KODUTUD

Lugejate, miljonite lugejate tungival soovil jätkan ma seriaali kirjutamist. Ainet on ka muidugi. Puhkepäevad said läbi, on esmaspäev ja jamad algasid värske hooga. Hoidke siis end kuumimate uudistega kursis...

Meie viimases osas oli peategijatel - kahel glamuursel blondiinil - lootus elama hakata, aga seda ei juhtunud. Aga kõigest järgemööda. Hommikul tõusime jälle vara, et poole üheksaks harjutama jõuda. Nii nagu viimastel päevadel harjumuseks on kujunenud vägistasime isutult kausitäie müslit sisse (liiga vara, et hommikust süüa) ja seadsime sammud linna poole. Õhtul korterisse saamise lootuses võtsime kohvrid kaasa.

Minimetroo ei jätnud meid seekordki üllatusteta. Midagi positiivset - Evelyn leidis masinast kasutamata pileti. Lihtsalt. Tundub, et Perugia meelitab teda jääma. Nojah, mina ei jäänud ka tühjade kätega - lahkumisel leidsin maast ripatsi koos mingi kristliku tekstiga. Panin tasku.

Kooli jõudsime üheksaks ja võtsime klassid. Mina olin ühes, mis oli küll summutatud, kuid hiljem sain aru, et olingi oma toonile liiga teinud. Kolisin teise klassi ja tuju langes. Tahaksin võimalust kusagil kodus olla, et oleks võimalik lõdvaks lasta ja tegeleda sellega, mille järgi on vajadus või huvi. Olen ju siiani välja magamata ja pidetu. Läksin vahepeal pooleks tunniks üksi linna peale jalutama. Tulin tagasi ja enne harjutama hakkamist helistasime Elanorale ja Michelele, kes meile korterit pakkusid. Michele seletas, et korter pole veel valmis, aga ta räägib remondimeestega ja üritab meie toa võimalikult kiiresti korda seada. Jäi jutt, et ta helistab õhtul ja annab infot.

Harjutasin ning enne kaht siirdusin Evelyni erialatunni ukse taha, et koos orkestrisse minna. Nende tund kestis kauem, kui ette nähtud ning läksin üksi vaatama, mis saalis toimub. Dirigent oli pikk väga valju, kuid meeldiva häälega mees. Ta ütles heas inglise keeles, et meie orkester on hoopis homme, kuid palusin luba natuke nende proovi kuulata. Rahvas kogunes, dirigent viskas nalja, jagati noote... pool tundi pärast kaht polnud proov veel alanud. Tüdisin sellest tühjast ootamisest ja läksin vaatama, mis Evelyn teeb. Ta just lõpetas. Tema tund oli intensiivne olnud, aga tal oli siiski kahtlusi edaspidise suhtes... ja need süvenesid üha. Arutasime jälle nagu enne, mis edasi. Tundub tõesti, nagu oleks meile nädalavahetusel lihtsalt puhkust antud ja uuel töönädalal on probleemidele vint peale keeratud.

Peagi algas minu erialatund. Maestro Tabachin jättis inimesena meeldiva mulje ja tundus, et huvi vanamuusika vastu on meil ühine. Vahetasime paar sõna ning ootasime ja kuulasime, kuidas teised mängisid. Esimene õpilane tundus olevat tõeliselt algaja. Nad rääkisid itaalia keeles, kuid õpetaja palus tal nähtavasti heliredelit mängida. Meie suureks üllatuseks mängis ta ühe oktavi üles-alla ja võttis pilli suult. Õpetaja küsis tõenäoliselt, kas ta tavaliselt rohkem ei mängi ja õpilane vastas ei. Mul läksid vist silmad päris suureks.
Järgmine õpilane mängis puupilliga, aga modernsega ja Prokofjevi Sonaati. Õudne kontrollimatu vibrato, tempod väga mööda ja tehnika jooksis kokku (oi, ma ei taha, et keegi mind kunagi nii taga kirjutaks :). Õpetaja võttis välja oma barokkflöödi välja. Ohhoo! Vot seda ma tahaks õppida küll, aga lisaks, mitte põhierialana.

