N---E---L---J---A---S

APPPPIIIIIIiiiiiiiiiiii!... ... .... Aga ma alustan päeva algusest.
Hommikul tõusime seekord kellaga. Sõime ja hakkasime harjutama, et korterinaabrid mitte ei tahaks meid kinni hoida, vaid hakkaks lootma, et me kiiremini jalga laseks. Nagu ma kirjutasin oli eile siin väike läbu ja valjud hääled, nii et võiks arvata, et mõni tahaks hommikul pikalt välja magada. Tundub, et meieasi läheb üsna kiuslikuks.

Sõime ja läksime korterit vaatama. See oli tõesti kena ja väga ilusa vaatega, aga kui küsisime, kas seal vahel harjutada võiks, siis ütles tädi, et kindlasti mitte – väga vaiksed naabrid ja ta ise valib õigeid inimesi, kellele üürida. Meie jaoks on vaiksed naabrid kujunenud nuhtluseks. Ja internetti ka pole. Ise telefonivõrgust netiühenduse loomine võib olla oodatust kallim. Ei tea ka... See konkreetne korter tundus ikkagi liiga väike. Aga leppisime kokku, et lähme pärast tema üht kaugemat korterit vaatama. Tundub küll, et me seda ei taha, sest internetti ikka pole ja ühistranspordile me kulutada ei taha. Vaatama lähme ikka, sest siis näeme ühtlasi ära suurema ja odavama poe. Lootsime sellest pakkumisest nii palju... hakka jälle otsast peale.
Evelyn läks oma esimesse tundi ja mina siirdusin „koju“ korteripakkumisi seirama. Leidsin jälle hunniku esmapilgul sobivaid, aga igaüht peaks kindlasti ise vaatama minema. Ühega leppisin ka reedeks kohtumise kokku.

Peagi tuli ka Evelyn koju ja ... oli VÄGA löödud, pea pisarad silmis. Õpetaja ei jätnud paljulubavat muljet ja kõik muud korteri ja harjutamisega seotud jamad pealekauba. Arutasime siis juba võimalust, et ta teeb ajalugu ja läheb Eestisse tagasi. Lükkasime siiski otsustamise esmaspäevani edasi. Jalutasime tagasi kooli, kust Evelyn sai tunni aja (üks kord nädalas kõigil) ja sealt juba kiiruga minimetrood otsima, mis meid pidi rongijaama juurde viima. Ekslesime, küsisime ja leidsimegi peatuse.

See oli jälle elamus omaette. Kust saab pileti? Kuidas läbi lüüa? Kaua ja kuidas see kehtib? Metroo ise nägi välja nagu liikuv putka, millest olime varem kuulnud ja kooli aknast ka sõitmas näinud. Istusime peale ja sõitsime. Meie juhised olid vaid üks peatuse nimi, mis polnud selge, kas see oli see, kust pidime peale minema või see, kus maha minema. „Putka“ sõitis punastel rööbastel nagu ameerika mäed tivolis tunnelis mäest üles. Päris lahe. Sõitis üles ja nägime eelmist vagunit nagu karusselli ümber pöördumas. Mis? Me olime sattunud kohe lõpppeatusse. See ei saa õige olla! Mõtlesime, kas jääda ka „karusselliga“, kuid läksime maha ja pugesime teisele poole jälle peatusesse. Oleks võinud ka peale jääda, sest üks noormees jäi.

Naine oli öelnud, et see, kuhu me sõitma pidime on (vist) lõpppeatus ja näeme kohe raudteejaama – eksida pole võimalik. Sõitsime siis ja nautisime vaateid - rööpad olid enamus aega õhus. Seal oli linnal hoopis teine ilme – modernsed majad ja rohkem rohelust. Sõitsime lõppu ja vaatasime ringi raudteejaam järele. Seal oli hoopis väga kirju turg ning lõbustuspark ja ... palju kahtlasem kontingent. Tänaval müüakse kastaneid, aga me pole veel proovinud. Helistasime ja rääkisime üksteisest mööda, kuid lõpuks saime aru, et olime mitu peatust mööda sõitnud. Kuna väljudes ei viitsinud piletit välja otsida, siis läksime kiiresti koos läbi. Nüüd ei tahtnud Evelyni pilet teda sisse lasta, aga üks abivalmis naine pakkus Evelynile, et lähme koos, aga Evelyn lipsas kogemata liiga kiiresti läbi ja tädi vaatas teda teiselt poolt õige pika näoga... ja lipsas ise kellegi sabas läbi. Jõudsime lõpuks õige peatuseni ja saime oma tuttavaga kokku. Naersime oma (järjekordse) äparduse üle.
Korter oli tõesti kena ja ruumikas ning kõik vajalik peale interneti oli olemas. See on suurem ja mitte oluliselt kallim. See asub rongijaama juures (hea koju Eestisse minna ) ja suurema ja odavama toidupoe kõrval ja kuigi see on linnast väljas, asub see täpselt linnakese meie kooli poolses küljes. Allora! Ütlesime, et vastuse anname esmaspäeval. Käisime poest läbi (tõesti elamisväärsed hinnad!!!) ja otsustasime jala koju minna, et näha, kui võimalik/võimatu see on. Kaardi järgi orienteerumine oli ok, vahemaad polnud ka väga pikad, ainult et mägi oli võimas. Pidevalt 45° üles. Lohutasime ennast, et jõusaali nagu nii ei jaksa kinni maksta :)

