel eesmärkidel. :D
Evelyn oli läinud minu kõne ajal paljundama, aga otsustas hoopis oma 5 eurose paljunduskaardi maha müüa. Ma tulin tema juurde – seisis seal otsustava näoga ja ma küsisin, mis ta teeb. Ütles, et üritab oma kaarti maha müüa. Ma vastasin, et müügu siis minu oma ka, sest ma lähen ka ära. Hiljem naeris Evelyn, et see oligi lause, millega ma teatasin oma otsusest. Oleme nende päevade jooksul nii palju koos olnud ja ühiselt koos mõelnud, et mul ei tulnud pähegi, et Evelyn ju veel ei teagi minu meelemuutusest. Enne polnud ma veel kindel ja napp päev tagasi rääkisin, et jään kindlasti. See pole siiski läbimõtlematu otsus, sest me oleme kogu aeg nii intensiivselt kõiki variante kaalunud, et meile tõesti tundub, et oleme siin olnud juba ligi kuu aega.
Evelyn oli enne minu tulekut just mõelnud, et järgmisele inimesele, kes tuleb, müüb ta selle kindlasti maha. Otsustavalt. Aga tulin mina. ;) Siiski tuli hetke pärast paljundama üks harfimängija, kes ostis meie mõlema kaardid ära. Milline juhus, milline vedamine ja samas kokkusattumus!!!
Kuna olime otsustanud ära tulla, püüdsime Frederica jutule saada. Ta oli öelnud meile, et on ka hommikuti sekreterias ja kui mei on mure võime tulla, kuid administraator pidas meid jälle kinni. Me ei tahtnud leppida ja püüdsime läbi lipsata, kuid see ei õnnestunud. Siiski saavutasime selle, et kui ütlesime, et meil on suur mure, siis mindi Frederica käest küsima, kas ta võtab meid vastu. Uksele jõudes oli kaugele näha, et tal on meist ja meie probleemidest juba väga siiber. Seekord rääkisin põhiliselt mina ja põhjendasin minekut kõige enam sellega, et mul on bakalaureuse viimane aasta ja kui isegi on on võimalik nende klassidega harjuda, siis mul ei ole aega sellise kohanemisega tegeleda. Printisime tema juures Evelyni pileti välja, kuid minu oma polnud veel ostetud. Vajasime jälle netti.
Läksime noortekeskusesse, kus pidi päris tasuta net olema. Meil oli korraks vaja, aga pidime seal omale konto tegema – terrorostide vastase turvalisuse pärast. Saime kiirelt pileti ostetud ja seal oli ka võimalik printida 10 lehte, aga kuna nad sulgesid, siis ei jõudnud. Üldse saime netis umbes kaks minutit olla. Proovisime siis väljas võrku leida, et kirjugi lugeda, aga see ei õnnestunud. Tore-tore! Milleks me nii palju aega raiskasime? Läksime stranierist läbi vetsu ja küsisime ka sealt, kas raamatukogus pole wifit. Tundus, et mitte ja raamatukogu oli üldse kusagil teises majas. La Tana dell’Orsosse ei tahtnud ka enam nägu näidata, sest niigi olime pühapäeval seal vist kaheksa tundi ja sõime vaid väikese lunchi.
