I-T-A-L-I-A

Päeval enne minekut oli mul veel mõndagi jooksmist. Viimased asjad pakkida, õmblesin omale jälle pruunist-lillast roosidega riidest koti, siis linna, kus jagasin laiali laenatud asju - noote raamatukokku, midagi oldesse, vahetasin raha jne jne. Tegelesin veel nö millegi tühisega, et sõitsin mööda linna ringi, aga just see andis mulle hea tunde. Koju jõudes tundsin, et nüüd jõuan üle pika aja tervenisti koju - kõik on linnas tehtud, inimestele head aega öeldud, nüüd on paar täiesti OLEMISE tundi.

Kodus vaadati suureks üllatuseks slaide. Sellest ajast, kui me veel päris pisikesed olime ja riburada sündisime. Vaatasin neid uue pilguga märgates varem tähelepanuta jäänud detaile. Soe ja ühtne tunne muidugi ka. Kass ronis sülle. Tegi mind küll karvaseks, aga mis siis - ta mõnules minu käte all...

Enne minekut tuli meelde veel üks oluline asi. Hakkasin meenutama, mida ma päeva jooksul söönud olin ja meenus, et vaid mõned küpsised. Ja varasematel päevadel ununes see vajadus samuti pidevalt ära. Jõudsin siis selle vea ka parandada.
Enne bussijaama sõitmist läksime veel ühest kohast läbi. See oli viimane tegemata liigutus ja väga oluline. Kuu kumas taevas, õhk oli karge ja härmatis sätendas maas, tumedad puud. Väga ilus!

Kui istusime Riia bussile, siis Evelyni esimene küsimus oli: kas sa üldse tahad sinna Perugiasse minna? Sel hetkel me kumbki ei tahtnud. Seal ei oota ees midagi silmnähtavalt suurepärast. Muusikaline tase on lõunamaiselt nõrk, inimesed näevad sinus seda, mida sa hetkekski öelda pole soovinud. Aga nii palju jääb maha.
Buss oli õnneks väga tühi ja pärast väikest jutuajamist keerasime pinkidele täiesti pikali. Sai natuke magada, kuigi iga natukese aja tagant ärkasid pidurdamise või tulede peale üles.

Riia lennujaama saime kenasti enne viit sisse ja seadsime end sinna samuti tukkuma. Evelyn ütles pärast, et magasin pats üle silmade - oligi hea, sest tahtnuks magada, aga pink on kõva ja päike säras. Suurtest akendest paistis valgus madalalt üle härmatanud maa akendest sisse.

Check in ja lennuk. Püüdsime jälle magada, aga üle Alpide lend oli VÄGA ilus. Päikesepaistelised mäeteravikud, lumeliustikud, majadekobarad, teed, punakad puud, mäeküljele toetuma jäänud udused pilved. Võimas.
Vesi. Kas see ongi Vahemeri!? Tundub nii. Sinka-vonka teed, kõrged sillad, tihe rannaasustus, taamal udusse uppuvad mäestikud, sügavale maismaale lõikuv fiord, saared, veepiiri palistab liivariba ja nüüd avar hele meri...
Rooma on vähem kui tund. Maapinnal 16 kraadi.

Lennukis. Evelyn magab. Vahepeal leiutasime asendi, kus tema pea oli minu süles ja minu käsi tema kõhul. Tekkis mõte, et peakski Itaalias lesbipaari hakkama mängima. Missugune raiskamine see nende murjamite meeste silmis oleks! Lennukist võtsime kaasa mõnusad tumesinised õhukesest fliisist tekid. Mõned võtavad.

Well...Rooma. Temperatuur soe... tegelikult vist umbes 16 kraadi, aga tubase riietusega aitas olla küll. Ekslesime ronge otsida. Käisime läbi saali edasi tagasi ja lõpuks leidsime. Leidsime putka, kust tuli osta pilet, 11 eurot, ja ka õige rongi. Küsisime reisisaatjalt piletit näidates, kas see on õige rong Rooma kesklinna. Jah, aga te peate pileti perroonil olevates kollastes automaatides komposteerima. Suured kohvrid ringi ja tegime seda - vähemalt masin klõbistas mõlema pileti puhul tšik-tšikk. Rongid on kõik väga kõrged ja oma raskeid kohvreid üles vinnata oli päris jõusaalivääriline ülesanne. Leidsime koha ja paigutasime kohreid kitsases vahekäikudes. Uurisime pileteid ja ei saanud aru, mis peaks näitama, et need on komposteeritud. Mina märkasin paari väga pisikest muljumisjälge ja Evelyn üliväikest läikivat kohta, aga see ei saanud ju õige olla. uurisime ka kahe saksa naise käes olevaid pileteid ja ei märganud ka midagi. Ükskõik - me ei saanud nagunii enam midagi teha ja muretsesime rohkem selle pärast, kas me oskame õiges kohas maha minna. Väsinud olime ka. Läks kenasti õnneks.

