teisipäev, 30. detsember 2008
Sellel aastal jõudis kevad eriti vara
Lendamine on hõljumine õhus aga hoojõud hoiab sind liikumises. See kulgeb nagu helid katkematult-katkematult tuksleva pulsatsiooniga. Kas varsti hakkavad ööbikud jälle hüüdma nagu ühel aastal? Siis ei saa enam magama minna ja öö muutub päevaks ja päevased toimingud hääbuvad öiselt hurmava võlumaalima ees. Siis lihtsalt hakkad minema mööda pimeduses tumedatena kumavatest puudest ja läbi sooja ja sumeda õhu. Selles on sädemed nagu külmanaelad, et võiks sündida tulevoona tants ja kiirus ja ühtekuuluvus Sinu ja kõige ümbritsevaga. Siis ei ole vaja kuhugi minna, vaid olla siin ja seal ja vahepeal. Vari on varju kõrval ja ümber ja peal ning valgusele jääb vähe ruumi. Aga ta silkab ringi ja vallatleb kerglasena teiste ümber - vabana, sest praegu ei ole veel tema tund. Vastu koitu hakkab ta hajuma, siredates jäsemetes vaibub ülemeelikus ja ta laotab end kastepiiskadena maa üle puhkama. Ja uinununa ei näe me enam päikese puhkemist. Kirgas valgus saadab vaid õnne ja lahkust meie unenägudesse.
laupäev, 27. detsember 2008
Ma olen viimasel ajal nii vinguvaid ja irisevaid noote välja laskma hakanud. Võib-olla peaks positiivseks (!) hakkama :) Polina soovitas lihtsalt hakata positiivselt mõtlema - noh, lihtsalt võtta kätte ja... Aga selles natuke asi ongi, et mul ei ole energiat seda teha. Ma nagu ei taha midagi teha. Aga mitte-midagi-tegemine on minu jaoks iseenesest väljakutse.
Vahest see meeleolumuutus tuleb paarist heast asjast, mis mind võib-olla ees ootavad. Esiteks tegi Johanna mind rõõmsaks. (Jajah, ta oli lihtsalt Johanna, aga sellest piisas täiesti). Teiseks tegi Johanna jälle mind rõõmsamaks sellega, et ütles Pärnumaal olevat üks maja, kuhu saaks võib-olla minna ja mõtelda ja teha seda mida tahad ja ennast positiivselt laadada. Tegelikult ma päris üksi mina ei tahagi, aga kes muga ikka kaasa tuleb. Hea meelega läheks teisel ja tuleks u viiendal (järsku Kadri tuleks, aga see on päris kahtlane, sest ta just "äraolemast tuleb sellal, kui teised tööd rabasid", aga see ei olnud ka vahest ainult puhkus-lebo). Äge! pisut kõhe on ka, aga oleks ka halb, kui ma midagi ei tunneks. Ma loodan, et õnnestub.
Kolmandaks ma otsustasin, et peale tänast esinemist, ma mõnda aega oma eksamilugusid ei mängi. Maarja rääkis õppimisest + unustamisest = muusikuks saamisest. See on ka see, ainult väiksemas mõõdus. Ma ei oska nende lugudega enam midagi öelda - ei ole ettekujutust, kuidas need peaks kõlama. Sellepärast oleks vaja distantsi. Kuulamine oleks siinkohal jälle oluline märksõna. Kuulata tahaks igasugust muusikat laias valikus. Jah, enne kui ma kuhugi irduda saan, peaks välja mõtlema, mida ma siis teha tahan. Või mis ma arvan, et teha tahan.
Vahest see meeleolumuutus tuleb paarist heast asjast, mis mind võib-olla ees ootavad. Esiteks tegi Johanna mind rõõmsaks. (Jajah, ta oli lihtsalt Johanna, aga sellest piisas täiesti). Teiseks tegi Johanna jälle mind rõõmsamaks sellega, et ütles Pärnumaal olevat üks maja, kuhu saaks võib-olla minna ja mõtelda ja teha seda mida tahad ja ennast positiivselt laadada. Tegelikult ma päris üksi mina ei tahagi, aga kes muga ikka kaasa tuleb. Hea meelega läheks teisel ja tuleks u viiendal (järsku Kadri tuleks, aga see on päris kahtlane, sest ta just "äraolemast tuleb sellal, kui teised tööd rabasid", aga see ei olnud ka vahest ainult puhkus-lebo). Äge! pisut kõhe on ka, aga oleks ka halb, kui ma midagi ei tunneks. Ma loodan, et õnnestub.
Kolmandaks ma otsustasin, et peale tänast esinemist, ma mõnda aega oma eksamilugusid ei mängi. Maarja rääkis õppimisest + unustamisest = muusikuks saamisest. See on ka see, ainult väiksemas mõõdus. Ma ei oska nende lugudega enam midagi öelda - ei ole ettekujutust, kuidas need peaks kõlama. Sellepärast oleks vaja distantsi. Kuulamine oleks siinkohal jälle oluline märksõna. Kuulata tahaks igasugust muusikat laias valikus. Jah, enne kui ma kuhugi irduda saan, peaks välja mõtlema, mida ma siis teha tahan. Või mis ma arvan, et teha tahan.
kolmapäev, 24. detsember 2008
Jõululaupäev
Väiksemad panid jälle paar pirni:
Henri: "Issi küsis, mis siin toimub. Kes vastab tõele?"
Andre (sai kingiks kikilipsu): "Kikilips teeb mehe tšikiks..."
Tekkis ka huvitav küsimus stiilis, mis on maa ja taeva vahel? või mitu tähte on taevas? või kui kaugele s võid näha selgel päeval? või kas on võimalik, et vihma sajab kaks päeva järjest? või kumb on raskem kas kilogramm udusulgi või kilo rauda? või mis sulab kiiremini raud või vask? Uus küsimus on, kummal on võimalik näha kaugemale, kas päeval või ööl?
1.(ja), 2. (6), 3. (päikseni), 4. (ei, sest öö on vahel), 5, (üheraskused), 6. (või), 7. (öösel, sest tähed on kaugemal, kui päike)
Henri: "Issi küsis, mis siin toimub. Kes vastab tõele?"
Andre (sai kingiks kikilipsu): "Kikilips teeb mehe tšikiks..."
Tekkis ka huvitav küsimus stiilis, mis on maa ja taeva vahel? või mitu tähte on taevas? või kui kaugele s võid näha selgel päeval? või kas on võimalik, et vihma sajab kaks päeva järjest? või kumb on raskem kas kilogramm udusulgi või kilo rauda? või mis sulab kiiremini raud või vask? Uus küsimus on, kummal on võimalik näha kaugemale, kas päeval või ööl?
