K-O-L-M-A-S

Ärkasime täna jälle hilja. Umbes kell 10 itaalia aja järgi. Olime plaaninud siis juba kodust välja minna, aga võta näpust.
Kõigepealt netti. Peaks küll juba nö päristegevustega tegelema hakkama, aga nii kaua, kui siin elame, ei ole eriti võimalusi. Meel oligi pisut must, sest esiteks tundus, et akna taga on ilm on samasugune vihmane ja külm nagu eile – mis Itaalia see on! – ja skype’ga rääkides paistis, et Eestis paistab ilus päike. Ma nii lootsin, et peale seda külma ja vihmast oktoobrit saan viimaks sooja või kui seda mitte, siis vähemalt päikesepaistesse. Maailm tunduks nii palju rõõmsam ja ilusam. Ooot, oot... taevas on ju selge ja päike paistabki. :))))))) Meie aknast on vaade krohvitud majaseinale ja päike ei paista üldse sisse. Sellega oleks väga raske leppida. Aga siin ongi väga kitsad ja kõverad tänavad ja majad arenevad pigem kõrgusesse nagu kõiksugused trepidki. Nemad vist pigem hindavad majade jahedust, kui päikesesooja.

Teine ja peamine põhjus muretseda oli korteriküsimus. Kuna saime teada, et meie pärast kolis siit välja üks vene tüdruk ja Antonio arvestas, et Evelyn jääb kindlasti siia ja pealekauba on nad väga lahked ja mõistlikud, siis on natuke keeruline lihtsalt kohvrid kokku pakkida ja siit jalga lasta. Me oleks justkui midagi lubanud. Antonio rääkis juba deposiidist. Võib-olla on nad viisakad senikaua, kuni probleeme pole. Meil tegelikult ON probleem: esiteks viisakalt öeldes lõhnad. Keegi neist suitsetab ja pidevalt on korteris läppunud niiskuse hais, mis jääb kõigele külge. Õudne. Teiseks on ruum väga väike ja kivipõrandaga. Tahaks ju kusagil trenni teha jne... harjutada. Soe vesi väga kahtlane, remont tegemata, värv kukub seinast ja hallitus vannitoanurgas. Vannituppa pääseb läbi köögi, mis ühtlasi on elutoaks ja aeg-ajalt käivad neil ka sõbrad... Kuigi korterikaaslased on suhteliselt korralikud ja puhtad, siis see siiski ei sobi. Siia me kumbki kindlasti ei jää.

Pealegi vaadates pakkumisi ümberringi – sellise hinnaga on võimalik kahe peale saada omaette väikese korteri. Odavamaltki! Hinnad on vist sel aastal langenud, sest siin olevat praegu vähem üliõpilasi. Homme lähme üht korterit vaatama. Hind odavam kui siin, asukoht la universita per stranieri juures (keskusele lähedal, ühissõidukile me kindlasti kulutama ei hakka), tubaköök, euroremonditud, mööbel, nõud, kommunaalid, voodilinadki hinna sees. Ainult interneti pole, aga seda uurime, kas saaksime kas või ise sisse panna, sest see on tõesti parim pakkumine. Ja omanik räägib inglise keelt! ;)

Jalutasime siis hommiku (päeval) päikesepaistes kooli poole, oli nii soe, et koorisime riideid seljast ning ma kahetsesin iga natukese aja tagant, et ei võtnud fotokat kaasa. Linn on ju imeilus.

Orienteerusime kooli ja meile öeldi, et praegu ei ole õige aeg – tulge paari tunni pärast. Jama. Vaatasime pisut stende ja mõtlesime, et lipsame siiski sisse ning vaatame ringi. Klasside uksed olid lahti ja võtmed ees. Harjutame? Läksimegi kumbki suvalisse klassi ja hakkasime mängima.... Ai-ai, mängiks nagu kivist kastis – kivipõrandad, kivilaed ja lagedad kiviseinad. Kajab meeletult, see on surm flöödimängule. Panime pillid kokku ja vaatasime edasi. Teiselt korruselt leidsime ühe klaveriklassi, mis oli summutatud. Otsisime teist klassi ja märkasime nüüd, et iga koridori otsas oli laud, kus pidi klassi registreeruma (muide nägime seal ka ruumi, kus olid pesumasinad!?). Hehee. Kolasime koolimajas ringi. Vaated on kenad – kõrgelt mäeküljelt alla orgu – ja maja ise samuti. Jõudsime ringiga sissekäigu juurde tagasi ja ERASMUS kordinaator Nancy (britt ja räägib briti aktsendiga itaalia keelt) küsis, kas me oleme Eva-Maria ja Evelyn. Oo, jah! Ta näitas meile kätte, kuhu minna, kui kell 15.30 saab. Küsisime, kas me võime senikaua kusagil harjutada... Meile leiti üks klass (mis mõttes? Enne olid ju nii paljud vabad, aga ok). See oli järjekordne kajahirmutis, kuigi vaade oli imeilus – me rikume oma mängu nii ära, korteri peaks kindlasti leidma sellise, kus harjutada saaks. Ma jalutasin senikaua linnas, kuni Evelyn harjutas ja pärast vastupidi.