Järgmine rongijaam ja piletiautomaadid. Käisime jälle oma suurte kohvritega ringi nagu kaks heledat küsimärki. Kui midagi küsisime, siis vastati napilt, sest kõik peaks ju imelihtne ja selge olema: tõenäoliselt perroon nr 1 ja piletiautomaate on igal pool. Aga need olid erinevad ja me ei leidnud ei trükitud ega elektroonilistelt tabloodelt Perugia nime. Vara oli ka veel. Lõpuks Evelyn helistas Heidile Eestisse ja kõik sai palju selgemaks. Ostsime pileti (õnnitlushetk! 10.50 eurot) ja otsustasime midagi hamba alla otsida ja hiljem tagasi tulla. Kobistasime ümber ühe kvartali ja uurisime olukorda. Kas oli siesta või oli kinni pandud asutuste sildid majadelt ära korjamata. Vaatasime mõne restorani hinnakirja ja vaatasime aknast sisse nooblilt kaetud laudu - peaks hindu vist tundmatu x-väärtusega korrutama.

Lisaks sellele äratasime tähelepanu kahes noormehes, kes esiteks püüdsid pilku ja tervitasid (väga paljud teevad seda) ja kui me oma üle kõnniteeäärte turnimisega neile uuesti ette jäime, siis hakkasid viisakalt rääkima ja tulid kaasa. Kobistasime tagasi rongijaama ja kui ütlesime, et tegelikult otsisime mingit toitu: maitsvat... ja odavat (keeruline kombinatsioon) ja lisaks võiks ka tervislik olla. Nad juhatasid meid teisele poole rongijaama Pizzeriasse. Senikaua kuni me valisime ja sõime ei tahtnud nad pealetükkivad olla ja ootasid väljas (muie ;). Edasi leidsime, et nende kohvritega me küll kusagile jalutama ei lähe, vaid otsime esiteks vetsu ja siis istume kusagile. Läksime McDonaldsisse vetsu. Algul oli suhteliselt väike järjekord ja ma käisin ära. Üks pikk veidi blondeeritud lokkidega noormees jällegi tervitas mind, kuid hakkasime selle peale Evelyniga omas keeles rääkima. Kui ta vetsust välja tuli ja möödus sosistas ta mulle kõrva: " See you!". Oo, kuumad tõmmud mehed! Või vastandid tõmbuvad ja kõik see muu tore jutt... Evelyn pidi palju kauem ootama ja üks itaalia tädi nö elas tal tüütult seljas. Ma vahetasin sel ajal kõrged kingad potaste vastu.

Noormehed - Francesco ja Luca - ootasid meid vist endiselt väljas, aga me vaatasime sinnapoole, kuid ei näinud neid. Natuke lootsime, et nad lahkusid...
Mõtlesime, et istume seal samas ja joome teed. Ostmine võttis ka aega ja kui ma teega lauda jõudsin, siis tulid peagi pisut teatraalselt solvunud noormehed. Evelyn keerutas meid välja, et me käisime aknast vaatamas ja ei näinud teid ja arvasime, et olite läinud. Bla-bla. Üks neist jäi kergesti rahule, aga teine vist mitte päris. Pärast siiski vestlesime ja nad saatsid meid tagasi rongijaama ja jätsid jumalaga. Kontaktist nii palju, et Evelyn kirjutas Francesco e-maili üles ja lubasime kirjutada, kui KAHE KUU pärast jälle Roomas oleme...

Nüüd leidsime kenasti, et Perugiasse läheb rong perroonilt nr 2 ja vinnasime kohvrid jälle rongile. Oleks peaaegu 1 klassi maha istunud - see veel puudus... Läksime järgmisesse ja istusime, kuid otse meie juures olid noored, kes kuulasid muusikat ja sõid krõpsu. Kolisime järgmisesse ja see oli hea mõte. Istusime ja leidsime, et nüüd võiks paar tundi mõnusalt lõõgastuda ja muusikat kuulata. Muide rong vahetas kõrgusi, nii et kõrvad läksid vahepeal päris tõsiselt lukku.
Tuli kontroll. Pikkade ripsmetega kena noormees. Näitasin käega, et pilet on meile kahele. Ta vaatas, lõi augu läbi, küsis, kas ma inglise keelt räägin ja ütles mulle, et tule kaasa kupeest välja.