1.(ja), 2. (6), 3. (päikseni), 4. (ei, sest öö on vahel), 5, (üheraskused), 6. (või), 7. (öösel, sest tähed on kaugemal, kui päike)
pühapäev, 21. detsember 2008
Ma paneks kirja ühe emotsionaalse karjatuse!!!
THE karjatus on praeguses olukorras vist ootamatu.
Harjutasin eile jälle flööti üle mõne päeva - vahepeal tegin muid kooliasju tihedas kontsentratsioonis. Tänu Luisa Sello meistrikursusele teadsin konkreetsemalt, kuidas mida teha s.t. realiseerisin kõrvalekaldumata ja kiiresti parima, mille oli andnud eelnev harjutamiskogemus, sest teadsin neid asju ka varem, kuid ei eristanud nii täpselt õiget valest. Niisiis...
Mängida oli hea, ütleks lihtne, kerge, kõlav, täpne, mõttega ja muud parimad omadused. Kõlas nagu päris!!!
Lastes küünarvarred alla vabalt rippu, kadus randmetest pinge, mille PUUDUMIST ma märkasin, kuna selle olemasolu oli avastamatu. See vabastas sõrmede liikumise, nii et need liikusid nagu väga headel mängijatel, keda olen jälginud, näiteks Renate Greiss-Armini juures. Varem nägin, et on teistmoodi, aga kuidas seda saavutada ei teadnud. Juhhuu!!!! Esimene karjatus.
Suudimi puhul lükkasin lõua ette, nii et huuled on ühekaugusel ees ja alumine huul on vaba - täiesti - ning ülemine vastavalt vajadusele. Tooni juures on kõige olulisem õhutoetus. Selle tekkimiseks tuleb seista sirgelt ja jälgida, et rüht ei kao ka väljahingamisel - nii tekib vajalik pinge, mida on võimalik kiiresti vabastada. Alaseljast tunned ja reguleerid pinget, ei kasuta selleks suukoobast ja kurku - need peavad olema vabad muudeks väljendusvahenditeks nagu tämber, intonatsioon. Õnnestus!!! Teine karjatus.
Tehniline külg on tihedalt seotud muusikalisega. Tundub, et esimese puudulikkus tihti segab teist. Samas saab teise abiga arendada esimest(!!!). Antud juhul tundsin puudust muusikalisest ettekujusest (varem oli tehnilisega nii palju tegemist, et muusikaline külg jäi üheülbaliseks või lihtsakoeliseks. See on viga) - peaks kuulama erinevaid häid mängijaid, sest esiteks on vaja täpselt teada, mida sa tahad teha ja alles siis saab hakata kavatsust teostama. Aeg-ajalt tuleks endale meelde tuletada, et akadeemiline koolis mängitav muusika on sama elav ja loomingulist esitust nõudev kui meie Olde improvisatsioonid. Järgmise semestri võtmesõnaks on minu puhul loogiliselt kujunenud KUULAMINE. Seda väga mitmes tähenduses. Kolmas karjatus ja nälg.
Harjutasin eile jälle flööti üle mõne päeva - vahepeal tegin muid kooliasju tihedas kontsentratsioonis. Tänu Luisa Sello meistrikursusele teadsin konkreetsemalt, kuidas mida teha s.t. realiseerisin kõrvalekaldumata ja kiiresti parima, mille oli andnud eelnev harjutamiskogemus, sest teadsin neid asju ka varem, kuid ei eristanud nii täpselt õiget valest. Niisiis...
Mängida oli hea, ütleks lihtne, kerge, kõlav, täpne, mõttega ja muud parimad omadused. Kõlas nagu päris!!!
Lastes küünarvarred alla vabalt rippu, kadus randmetest pinge, mille PUUDUMIST ma märkasin, kuna selle olemasolu oli avastamatu. See vabastas sõrmede liikumise, nii et need liikusid nagu väga headel mängijatel, keda olen jälginud, näiteks Renate Greiss-Armini juures. Varem nägin, et on teistmoodi, aga kuidas seda saavutada ei teadnud. Juhhuu!!!! Esimene karjatus.
Suudimi puhul lükkasin lõua ette, nii et huuled on ühekaugusel ees ja alumine huul on vaba - täiesti - ning ülemine vastavalt vajadusele. Tooni juures on kõige olulisem õhutoetus. Selle tekkimiseks tuleb seista sirgelt ja jälgida, et rüht ei kao ka väljahingamisel - nii tekib vajalik pinge, mida on võimalik kiiresti vabastada. Alaseljast tunned ja reguleerid pinget, ei kasuta selleks suukoobast ja kurku - need peavad olema vabad muudeks väljendusvahenditeks nagu tämber, intonatsioon. Õnnestus!!! Teine karjatus.
Tehniline külg on tihedalt seotud muusikalisega. Tundub, et esimese puudulikkus tihti segab teist. Samas saab teise abiga arendada esimest(!!!). Antud juhul tundsin puudust muusikalisest ettekujusest (varem oli tehnilisega nii palju tegemist, et muusikaline külg jäi üheülbaliseks või lihtsakoeliseks. See on viga) - peaks kuulama erinevaid häid mängijaid, sest esiteks on vaja täpselt teada, mida sa tahad teha ja alles siis saab hakata kavatsust teostama. Aeg-ajalt tuleks endale meelde tuletada, et akadeemiline koolis mängitav muusika on sama elav ja loomingulist esitust nõudev kui meie Olde improvisatsioonid. Järgmise semestri võtmesõnaks on minu puhul loogiliselt kujunenud KUULAMINE. Seda väga mitmes tähenduses. Kolmas karjatus ja nälg.
neljapäev, 18. detsember 2008
Eile oli kammeransambli kontsert-arvestus. Peale esinemist või isegi kellegi teise kuulamist tekib mul alati suur tahtmine seda veel teha/ise teha. Ideed ja inspiratsioon, mida ma tahaks väljendada ja miks esineda ja mida tehniliselt parandada ja kuidas ja kellega, tekivad suure jõuga. See on parim muusikolemise juures. Esinemine on lühike hetk (kuigi laval olles ei tundu näiteks kaks minutit sugugi nii lühike aeg), mil on võimalik realiseerida seda, mida on ettevalmistatud pikka aega.
Tehnikaga ma seekord just ei hiilanud, aga õpetaja kiitis, et avasin ennast ja väljendasin oma ettekujutust. See, mida ma oma elus teen või kuidas arenen, on tihedalt seotud minu esinemisega(üheks mu probleemiks on see, et ma pealtnäha olen teistsugune, kui seest - see on ju segadusttekitav). Enamasti tulebki esialgne pisik enese muutmiseks minu eneseteostuse alalt - flöödimängust.