Mõtlesin, et jalutan suvaliselt mööda ilusamaid kohti, aga jõudsin üllatavalt kiiresti peatänavale. Tundub, et parim orienteerumisnipp on see, et üles läheb keskväljakule ja alla linnaservale – toimib. Mõtlesin, et otsin siis ajaviiteks selle kuulsa la universita per stranieri üles, kuhu kogu linnakese üliõpilaselu on koondunud. Tegelikult jalutasime sellest eile ja mina ka täna märkamata mööda, aga ma küsisin ja mind juhatati selle juurde. Sisenesin ja „jalutasin ka majas turisti“. Otsisin stendi, kus korterikuulutused peal. Esiteks ronisin kõrgemale. See on väga äge maja – suur ja vana. Üks korrus on nii kõrge nagu meil kolm korrust. Tõesti! Suured trepid, kaunistused, seinamaalid, kujukesed... Klassiruumid on ka huvitavad – seal on pingid nagu keskaegsel maalil, puust voolitud. Tundus, et ka seal oli esimene päev ja koolimaja uusi õpilasi täis. Lugesin, et segreteria on -1 korrusel. Läksin siis madalamale. Segreterias oli siesta. See vist on üsna levinud – poekesed ja kõik muu on 13-16 suletud. Hakkasin juba välja minema, aga mõtlesin, et vaatan veel kohviku juurde... ja seal see stend oligi! Ei hakanud sel hetkel süvenema, meil ju oli leitud mitmeid pakkumisi. Läksin tagasi. Tee peal leidsin veel ühe huvitava koha, kus autotee läks sillana üle pika jalakäijate trepi ja seal oli väga vana veerenn, mis praegu on jalakäijate sillana. Olin seda enne pildilt näinud :)

Oh, jõudsime viimaks sekreteri Frederica juurde, kes rääkis samuti kenasti inglise keelt ja tal oli täna sünnipäev. Saime teada, et Evelyni õpetaja on Claudia Giottoli (päris korraliku CVga) ja minul on keegi noor ja uus mees Tabacchin. Mõlemad räägivad inglise keelt :) Jõuluvaheaeg on 23. dets kuni u 2. jaan, aga kuna meil pole vaja kohustuslikus korras teistega koos eksameid sooritada, siis ma arvan, et võime pikemat aega kodus olla. Ma näen oma õpetajat alles järgmine esmaspäev.
Jalutasime tagasi ja otsustasime lubada endale ühe korraliku kõhutäie ehk ühe kebabi. Maitsev. Läksime veel poodi, ostsime jogurtit ja tulimegi koju. Siin uurisime tunde tagasisõidupileteid: Perugiast rongi või bussiga Rooma rongijaama (rongide koduleht ei andnud infot, ei tea, kas nad on sellele ajale streigi planeerinud???), sealt edasi kumbagi Rooma lennujaama, olenevalt kas tuleme Ryanairiga Stockholmi või AirBalticuga Riiga. See on kohutav klapitamine ja hindade kalkuleerilmine.

Tahtsin õhtul ühe oma jogurti süüa, aga külmkapis seda konkreetset enam polnud. Meie korterinaabrid suhtuvad vist külmkapi sisusse üsna vabalt ja ei eralda väga, kelle mis on. Kuna meie suhteliselt loeme raha, siis see meile samuti ei sobi. Seal oli siiski hulgaliselt väikeseid jogurteid ja võtsime kumbki õiglase hulga.
Pakkisime oma kohvrid enam-vähem kokku, et homme vajadusel kohe jalga lasta. Uude koju...

Eile käis argentiinlasel (me kutsume teda nr 2 ja Antoniot nr 1, kui neid taga räägime muidugi ;) sõber külas. Võtsid veidi veini, suitsetasid (võib-olla akna peal, aga hais tuleb ikka tuppa) ja rääkisid, ei, peaaegu karjusid poole ööni. Ehk siis läbu teisipäeva õhtul. See tundub olevat tavaline praktika, sest argentiinlane teeb juhutöid.
Magama, sest võiks ju hommikul normaalsel ajal tõusta... Seekord paneme ka kella.


NB! Hirmus pikk jutt jälle. Ma vist edaspidi teen lühemaid... Ma loodan, et edaspidi on muudki teha :)