Koolis tegime väikese hingetõmbamise. Nahk läks ronimisest päris märjaks, aga me olime ka üsna soojalt riides. Mõtlesime, et kui me nagunii juba seal olime, siis võiks ka klasside olemasolu checkata. Tahtsime lihtsalt koridori jalutama minna, aga valvelaud pidas meid kinni. Ei suutnud talle seletada, mida me soovime, aga õnneks oli Frederica seal ja ta vahendas. Klasse täna vist polnud, aga saime süsteemi selgemaks. Iga kord tuleb valvelauas registreeruda ja täita paber: nimi, eriala, õpetaja, mis kellast, mis kellani. Klasse saab ka ette broneerida ja koolimaja on iga päev enamasti lahti. Aga... harjutusaega on ainult kaks tundi päevas ette nähtud, ise valida vähemkajavat klassi on keeruline (vahepeal checkasin, et 4-5 neid koolimaja peale neid siiski on) ja nädala algus on klassidega üsna kitsas. Õnneks on üliõpilased üsna laisad ja ilmuvad u poole üheks. Vahest on siingi võimalusi nihverdamiseks. Mulle ju meeldikski hommikul vara harjutada. Mina veel esialgu päris ära ei läheks...

Kodus ootas meid ees vestlus Antonioga. Mõtlesime mitu korda igasugused argumendid läbi. Evelyn kirjeldas meie vestlust pärast nii: „Siis ajasime jama ja siis ütlesime seda, aga see oli ka muidugi bullshit...“. Mõtlesime välja story, et saime alles nüüd koolist teada, et meie ERASMUSe rahad võeti palju väiksemaks ja et Evelyn ei saa seda endale lubada ja sõidab Eestisse tagasi jne. Antonio hakkas aga oma juttu ajama, et tema peab eelmisele üürnikule deposiiti maksma, pluss ta peaks omanikule korteriüüri maksma. Andku me talle see deposiit. 220 eurot SELLISE korteri eest ja vaid neli ööd sees oldud. Absurdne! Jäime siiski kumbki veel mõistvaks ja üritame siia kiiresti uue õnnetu siia tuppa leida. Ta pakkus, et kui Evelyn läheb ära, siis võiks mina ju kasvõi üheks kuuks siia jääda, aga ma pole kindlasti nõus. Ütlesime, et ma leidsin juba väga sobiva korteri, mis on odavam ja suurem ja kooli ligidal ja ma kaotaks selle võimaluse, kui jääksin kuuks siia. Ütlesime, et saan sinna uude korterisse sisse kolida alles esmaspäeval. Ega ta ei taha meid lahti lasta enne, kui uus on asemel ning tundus, et ta ei uskunud, et praegu leiab kergesti kellegi uue. Võõramaalaste ülikoolis algas kool oktoobris ja tõenäoliselt on enamus juba ammugi koha leidnud. Või juba olukorraga tuttav, sest Antonio reklaamib seda kui väga odavat. Aga see pole oma hinda väärt. Üldsegi mitte. Tegelikult pole Evelyn kusagile ju alla kirjutanud. Nii et kuidas nad meid üldse kinni pidada saavad. Mul on küll juba vaikselt tunne, et lähme lihtsalt minema, sest praegu karjuvad nad köögis täiest kõrist ja laamendavad. Algul ehmatasime ära, kuid pärast arvasime, et vahest vaatavad nad jalgpalli.

Ma ei taha siin toas olla! Vaadake keegi värske pilguga ja öelge, et me võime siit lihtsalt minema jalutada ja jätta Antoniole näiteks 30 või 50 eurot siinoleku päevade eest...