Ma tegelikult ise ei tundnud, et ma kuidagi eriliselt rohkem ennast väljendan, aga hea tunne oli küll. Enamasti ma mängingi nii (kui ma sellest rõõmu tunnen), aga võib-olla ma pole nii esinenud. Mul ei tulnud pähegi olla närvis - lugu väga palju koos läbimängitud ja noot ees, mis seal siis juhtuda saab? Kuulasin enne ja pärast teisi esinejaid, lavale minnes mõtlesin rohkem, kuidas ma tahan mängida ja kuidas Lauri (mängib klaverit) ennast tunneb, sest ta lõpetas just 20minutilise Brahmsi viiulisonaadi Mariaga. Päris väsitav ju. Ei, aga selle koha pealt läks meil hästi. Mõned alustamised olid väga lahus - üks või teine ei mallanud piisavalt oodata :) Muide, me mängisime Poulenki Sonaati flöödile ja klaverile. Ilus ja karakteriterohke lugu.
Flöödieksamiks jaanuaris moraal: lugu peab selge olema (u kuu aega on veel tehnika ja päheõppimise, tervikutunnetuse ja muusikalise mõtte läbitöötamiseks). Lugu peab enne esinemist mugavaks mängitud olema. Eesmärk ei ole ju ainult eksam sooritada, vaid oluline on ju, kuidas sooritada, et oleks "nagu päris". Mida ma tahan? Muusikuna. Nautida esinemist, mitte lihtsalt mängida palju-palju noote üksteise järel ja klaveriga koos. Kui solist teab, mida ta tahab, siis on ka saatjal hea mängida ja tal on võimalus anda oma panus nii, et lõpuks ei ole kumbki "tähtsam" kui teine.
Tehnikaga ma seekord just ei hiilanud, aga õpetaja kiitis, et avasin ennast ja väljendasin oma ettekujutust. See, mida ma oma elus teen või kuidas arenen, on tihedalt seotud minu esinemisega(üheks mu probleemiks on see, et ma pealtnäha olen teistsugune, kui seest - see on ju segadusttekitav). Enamasti tulebki esialgne pisik enese muutmiseks minu eneseteostuse alalt - flöödimängust.
Ma tegelikult ise ei tundnud, et ma kuidagi eriliselt rohkem ennast väljendan, aga hea tunne oli küll. Enamasti ma mängingi nii (kui ma sellest rõõmu tunnen), aga võib-olla ma pole nii esinenud. Mul ei tulnud pähegi olla närvis - lugu väga palju koos läbimängitud ja noot ees, mis seal siis juhtuda saab? Kuulasin enne ja pärast teisi esinejaid, lavale minnes mõtlesin rohkem, kuidas ma tahan mängida ja kuidas Lauri (mängib klaverit) ennast tunneb, sest ta lõpetas just 20minutilise Brahmsi viiulisonaadi Mariaga. Päris väsitav ju. Ei, aga selle koha pealt läks meil hästi. Mõned alustamised olid väga lahus - üks või teine ei mallanud piisavalt oodata :) Muide, me mängisime Poulenki Sonaati flöödile ja klaverile. Ilus ja karakteriterohke lugu.
Flöödieksamiks jaanuaris moraal: lugu peab selge olema (u kuu aega on veel tehnika ja päheõppimise, tervikutunnetuse ja muusikalise mõtte läbitöötamiseks). Lugu peab enne esinemist mugavaks mängitud olema. Eesmärk ei ole ju ainult eksam sooritada, vaid oluline on ju, kuidas sooritada, et oleks "nagu päris". Mida ma tahan? Muusikuna. Nautida esinemist, mitte lihtsalt mängida palju-palju noote üksteise järel ja klaveriga koos. Kui solist teab, mida ta tahab, siis on ka saatjal hea mängida ja tal on võimalus anda oma panus nii, et lõpuks ei ole kumbki "tähtsam" kui teine.
reede, 12. detsember 2008
Aristoteles:
Täiuslikemaks ja suuremateks hüvedeks nimetatakse neid, mis on hingega seotud, nende eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nõnda muutub ta hingega seostuvate hüvede, mitte väliste hüvede juurde kuuluvaks ning on kooskõlas loogilise arutlusega, et õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi, sest hea elu ja hea tegutsemine peakski ju seda tähendama.
(kirjutasin filosoofia tööd ja ei saanud seda tsitaati kasutada, sest ei mäletanud enam, kust see täpselt on)
(kirjutasin filosoofia tööd ja ei saanud seda tsitaati kasutada, sest ei mäletanud enam, kust see täpselt on)
neljapäev, 11. detsember 2008
Kuidas me hiirejahti pidasime
Vestlesin oma vanema vennaga ma ei mäleta enam millest. Järsku nägin silmanurgast kapi kõrgemalt riiulilt alla kukkumas midagi väikest ja kuulsin mikroskoopilist mürtsu. Vaatasime, mis oli ja selgus, et...hiir. Tavaliselt ei saja neid ju päise päeva ajal kapist alla.
Oli end vist uimaseks kukkunud, sest liigutas üsna aeglaselt - puges lihtsalt tooli jala taha. See polnud temast vist väga tark, sest toolijalg oli umbes kahe sentimeetrise läbimõõduga toru ja tema pea ja taguots paistsid mõlemalt poolt välja. Aga eks midagi on ikka parem kui mitte midagi.
Ütlesin oma vennale, et võtku ta hiir sabapidi näppu ja viigu veega tünni - kui ma väike olin, siis isa tegi kord nii ja minul oli vaesest hiirest kahju, et aitasin ta kepiga toruotsakese peale. Püüdsin teda veel kohendada ja järgmise liigutusega ajasin ta jälle vette. Ta oli aga selleks ajaks nii läbi, et ei ujunud enam. Mul oli nii kurb. Praegu polnud meil muidugi sellist tünni kusagilt võtta.
Mu vend oli ka ettevaatlik, sest isa oli kunagi üritanud rotti käega võtta ja see oli teda rünnanud nii, et sõrmel on siiani tõsised armid. Aga hiired ei ole vist nii ohtlikud,...või on ikka. Igatahes kahtlane. Mina ütlestin, et nalja teed, hiir ei tee midagi ja võtsingi ta sabapidi kätte. Kus ma ta nüüd siis panen? Esialgu lihtsalt vaatasin, mis ta teeb. Aga ta hakkas akrobaatikat tegema: esialgu keeras pead igasse suunda, siis kasutas kõhulihaseid ja viimaks jõudis oma kreeka e-ga ohtlikult lähedale minu sõrmedele. Mul hakkas hõhe ja kiire ja paanika ning kiljatusega viskasin järgmisel hetkel looma maha. Pikade värk.
