LINN KUI VIIRASTUS ARGIELUS

Kui ärkasime paistis hele päike. Seda oli ju nii vähe olnud – ikka kogu aeg vihm ja pilved. Sõime hommikust ja läksime välja sooja nautima ja roose pildistama. Metrood võttes proovisime jälle mitte raha kulutada. Evelyn leidis kehtiva pileti ja laskis tagasitulemise väravast läbi ning ulatas mulle. Me ei hoolinud kaameratest, sest see oli viimane kord, kui seda kasutasime. Kui Fontivegge, raudteejaama peatuses liftiga alla sõitsime, siis nägime küll mingites vormijopedes mehi väravate juures. Väike värin lõi sisse ja tegime, et otsime kotist midagi. Õnneks läksid nad teisele poole... :) Kui rahvas oli minema läinud kordasime väljumiseks oma nippi.
Rongijaamas ei saanud ühest automaadist aru. Näitas, et rong läheb via Foligno, aga me MÕISTNUD, kas see on ümberistumisega. Meie otsisime otserongi Rooma terminisse. Teine aparaat nõudis, et makstaks kaardiga, aga me tahtsime peenikesest sularahast jagu saada. Ostsime lõpuks klienditeenindajalt. Millegipärast helises jaamas pikalt mingi kell. See küll jama, kui keegi jälle streikima on otsustanud hakata. Leidsime oma rongi ja igaks juhuks küsisime rongisaatjalt, kas meie pilet on õige. Enne kui ta meist korralikult aru sai, hakkas ta midagi hõikuma inimestele, kes eemal rongi tahtsid ronida. Me ei saanudki aru, miks ta neid takistada tahtis. Küsisime hoopis ühelt reisijalt, kes kinnitas, et pilet, rong ja komposteerimine on õiged.
Mõnus oli sõita. Päike paistis, aknast paistsid mäed, põllud, maalilised linnakesed... Lugesin raamatut chan budismi kohta, mida ammugi lugeda olin tahtnud, aga kunagi aega polnud. Hiljem kirjutasin blogi. Mõnikord on reisimine hirmus tüütu, kuid praegu tundsime, et on hea kodu poole sõita ja viimase aja vintsutustest puhata. Nagu ikka on reisilt tulles on natuke kahju ära minna, aga kunagi pole kojujõudmine tundunud nii õigeaegne.
Roomas leidsime LeonardoEkspressi, komposteerisime eelmisest korrast alles jäänud piletid (hoidsime sellega kokku 11 eurot) ja jõudsime rongi just enne minema sõitmist. Kui Perugia rongis oli ka seekord kontrollid (meil õnneks kõik korras), siis teel rauteejaamast jälle lennujaama polnud. Otsisime check-in laua, sõime õues nautides sooja ja päikest ja imetlesime lennujaama suurust ning maandusime ootepinkidele aega parajaks tegema. Mina kirjutasin blogi, Evelyn luges raamatu läbi. Veel on natuke jäänud oodata...
Nüüd teen tõesti väga lühidalt. Mõned killud. Teel lugesin Sirje Normeti raamatut „Vanalinnakillud“. Tõelisuse vahele põimuvad fantaasiaseigad ning tõelisuski on uskumatu. Natuke meeenutas oma ebatavalisuselt meie seiklusi, teisalt tuletas Danat meelde – mõned mõtted või liigutused olid lihtsalt nii danalikud :)
Pagasit ära andes imestas töötaja meie ID-kaartide üle ja uuris, kas me ikka oleme Euroopa Liidust. Ta oli selline viisakas ja väga konkreetne ning kontrollis kõike kaks korda üle. Enne olime hoolega kohvrite ja käsipagasi kaalu timminud. Sain oma kohvri 20,7 kg peale, aga seljakott oli 7,5 kg pluss läpakas 2 kg, mis kotti lõpuks ei mahtunudki ja mida hoidsin lihtsalt käes. Olime mõlemad selle reisi ja stressiga kõvasti kõhnemaks jäänud, kuid raskete kottide kandmine oli päris selgeks saanud. Eks mõni hetk kippus ikka õlg valusaks...
Turvaväravatest läbi minnes pidin oma pilli näitama. Enamasti lasevad niisama läbi, aga vahel kontrollivad. Sellest kirjutan hoopis sellepärast, et noormees vaatas nii naljakalt minu pilli – kuidagi õrnalt ja imetlusega, libistas käega pisut ülegi. Ei tea, mis mõtteid see temas tekitas...
Tegime ka teisel pool natuke aega parajaks, vaatasime lõhnu ja... Loomulikult olime koos ka viimasel kontrollimisel enne pardale minekut. Laua taga oli jälle sama tädi. Evelyn läks läbi, aga minul paluti oodata. Üks buss oli täis saanud ja teine polnud jõudnud. Lehvitasin Evelynile läbi klaasi, et kõik on korras. Bussi pidi päris kaua ootama ja lennukini oli ka päris pikk maa. Võib-olla sellepärast õhkutõusmine hilineski. Mul on unisus väga tihedalt päevavalgusega seotud – nii kui pimedaks läks, oleks tahtnud väga magada, aga lennukis on ju ebamugav. Istusime täpselt tagavaraväljapääsu ees ja vist sellepärast ei olnud võimalik istmeid alla lasta. Õhk oli kuiv ja müra tegi kõrvad tundlikuks. Laenasin Evelynilt kõrvatroppe ja püüdsin üle kahe pingi pikali heita, kuid magama siiski ei jäänud. Lennuk hilines umbes tunni.
Sõitsime Fabianiga Stockholmi ja teel sai ta otsesest allikast kuulda meie seikluste kohta. Jõudsime ühika ette, kus ma Helena toas sain öö olla. Hakkasin Arashile helistama, aga oli vale number. Mõtlesin, milles asi ja märkasin, et olin unise peaga itaalia suunakoodi pannud. Tore proovisin uuesti. Kutsus ja keegi võttis vastu, kuid oli valeühendus ja seal ei räägitud inglise keelt. Mis siis nüüd? Seekord olin hoopis Norrasse helistanud... ;) Kolmandal korral läks õnneks ja Arash lubas välja tulla. Helena toas oli kõik vajalik kenasti olemas. Sõin ja läksin magama. Panin sealsest külmkapist ühe muna pihta, aga asendasin selle järgmisel päeval kenasti teisega :)

Järgmine päev tõusin hilja. Põhiliselt mõtisklesin oma elu üle, aga käisin ka sadamas piletit ostmas (see oli kallim, kui ma arvasin) ja söögipoes. Rootslased tunduvad koduselt kinnised, aga samas palju rikkamad kui meie. Ma pole kindel, et ma selleski riigis elada tahaksin, sest siin puudub jälle see soojus või kirglikkus, mis itaallastest paistis – nad on sinu sõbrad või vaenlased, aga mitte põhjamaiselt külmad. Need olid lihtsalt mõtted, mis tänaval jalutades pähe tulid.
Jätsin toavõtme Arashi postkasti ja tulin kella viieks laevale. Internet siin millegipärast ei funka, võib-olla peaks parooli küsima, aga pole vajagi...
Olin üksinda neljases minikajutis. Läksin üsna vara magama, aga uni oli üsna häiritud. Puhkasin siiski ja jõudsin lõpuks Eestisse.
Siin sadama ees issit oodates sain osa imelisest tundest, mida esimesed lumehelbed alati tekivad. Millegipärast tundub see igal aastal jälle imena... isegi kui tegemist on sellise lörtsitaolise ollusega. Kodus on mõnus...