Kuna kell hakkaski juba kolm saama, läksime tagasi kooli poole. Et siiski internetti minna, võtsime samast kohvikust, kus hommikul istusime kaks kreemipalli üks euri tükk. See oli üsna väike koht ja kui hakkasime laua taga läpakaid välja võtma, siis ütles tädi, et netti ei saa. Hommikul oli onu ja lubas kenasti. Praegu oli pausa aeg, nii et ta ei tahtnud, et meiesugused kliendid (valisime ennist päris tükk aega igasuguste saialiste vahelt, mida me süüa ei tahtnud, kõige odavamat) takistavad rahva juurdevoolu. Tädi ütles, et ühendusega on probleeme ja alles kella viiest saab jälle. Yeah right... Evelyni arvuti oli tegelikult juba jõudnud skype’i ära ühendada ja pärast nägime, et keegi klientidest oli ikkagi netis. Kiusu pärast istusime oma lauas kauem, kui oleks vaja olnud, tädi korjas meil ka juba tühja taldriku nina alt ning kui me lõpuks minema hakkasime, naeratas ta väga silmakirjalikult ning soovis head päeva. Läksime lihtsalt välja nurga taha ja kükitasime seina äärde maha. Tänavad on Perugias kitsad, kuid autod said meist mööda. Hädavajalikumad toimingud saime netis tehtud (kohviku parooli olime saanud juba hommikul) ja nägin, et minu pilet oli kenasti mailipostkasti jõudnud. Paras aeg Frederica juurde jõuda. Seal oli jälle järjekord ning ka meie tailasest pianist tukkus samuti pingil. Administraatorid kaitsevad oma ülemusi ikka hoolega õpilastest segavate sissetungijate eest. Seal oli mitu kadalippu või kindlustuspunkti – administraator ukse juures, nurgapealne tuba, kus enamasti oli mitu inimest...
Oodates läksid meist mööda Nancy – sealne Erasmuskordinaator ja minu õpetaja ning saime mõlemale oma olukorda selgitada ilma, et oleks pidanud neid ekstra otsima minema. Evelyn sai ka oma õpetaja noodi anda, et see edasi toimetataks.
Viimaks tuli Frederica välja ja võttis meid hoopis väljaspool järjekorda. Pidime kirjutama seletuskirja, miks me lahkume vist Archimedese organisatsioonile. Aga Katrin ütles ju, et ärgu me kirjutagu midagi, sest siis saab ta öelda, et me pole Itaaliasse üldsegi läinudki. Hm? Kirjutamata me sealt siiski poleks ka tulema saanud. Vormistasime siis paberi võimatult halvasti ja kirjutasime viimaseks lauseks, et kuna nägime, et meile siinne olukord ei sobi, siis ME EI TULE siia õppima. Nagu me polekski veel tulnud. Printisime minu lennupileti ka välja ja jätsime hüvasti. Enam pole neil kahte probleemset blondiini tarvis taluda ;)
Kui oma kohvrite juures jälle sättisime, siis läks meist mööda valjuhäälne ja jutukas orkestridirigent, kes enam ei tervitanudki meid nagu tal varem kombeks. Ei tea, kas tema oli ka solvunud...
Igatahes kolistasime nüüd jälle Pincetta metroopeatusesse, kuigi see asus teisel pool kesktänavat. Cupa oli ligemal, kuid mäletasime veel treppi, kus oleks tulnud kohvrit kanda, nii et eelistasime üle mäe vurada. Kogenud minimetrookasutajatena vaatasime ära visatud piletite seas ringi, kas ei leidu mõnda, mille 70 minutit pole veel läbi. Leidsimegi mõlemad ning oma suureks üllatuseks kohtasime Andread. Ta ütles, et läheb juuksurisse ning sõidab esimest korda minimetrooga (see ehitati eelmisel aastal). Saime sõidu ajal natuke juttu puhuda ja ka talle head aega öelda.
Hostelis võtsime veel ühe öö ning saime jällegi oma 120. toa. Panime kotid maha ja suundusime veel viimast korda poodi (ükskord jala tulles nägime Coopi läheduses ning orienteerusime sinna). Võtsime midagi ka kaasavõtmiseks – mina kastaneid ja Evelyn veini (ma muretsesin oma kohvri kaalu pärast, muidu oleks ka võtnud – odavaimad u kolmkümmend krooni pudel). Pesime pead ja pakkisime asjad. Tegelikult pakkisime lihtsalt natuke lennukit arvestades ümber, sest lahti polnud meil oma asju kusagil võimalust pakkida. Magama läksime vara, sest olime päris pikalt magamata. Nii mõnus oli voodis puhaste linade vahel puhata...