Hiirejaht hakkas otsast peale. Ta puges arvutilaua alla prakku ja meie kummastki küljest püüdes pendeldas ta pisut aega edasi tagasi. Ta oli vahepeal toibunud - igatahes liikus ta juba palju kiiremini ja teda polnud enam nii lihtne tabada. Otsisin ühe karbi, kuhu võiks ta pista, kuni ta õue viia või midagi muud teha. Aga hiireke kadus voodilinadehunniku vahele ja kuna seal seisavad ka telgid ja muu matkavarustus, siis nende eest ära tõstmine on aeganõudvam kui hiire liikumine.
Kätte me teda ei saanudki. Eks ta oli vist mürki söönud, et ta nii ebahiirelikult aeglaselt ja otsustavuseta liikus.
Meil oli aga tore püüda ja mõtlemis- ja naermisainet andis ta küll. Tuletas lapsepõlve meelde - koos mängimist ja maailmaavastamist. Nii tore, et mul on palju vendi-õdesid.
Oli end vist uimaseks kukkunud, sest liigutas üsna aeglaselt - puges lihtsalt tooli jala taha. See polnud temast vist väga tark, sest toolijalg oli umbes kahe sentimeetrise läbimõõduga toru ja tema pea ja taguots paistsid mõlemalt poolt välja. Aga eks midagi on ikka parem kui mitte midagi.
Vend haaras kassi ja viskas ta hiire juurde. Kass oli aga rohkem pahane, et teda niimoodi segati ja ta ei märganudki paigalkössitavat hiirt ja jalutas pahuralt minema.
Ütlesin oma vennale, et võtku ta hiir sabapidi näppu ja viigu veega tünni - kui ma väike olin, siis isa tegi kord nii ja minul oli vaesest hiirest kahju, et aitasin ta kepiga toruotsakese peale. Püüdsin teda veel kohendada ja järgmise liigutusega ajasin ta jälle vette. Ta oli aga selleks ajaks nii läbi, et ei ujunud enam. Mul oli nii kurb. Praegu polnud meil muidugi sellist tünni kusagilt võtta.
Mu vend oli ka ettevaatlik, sest isa oli kunagi üritanud rotti käega võtta ja see oli teda rünnanud nii, et sõrmel on siiani tõsised armid. Aga hiired ei ole vist nii ohtlikud,...või on ikka. Igatahes kahtlane. Mina ütlestin, et nalja teed, hiir ei tee midagi ja võtsingi ta sabapidi kätte. Kus ma ta nüüd siis panen? Esialgu lihtsalt vaatasin, mis ta teeb. Aga ta hakkas akrobaatikat tegema: esialgu keeras pead igasse suunda, siis kasutas kõhulihaseid ja viimaks jõudis oma kreeka e-ga ohtlikult lähedale minu sõrmedele. Mul hakkas hõhe ja kiire ja paanika ning kiljatusega viskasin järgmisel hetkel looma maha. Pikade värk.
Hiirejaht hakkas otsast peale. Ta puges arvutilaua alla prakku ja meie kummastki küljest püüdes pendeldas ta pisut aega edasi tagasi. Ta oli vahepeal toibunud - igatahes liikus ta juba palju kiiremini ja teda polnud enam nii lihtne tabada. Otsisin ühe karbi, kuhu võiks ta pista, kuni ta õue viia või midagi muud teha. Aga hiireke kadus voodilinadehunniku vahele ja kuna seal seisavad ka telgid ja muu matkavarustus, siis nende eest ära tõstmine on aeganõudvam kui hiire liikumine.
Kätte me teda ei saanudki. Eks ta oli vist mürki söönud, et ta nii ebahiirelikult aeglaselt ja otsustavuseta liikus.
Meil oli aga tore püüda ja mõtlemis- ja naermisainet andis ta küll. Tuletas lapsepõlve meelde - koos mängimist ja maailmaavastamist. Nii tore, et mul on palju vendi-õdesid.
Veel arvutiseiklusi
Tulin koju ja asusin oma kohustuslikke asju tegema. Filosoofias tuleb reedeks kirjalik töö teha. Mõtlesin siis arvuti käivitamise peale - noh, viimane kord, kui ma tema poole pöördusin, ei suutnud ta mind aidata. Aga mõnikord, eriti tehnikaga seoses, lahenevad asjad iseenesest. Vajutasin siis käivitamisnuppu ja ootasin põnevusega, kuigi tegelesin samal ajal asjade lahtipakkimisega. Kontrollisin igaks juhuks, ega mu vend pole oma lap-topi kaasa võtnud, et võiks seda alternatiivina kasutada. Minu arvuti häälitses jälle reipalt, aga siiani töötas ta ka eelmine kord. Loeb mingeid numbreid u 45 tuhat ja siis....läks edasi!!! ja avas arvuti!!! ja TÖÖTAS.
Surfasin veidi internetis, lugesin maile ja mõtlesin oma plaane ja mõne aja pärast järsku avastan, et klaviatuuri ei olegi. Kuidas ma ilma niikaugele olen saanud? Siis muidugi edasi tundsin iga asja juures teravalt selle puudumist. Kõigepealt läks alumise arvuti klaviatuur rivist välja - issi vahetas meie omaga ära, siis töötas (võib olla oleks minu meetodit võinud kasutada - aega on selle kiire asjaga, hakkab ise tööle). Siis ütles mu teise venna arvuti klaviatuur üles ja seekord põhjalikult, nii et ta kasutab minu oma (minu oma on see arvuti lihtsalt selle pärast, et kõigil teistel seal toas on oma arvuti - vaat, kuidas rikkus kaela sajab!).
Leidsin, et esialgu mul polegi kirjaliku töö juures arvutit vaja ja lülitasin välja. :)
Kas sellest peaks järeldama, et maailma majanduskriisist hoolimata, pole mul häda midagi?
Surfasin veidi internetis, lugesin maile ja mõtlesin oma plaane ja mõne aja pärast järsku avastan, et klaviatuuri ei olegi. Kuidas ma ilma niikaugele olen saanud? Siis muidugi edasi tundsin iga asja juures teravalt selle puudumist. Kõigepealt läks alumise arvuti klaviatuur rivist välja - issi vahetas meie omaga ära, siis töötas (võib olla oleks minu meetodit võinud kasutada - aega on selle kiire asjaga, hakkab ise tööle). Siis ütles mu teise venna arvuti klaviatuur üles ja seekord põhjalikult, nii et ta kasutab minu oma (minu oma on see arvuti lihtsalt selle pärast, et kõigil teistel seal toas on oma arvuti - vaat, kuidas rikkus kaela sajab!).