Mina mängisin oma C. Ph. E. Bachi soolosonaati. Läksin pisut närvi ka ja ei pidanud rahulikult pause välja, aga mis seal ikka. Rääkisin oma plaanidest, et kuigi olen aasta Itaalias, tahan siiski lõpetada ja pean selleks kava valima ja et olen avatud tema soovitustele. Tema ise mängib vist palju barokki ja tal ongi varsti Roomas kontsert. Ütlesin, et tahan homme uuesti tundi tulla, sest mu tunniaeg hakkab olema teisipäeviti. Kuna tunnid on nagu nii üks kord nädalas, siis käin nii palju, kui võimalik.

Millalgi käisime raamatukogus. Masendav. Neil ei ole mitte midagi. Vaatasime arvutis kõiki noote, mis on flöödile ja... kokku umbes 20 või vähem, neil polnud isegi Mozarti kontserte. Saime väga selgelt tunda, miks on vaja ära minna, et saada aru, mis kodus väga head on. Internetti samuti pole, meil on see ju elementaarne.

Läksime kuulama Claudia Giottoli tunde. Mulle meenutas see tõsiselt Narva maantee muusikakooli. Õpetaja jagas lugusid, etüüde ja harjutusi ning kuulas uusi õpilasi. Esiteks jällegi kajavas klassis ja nende õpilaste tase oli jällegi alla meie kesktaseme. Kas ma olen liiga negatiivne? Aga meie koolis antakse mulle mõista, et ma peaksin palju paremini mängima. Olen harjunud selle mõõdupuuga hindama ja õige ka.

Tänane päev oli minu jaoks samasugune pauk nagu Evelynil eelmine nädal. Tuju nullis ja tagasitulemise mõtted peas. Kuna mina kõrval päris ära vajusin, siis muutus ka Evelyn üsna emotsionaalseks - kes teda tunnevad, teavad, kuidas see välja näeb. Jõudsime oma armsasse Karukoopasse ja asusime netis suhtlema ja endiste teiste erasmuslastega kogemusi vahetama. Evelyn otsustas tagasi minna ja ma ei hoia teda tagasi. Nüüd algas minul tõsiselt see piin - mis edasi!? Kirjutasin meie kordinaatorile küsimusega, kas oleks võimalik Erasmus stipentiumit teisel semestril kusagil mujal jätkata. Mulle tundub, et kui ma praegu ära lähen, siis on see allaandmine. Oleme siin omakõhutunnet õppinud hindama ja kui Evelynile ütleb see, et tule ära koju, siis mulle tundub, et ma peaksin siiski jääma. Võin seda endale ka saja ratsionaalse argumendiga põhjendada...kuigi vastu on ligi seitsekümmend. Võtsime jälle bufée ja veini, kuigi mul pole erilist tuju midagi juua - see peaks siiski tähistamise ja rõõmuga seostuma. Lõdvestas siiski...

Järsku avastasime, et kell on juba kolmveerand kaheksa. Kool suletakse praegu!!!!! aga meie kohvrid on seal. Kas kiirustada sinna ja loota, et nad sulgevad kell kaheksa või näevad jälle meie pagasit ja ootavad veidi. Loobusime. Kõik vajalikumad ja väärtuslikumad asjad on nagu nii alati ihuligi. Hambaharjast tunneks ehk puudust.

Natuke naersime selle üle ja istusime surutud meeleolus edasi. Vähemalt mina olin sünge, Evelyn suht rõõmustab siin kõrval... :(...;)

Siis märkasin, et Elanore ja Michele olid sõnumi saatnud. Korterisse me täna ei saa, aga võime minna kolmapäeval lepingut sõlmima. Meie olukord on vahepeal muutunud ja ongi tore, et otsustusaega pikendati.

Aga mis me tänase õhtuga teeme? ... hm ... Ei lähegi magama? Oleme öö läbi üleval ja hoiame hosteliraha kokku. La Tana dell'Orso suletakse poole kolmest, kool avatakse 8.30 = umbes kuus tundi. Nojah, see on muidugi nali. On talv! Kohvri otsas juba ammugi ja nüüd päris kodutud...

Blogi kirjututades tuli meelde uurida, mis ripatsi ma siis leidsin. Lugesin juuresolevalt lehelt, et tegemist on indulgentsiga. Ei tea, kas ma tahan ikka selle kaela riputada...