Panin jalanõud jalga ja läksin. Seal ta seletas mulle, et pilet on õige ja sellega on kõik korras, aga me polnud seda perroonil jälle komposteerinud. Mõtlesime sellele enne ja oleks peaaegu küsinud, aga kuna pilet nägi hoopis teistsugune välja kui eelmine talongilaadne, siis jäi see asi niisama. Süsteem on selline, et ükskord ostetud piletit võid alles mitme kuu pärast kasutada, aga komposteeritud piletit ainult kuue tunni jooksul. Kontroll näitas mulle klaasil itaaliakeelset silti, kus oli kirjas ja alla tõmmatud, et ilma piletita ja komposteerimata piletiga sõitmise eest on trahv 50 eurot. Poiss seletas, et võtaks meilt kahe peale 50 ja olge õnnelikud. Ütles, et ootab raha, siis vormistab trahvikviitugi.

Läksin ja rääkisin olukorrast Evelynile. Mida!!! Ütleme, et meil pole sularaha. Kaardi teeme ka alles Perugias... Meie noormees kontrollis edasi ja jälgis meie näoilmeid. Kui ütlesime, et meil pole sularaha, siis ta ütles, et võime ka kontorisse minna ja kaardiga terve summa maksta... ja kadus kiiresti, tõenäoliselt mõttega jätta meid praadima. Jõudsime aruteluga selleni, et hiljem ei leitaks meid üles. Esitame valeandmed või näitame dokumentigi, nad ei tea, kus me oleme. Ebatõenäoline, et ühe rongitrahvi pärast hakataks välja uurima, kus on kaks teise riigi kodanikku. Evelyn arvas, et selle raha pistaks noormees lihtsalt taskusse.

Kontrolli oli leidnud ka teise õnnetu teadmatu. Seekord soomlanna. Kahtlust äratas ka see, et kogu jutt käis kogu aeg kupeest väljas ja kui ukse juurde tulid väljuvad inimesed, siis ta ütles, et ootame ja ta seletab minuti pärast edasi. Seal oli päris külm, nii et mina küll juba päris värisesin. Ta näitas ka meile peatuses ära, millised on need komposteerimisaparaadid. Selge, teinekord teame. Soomlanna läks raha tooma, kuid Evelyn andis dokumendina juhiload. Ma oleks läinud enda oma tooma, aga ta ütles, et ühest piisab. Senikaua, kuni ta teise tüdruku raha ootas, ei teinud ta dokumendiga midagi. Siis kirjutas ta soomlannale trahvikviitungi ja võttis raha. Ei saanudki aru, kuhu see kviitungi koopia sai - kas prügikasti või andis ta neiule mõlemad kaasa, aga enda paberite vahele ei jäänud sest jälgegi. Samuti taha käis üsna suvaliselt paberite vahele. Evelyn küsis, kas pole mingit varianti, et me maksame vähem, vaesed üliõpilased nagu me oleme. Temal oli 10 ja minul 15 eurot rahakotis (mul oli ülejäänud raha üldse sukasääres ;). Noormees vaatas pisut dokumenti ja näis, et ta ei oska sellega midagi peale hakata. Mõne hetke pärast saatis ta meid kohale ja ütles, et tuleb mõne minuti pärast... maybe. Maybe... Ei tulnudki enam.

Näis, et selle pisikese suli trumpasime seekord meie üle ja ta arvas, et meil tõesti pole midagi. 100 eurot teenis ta tippi sellegipoolest - uks poiss käis veel sama teed. Itaalia keele õpetajal oli õigus - kust vähegi võimalik, sealt nad mänguliselt koorivad, aga ebaviisakad või julmad nad pole.
Rongijaama tulid meile vastu Antonio, korteriomanik ja tema sõber. Minu kohver otsustas viimasel hetkel katki minna - sang tuli ära, aga see pole nii suur probleem, kui näiteks ratta purunemine.

Sõitsime autoga linnas nagu labürindis. Pime, mäed ja kurvid. Lõpuks parkisime minu jaoks kõhedusttekitavalt järsule tänavale ja jõudsimegi kohale. Tuba on väike ja kena ta välja ei näe, aga suhteliselt puhas. Siin elab Antonio ja veel üks argentiina noormees. Neti parooli küsisime kohe ja sinna me kumbki sukeldusime. Mina magasin väga hästi ja peagi lähme linna ja kooli avastama.