Leidsin, et esialgu mul polegi kirjaliku töö juures arvutit vaja ja lülitasin välja. :)
Kas sellest peaks järeldama, et maailma majanduskriisist hoolimata, pole mul häda midagi?
teisipäev, 9. detsember 2008
Täna oli koolis väga huvitav meistrikursus. Luisa Sello, kes on flöödimängija ja ühtlasi ka Aleksandri tehnika õpetaja. Ta rääkis nii nagu minu arvates üks õpetaja peab rääkima. Kõik aspektid, mis on pillimängu juures olulised, said puudutatud: tehniline külg (see ei tähenda ainult sõrmede liikuvust, vaid ka õhujuhtimist), tooni tekitamine ja selle valitsemine (teadis täpselt, kuidas keha peab töötama), edasi muusikaline mõte - suund ja intensiivsus, selgus ja arusaadavus, stiilitunnetus jne. Ettekujutusel on suur jõud - see teeb muusika huvitavaks nii mängijale kui kuulajale. Ei saa õppeprotsessist lahutada loovust ja mängurõõmu: kui inimene oskab mängida pillil kaht nooti, on see juba muusika. Ei pea omandama mingisugust kraadi, et olla muusik - aga seista ühel kohal ka ei saa: on ju nii palju huvitavat avastada ja õppida teisteni tuua. Pilli õppimine on pikk ja pühendumist nõudev töö, aga sa ei pea tundma, et see on raske. Parim tulemus tuleb mugavast ja mõtestatust mängimisest.
Ta ütles mulle, milles on minu vead - ma olen nõus, et need need on. Kui ta midagi soovitas, siis proovides seda järgida, asi toimis. Väga hea! Mul on juba kaks õpetajat, kelle juurde tahaksin õppima minna. Itaalia, see pole paha mõte!
Ta ütles mulle, milles on minu vead - ma olen nõus, et need need on. Kui ta midagi soovitas, siis proovides seda järgida, asi toimis. Väga hea! Mul on juba kaks õpetajat, kelle juurde tahaksin õppima minna. Itaalia, see pole paha mõte!
pühapäev, 7. detsember 2008
reede, 5. detsember 2008
Kell juba 0.37, aga magama küll minna ei taha. Lugesin just Karl Londi suusablogi....kuidas seda nüüd hinnata? Aga eks see, et ma seda u poolteist tundi järjest lugesin on ise väga kõnekas. Kui ma graafikut tehes mööda lehekülgi libisen, siis jääb sealt midagi silma. Küll ta ikka reisib! Mul tugevneb ka tahtmine reisma minna - üldiselt olen olnud pikka aega arvamusel, et mul on Eestiski küllalt tegemist. Aga üksi ma ei lähe. See on kindel. Nii et, kes tuleb kaasa ja kuhu me lähme? (või siis teises järjekorras..., aga esimene mõtte on ikka õige :)
Inimesed on minu jaoks väga huvitavad. Kui ma näiteks võtan ette maalida või joonistada, siis ikka on pildil ka inimene (teine ei suuda loobuda näiteks päikesest pildi nurgas). Mulle meeldib otse inimese endaga rääkida, mitte kätteõpitud fraaside või keegi-teine-olla-püüdmisega. Selleks sobib reisimine ju suurepäraselt. Kaua sa ikka teatrit suudad teha, kui päevad läbi pead-jalad koos elada.
Turismireisid mulle muidugi ei meeldi. Ma tahaks ikka ise otsustada, mida teha või kuhu minna. Reisikaaslastega arvestamine on hoopis teine asi, kui mingitest tobedatest kellaaegadest kinni pidamine ja pidev muretsemine, et sa kuhugi maha ei jää. Mulle on see üsna pingutav ja sugugi mitte nauditav. Pealegi mul on vaja aeg-ajalt üksi ka olla. Lihtsalt kuhugi nädalaks randa pleegitama sõitmine ei ole veel kindlasti minu rida, aga võib-olla ma õpin kunagi seda ka nautima - kohvikus teed juba ju joon :)
Ilusa looduse vastu on mul ka nõrkus. Ja pilli võtaksin ka kaasa. Vist. Ega mul ei ole plaani kellelegi närvidele käia ja on oht sellest ilma jääda.
Inimesed on minu jaoks väga huvitavad. Kui ma näiteks võtan ette maalida või joonistada, siis ikka on pildil ka inimene (teine ei suuda loobuda näiteks päikesest pildi nurgas). Mulle meeldib otse inimese endaga rääkida, mitte kätteõpitud fraaside või keegi-teine-olla-püüdmisega. Selleks sobib reisimine ju suurepäraselt. Kaua sa ikka teatrit suudad teha, kui päevad läbi pead-jalad koos elada.
Turismireisid mulle muidugi ei meeldi. Ma tahaks ikka ise otsustada, mida teha või kuhu minna. Reisikaaslastega arvestamine on hoopis teine asi, kui mingitest tobedatest kellaaegadest kinni pidamine ja pidev muretsemine, et sa kuhugi maha ei jää. Mulle on see üsna pingutav ja sugugi mitte nauditav. Pealegi mul on vaja aeg-ajalt üksi ka olla. Lihtsalt kuhugi nädalaks randa pleegitama sõitmine ei ole veel kindlasti minu rida, aga võib-olla ma õpin kunagi seda ka nautima - kohvikus teed juba ju joon :)
Ilusa looduse vastu on mul ka nõrkus. Ja pilli võtaksin ka kaasa. Vist. Ega mul ei ole plaani kellelegi närvidele käia ja on oht sellest ilma jääda.
kolmapäev, 3. detsember 2008
Olen haige :)
Olin täiesti kindel, et mul pole palavikku. Enne ei mõõtnud ka, kui õhtul enne vaba päeva. Rohkem selleks, et issile kinnitada, et mul pole palavikku. Aga võta näpust. 37.1. Sellist palavikku ma üldse ei tunne. Pea oli veidi uimasem küll ja tunned, et kurgus on põletikku, järelikult loogiliselt võttes võiks ju olla ka. Tavaliselt hakkan tajuma palavikku alates 38,... ja 39,...-40,... oleksin meelsasti voodis.
Mängisime täna Jutaga (akordion) ja ühe hiinlasest kitarristiga (piinlik küll, aga nime ma ei oska öelda) kammeransamblit. Ta ütles, et tal on väga head rohtu. Hiinast. Huvitav oleks küll proovida. Saame jälle reedel kokku, aga ta ütles ka, et siis on juba hilja - haigust palju raskem välja ravida. Soovitas ka keeta 10 min purustatud ingverit coca-cola's. Miks just coca-cola? Ma pole kunagi kuulnud, et see kasulik oleks. Selle peale lubas teha veega ja apelsinikoori ka juurde lisada.
Proovisingi siis seda retsepti. Väiksed õde-vennad olid sealjuures väga huvitatud. Sõid paljast ingverit: väga kibe oli, aga püüdsid head nägu teha ja "kõvad mehed" olla (kunagi oli neil selline mäng ka, et panid vorstile kanget sinepit nii palju kui kannatasid, endal pisarad silmas, aga kiitsid, et väga hea oli). Pärast said lohutuseks peale apelsini, mille koori mul vaja oli, ja võilille-ekstraktiga mett ka. Nad oleks mu sidrunid ja küüslaugu ka pitslisse pistnud, aga...kes meist siin haige on!?! Tegin endale vist liiga kange leotise, aga jõin ära. Kurgule ja enesetundele mõjus küll hästi.
*Ma võin veel nalju rääkida väikeste kohta. Ükskord mu kaheksa-aastane vend esines resoluutse noodiga: Mis sest, et mul kõht täis on - ma söön ikkagi nii palju, kui ma tahan! ja tõstis järjekordse portsioni ette.
Mängisime täna Jutaga (akordion) ja ühe hiinlasest kitarristiga (piinlik küll, aga nime ma ei oska öelda) kammeransamblit. Ta ütles, et tal on väga head rohtu. Hiinast. Huvitav oleks küll proovida. Saame jälle reedel kokku, aga ta ütles ka, et siis on juba hilja - haigust palju raskem välja ravida. Soovitas ka keeta 10 min purustatud ingverit coca-cola's. Miks just coca-cola? Ma pole kunagi kuulnud, et see kasulik oleks. Selle peale lubas teha veega ja apelsinikoori ka juurde lisada.
Proovisingi siis seda retsepti. Väiksed õde-vennad olid sealjuures väga huvitatud. Sõid paljast ingverit: väga kibe oli, aga püüdsid head nägu teha ja "kõvad mehed" olla (kunagi oli neil selline mäng ka, et panid vorstile kanget sinepit nii palju kui kannatasid, endal pisarad silmas, aga kiitsid, et väga hea oli). Pärast said lohutuseks peale apelsini, mille koori mul vaja oli, ja võilille-ekstraktiga mett ka. Nad oleks mu sidrunid ja küüslaugu ka pitslisse pistnud, aga...kes meist siin haige on!?! Tegin endale vist liiga kange leotise, aga jõin ära. Kurgule ja enesetundele mõjus küll hästi.
*Ma võin veel nalju rääkida väikeste kohta. Ükskord mu kaheksa-aastane vend esines resoluutse noodiga: Mis sest, et mul kõht täis on - ma söön ikkagi nii palju, kui ma tahan! ja tõstis järjekordse portsioni ette.
reede, 28. november 2008
Kui me oleksime surematud või meil oleks kümme elu nagu arvutimängus, siis oleks meie suhtumine hoopis teistsugune. Lõpetatus on oluline.
*inspireeritud oma vennast
Arvan oma üliõpilaselu seaduspärasusi jälgides, et see ei päästaks midagi, kui mul on rohkem aega, sest tõsiselt võtame asja kätte ikka enne viimast minutit. Natuke individuaalne on erinevate inimeste "enne"-tajumine s.t. kui kaua aega ette hakkab mõjuma tähtaja lähedalolek. Kui mul oleks kümme elu, siis lahendaksin probleeme, mis mul on täna, tõenäoliselt ikka ainult viimases. Seega pole üldse paha, et mul polegi võimalust raisata ülejäänud üheksat mõttetuste peale, sest mis oleks nende elude mõte? Pealtnägijas ütles üks täistatoveeritud mees, et tal on ju ainult üks elu, miks siis mitte sellega midagi huvitavat teha. Minu jaoks tundus just nimelt imelik, et kui sul on ainult ÜKS elu, siis miks peaksin tegema midagi sellist. Issanda loomaaed on kirju.
Õppimine ja arenemine ei lõppe enne, kui tuleb maailmalõpp. Või kellegi subjektiivne lõpetatus. See tunnetus on elu mõtestatuse oluline osa.
Arvan oma üliõpilaselu seaduspärasusi jälgides, et see ei päästaks midagi, kui mul on rohkem aega, sest tõsiselt võtame asja kätte ikka enne viimast minutit. Natuke individuaalne on erinevate inimeste "enne"-tajumine s.t. kui kaua aega ette hakkab mõjuma tähtaja lähedalolek. Kui mul oleks kümme elu, siis lahendaksin probleeme, mis mul on täna, tõenäoliselt ikka ainult viimases. Seega pole üldse paha, et mul polegi võimalust raisata ülejäänud üheksat mõttetuste peale, sest mis oleks nende elude mõte? Pealtnägijas ütles üks täistatoveeritud mees, et tal on ju ainult üks elu, miks siis mitte sellega midagi huvitavat teha. Minu jaoks tundus just nimelt imelik, et kui sul on ainult ÜKS elu, siis miks peaksin tegema midagi sellist. Issanda loomaaed on kirju.
Õppimine ja arenemine ei lõppe enne, kui tuleb maailmalõpp. Või kellegi subjektiivne lõpetatus. See tunnetus on elu mõtestatuse oluline osa.
neljapäev, 27. november 2008
Huvitav luuletus. Proovige seda valjusti mõttega lugeda.Kujundid on värvikad.
Mu süda laulab: Laula!
Marie Under
Mu süda tõukab: Liigu! Heidab hoone tupest
mind lendu noolena. Ning sööstumas
mu jalge tiibepaar ju tänavate valgusvahutavast kosest alla,
kesk lume kargeid tähekesi.
Mu süda hõiskab: vaata! Silme nupest
kuis õitseb vaatlusjanu valla.
Ja kõik, mis varjus ööstumas,
kõik saladused, avaks, kõik.
Mu süda karjub: kuula! Hümniks saamas vesi,
sümfooneks päiksehelid; laternate hõik
meelt teritab ning virgund kõrvu tähtisosin täidab.
Mu süda hõõgub: kiida! Tulivikerkaare
ta leegitsema üle linna läidab,
ja elutungi kõike hõlmav haare
see langeb üle võõra värava ning kõndijate ruttu,
see müüre tarretusse pärjatab. Kaet akna uttu
hing tervitades kummardab ning sulet uste poole.
Mu süda tuksub: haara! Julgelt tõstan käe,
käe-vasara. Ees lumetab mu elu marmorpanku.
Käed tõstan mõlemad, ja kui nad tõstan,
mu päeve pääle verev pitser vajub.
Mu süda käseb: joo! Ja nagu pilveranku
loob päike kuldseiks kujeks, vereks jää
ja pöörab talve, et see suvve hajub,
veel! nagu seeme ulatab end tuule hoole,
nii alandlikud tunnid roomavad mu ette:
tee meiega, mis tahad - vii meid ellu!
Meid kanna idutsema, kuhu kestad!
Saand õhtu minu silitada vaikseks lambaks,
tal kaela ümber köidan unelmate kellu.
Öölinnud taltsatena andmas end mu kätte
ja koidu kotkad nokivad mu üsast,
keskpäeva rusked lõvid - minu jalge pingiks.
Mu süda laulab: laula! Sõnu sööstab suhu!
Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast,
neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu?
Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks,
neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks.
Neid purskab, loidab hümni tulisambaks.
Nad paluvad: sa valus vääna meie tähtiliikmeid, heida
neid murekuristikku, õhku rõõmuharjalt pilla,
et elu tuksuvas me veretavaiks valmiks:
me kivikesed tuleviku silla.
Nii võin ma tunnikõrbes igaviku rohtmaid leida.
Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan.
Marie Under
Mu süda tõukab: Liigu! Heidab hoone tupest
mind lendu noolena. Ning sööstumas
mu jalge tiibepaar ju tänavate valgusvahutavast kosest alla,
kesk lume kargeid tähekesi.
Mu süda hõiskab: vaata! Silme nupest
kuis õitseb vaatlusjanu valla.
Ja kõik, mis varjus ööstumas,
kõik saladused, avaks, kõik.
Mu süda karjub: kuula! Hümniks saamas vesi,
sümfooneks päiksehelid; laternate hõik
meelt teritab ning virgund kõrvu tähtisosin täidab.
Mu süda hõõgub: kiida! Tulivikerkaare
ta leegitsema üle linna läidab,
ja elutungi kõike hõlmav haare
see langeb üle võõra värava ning kõndijate ruttu,
see müüre tarretusse pärjatab. Kaet akna uttu
hing tervitades kummardab ning sulet uste poole.
Mu süda tuksub: haara! Julgelt tõstan käe,
käe-vasara. Ees lumetab mu elu marmorpanku.
Käed tõstan mõlemad, ja kui nad tõstan,
mu päeve pääle verev pitser vajub.
Mu süda käseb: joo! Ja nagu pilveranku
loob päike kuldseiks kujeks, vereks jää
ja pöörab talve, et see suvve hajub,
veel! nagu seeme ulatab end tuule hoole,
nii alandlikud tunnid roomavad mu ette:
tee meiega, mis tahad - vii meid ellu!
Meid kanna idutsema, kuhu kestad!
Saand õhtu minu silitada vaikseks lambaks,
tal kaela ümber köidan unelmate kellu.
Öölinnud taltsatena andmas end mu kätte
ja koidu kotkad nokivad mu üsast,
keskpäeva rusked lõvid - minu jalge pingiks.
Mu süda laulab: laula! Sõnu sööstab suhu!
Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast,
neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu?
Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks,
neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks.
Neid purskab, loidab hümni tulisambaks.
Nad paluvad: sa valus vääna meie tähtiliikmeid, heida
neid murekuristikku, õhku rõõmuharjalt pilla,
et elu tuksuvas me veretavaiks valmiks:
me kivikesed tuleviku silla.
Nii võin ma tunnikõrbes igaviku rohtmaid leida.
Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan.
laupäev, 22. november 2008
Meeleolud vahetuvad nagu kelgusõit "katlas" - allapoole, allapoole kuni sama hooga jälle üles. :)
Kui ma kolmapäeval veel olin tõeliselt mures, kuidas tulla välja energiapuudusest, kus ma võisin minuti lihtsalt ühte punkti vaadata pea täiesti tühi. Neljapäeval oli hommikupoole päris hea, aga umbes kell kolm, kui ma hakkasin kooli minema, oleks tahtnud tõsiselt hoopis voodisse vajuda. Reede oli juba tore. Lollus seegi, et reedel jõudsin koju pool viis hommikul ja kuigi tõusin juba 9 paiku, ei olnud suurt häda kedagi.
Enne kolmapäeva aga pidin tugevasti end sundima tegutsema: Eva-Maria harjuta! tee kas või väike osa ära, aga tee midagigi. Üks väga erilistest aegadest - ei taha võtta flööti kätte ja harjutada. Helistamine ja millegi kokkuleppimine tundus väga keeruline, tavaliselt organiseerin hea meelega igasuguseid asju.
Enne kolmapäeva aga pidin tugevasti end sundima tegutsema: Eva-Maria harjuta! tee kas või väike osa ära, aga tee midagigi. Üks väga erilistest aegadest - ei taha võtta flööti kätte ja harjutada. Helistamine ja millegi kokkuleppimine tundus väga keeruline, tavaliselt organiseerin hea meelega igasuguseid asju.
esmaspäev, 17. november 2008
Ma ikkagi veel arvan, et minu tegemised on minu teha. Muutun. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga see on põnev.
Sa oled kõik, mis olemas on,
su mõtted, su elu,
su täituvad unistused.
Sa oled kõik, mis sa olla tahad.
Sa oled niisama piiritu nagu ilmaruum.
(Shad Helmstetter)
Ma ei taha ära nullida, mis on toimunud. See on vabanemine teatud krampidest ja segavatest mõtetest. Aga kui piits on kuulututatud halvaks, siis tuleb leida teine motivatsioon. Muidu on asi pooleli. Puutumata endaga arvestamist ja oskust nautida elu ja ilu, peab edasi tegutsema oma eesmärkide nimel. Tarkus ei seisne mitte ainult lõdvestumises, vaid pingutamises õiges kohas. Mitte kõik ei muutu vabaks ja kergeks ühtlase pingeseisundi vastandina, vaid pingutus ja lõdvestus eralduvad teineteisest säilitades või pigem avades just sellega oma äärmused.
Sa oled kõik, mis olemas on,
su mõtted, su elu,
su täituvad unistused.
Sa oled kõik, mis sa olla tahad.
Sa oled niisama piiritu nagu ilmaruum.
(Shad Helmstetter)
Ma ei taha ära nullida, mis on toimunud. See on vabanemine teatud krampidest ja segavatest mõtetest. Aga kui piits on kuulututatud halvaks, siis tuleb leida teine motivatsioon. Muidu on asi pooleli. Puutumata endaga arvestamist ja oskust nautida elu ja ilu, peab edasi tegutsema oma eesmärkide nimel. Tarkus ei seisne mitte ainult lõdvestumises, vaid pingutamises õiges kohas. Mitte kõik ei muutu vabaks ja kergeks ühtlase pingeseisundi vastandina, vaid pingutus ja lõdvestus eralduvad teineteisest säilitades või pigem avades just sellega oma äärmused.
pühapäev, 16. november 2008
laupäev, 15. november 2008
Pead olema piisavalt vaba, et olla seotud, ja olema piisavalt seotud, et suuta olla vaba.
Sina ei teeni raha, vaid raha teenib sind.
Kaks mõttetera, mille üle võiks mõtiskleda... Armastus ja usaldus, karjäär ja elu. Üks veel :
Kes rabeleb, see on seotud.
(kui kiirustad, jõuad aeglasemalt. Loetav ka teistpidi: kes on seotud, see rabeleb)
Sina ei teeni raha, vaid raha teenib sind.
Kaks mõttetera, mille üle võiks mõtiskleda... Armastus ja usaldus, karjäär ja elu. Üks veel :
Kes rabeleb, see on seotud.
(kui kiirustad, jõuad aeglasemalt. Loetav ka teistpidi: kes on seotud, see rabeleb)
neljapäev, 13. november 2008
Talvel. Marie Under
Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt.
Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt.
Vares mustatiivuline longus aiaväraval.
Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.
Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid,
end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid,
laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu -
Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu.
Hõbetähti miljonid õhtutaeva tumesinas -
Kauges igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas:
"Ükskord oli, ükskord oli!" nende paljuütlev algus,
meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus,
..................................................................valgus.
Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt.
Vares mustatiivuline longus aiaväraval.
Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.
Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid,
end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid,
laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu -
Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu.
Hõbetähti miljonid õhtutaeva tumesinas -
Kauges igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas:
"Ükskord oli, ükskord oli!" nende paljuütlev algus,
meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus,
..................................................................valgus.
esmaspäev, 10. november 2008
sookail
kullakirju sametine sügis,
sooja kõdu lõhn,
elusolemise tunne, mis tuleb sellest, et sa liigutad
omas rütmis, kellegagi koos
Jõin täna sookailu teed. Esimest korda, sest enne polnud mul midagi viga. See lõhn polnud minu jaoks kunagi veel eraldatud rabaskäimisest - tõelisest loodusesolemisest. Nüüd tundsin ma seda oma toas talve hakul.
Mulle öeldi kodus, et see olevat mürgine. Praegu ma küll ei tunne, et ma hinge vaakuks. Teistmoodi küll, aga seda ei saa kirjeldada kui head või halba. Lihtsalt teistmoodi. Võib olla puhtamalt.
Ümberringi jäävad inimesed haigeks. Ise tundsin ka pisut. Aga praegu tahaksin ma seda ennetada. Mitte sellepärast, et ma pean kooli või töö pärast terve olema, vaid päris enda pärast. Õpin elama.
sooja kõdu lõhn,
elusolemise tunne, mis tuleb sellest, et sa liigutad
omas rütmis, kellegagi koos
Jõin täna sookailu teed. Esimest korda, sest enne polnud mul midagi viga. See lõhn polnud minu jaoks kunagi veel eraldatud rabaskäimisest - tõelisest loodusesolemisest. Nüüd tundsin ma seda oma toas talve hakul.
Mulle öeldi kodus, et see olevat mürgine. Praegu ma küll ei tunne, et ma hinge vaakuks. Teistmoodi küll, aga seda ei saa kirjeldada kui head või halba. Lihtsalt teistmoodi. Võib olla puhtamalt.
Ümberringi jäävad inimesed haigeks. Ise tundsin ka pisut. Aga praegu tahaksin ma seda ennetada. Mitte sellepärast, et ma pean kooli või töö pärast terve olema, vaid päris enda pärast. Õpin elama.
pühapäev, 9. november 2008
Ümberringi
Väljas on juba paar päeva aeg-ajalt külmakraade. Mulle meeldib puhtus ja kargus, mis sellega kaasneb. Kui mul oleks müts, siis oleks päris hästi.
Üks hommik paistis päike imeilusasti. Oranžika varjundiga ja madalalt nii otse silma, et seda märkamata jätta polnud võimalik. Sel hommikul paistis päike meie tuppa sisse või vähemalt nii näis, sest tegelikult on aknad lääne poole. Valgus peegeldus tagasi naabermaja aknalt, peaaegu 180 kraadi. Seda juhtub harva, sest tavaliselt sellist nurka ei teki.
Mõnikord paistab päike meie tuppa läbi maja teise toa aknast. Mul on eriline nõrkus valguse vastu. Kui valin näiteks, kuhu kohvikusse minna, siis enamasti määrab valgus minu jaoks õdusaima paiga. Suvehommikuti umbes kell 5, paistab päike mere poolt põhjaaknast. Olen harva siis üleval seda märkama, aga kui olen, siis tundub see nagu unistus või muinasjutt. Enamasti on siis ka väga vaikne.
Üks hommik paistis päike imeilusasti. Oranžika varjundiga ja madalalt nii otse silma, et seda märkamata jätta polnud võimalik. Sel hommikul paistis päike meie tuppa sisse või vähemalt nii näis, sest tegelikult on aknad lääne poole. Valgus peegeldus tagasi naabermaja aknalt, peaaegu 180 kraadi. Seda juhtub harva, sest tavaliselt sellist nurka ei teki.
Mõnikord paistab päike meie tuppa läbi maja teise toa aknast. Mul on eriline nõrkus valguse vastu. Kui valin näiteks, kuhu kohvikusse minna, siis enamasti määrab valgus minu jaoks õdusaima paiga. Suvehommikuti umbes kell 5, paistab päike mere poolt põhjaaknast. Olen harva siis üleval seda märkama, aga kui olen, siis tundub see nagu unistus või muinasjutt. Enamasti on siis ka väga vaikne.
reede, 7. november 2008
"sisemisi solinaid"
Vahepeal (võib-olla ikka veel) oli energias madalseis. Mitte ma ei võtnud kätte ja ei teinud kõike väga aeglaselt, vaid kõik kulges ise väga aegluubis. Tegevused on ebakonkreetsed ja laialivalguvad või väga rahuliku sisemise loogikaga, suhtlemine on pinnapealne ja kuidagi tühi (isegi võlts). Ma olen harjunud, et inimesed hakkavad naeratama, kui minuga suhtlevad - see on nagu peegeldus minust ja mina peegeldan neid. Nüüd oli midagi teistmoodi.
Nüüd hakkab jälle vaikselt ideid tulema. Olen viimasel ajal liiga lohakaks ja hedonistlikuks muutunud. Tee seda, mis meeldib, aga selle taga peab olema mõistus, mis ei mõtle rutiinselt. Lihtsalt mugavusest lihtsamat teed minek ei vii kaugele. Issi soovtab alati hommikul õigel ajal tõusta. Pean teisigi reegleid välja mõtlema, et end aidata. Kunagi ei saa rahulikult paigale jääda, sest järgmine hetk on juba uus olukord.
Inimene suudab väga palju, aga ta ei kasuta tavaliselt suurt osa oma potentsiaalist. Mõtle ikka kaks korda järele enne, kui ütled, et ei jõua. Usalda aga kontrolli.
Nüüd hakkab jälle vaikselt ideid tulema. Olen viimasel ajal liiga lohakaks ja hedonistlikuks muutunud. Tee seda, mis meeldib, aga selle taga peab olema mõistus, mis ei mõtle rutiinselt. Lihtsalt mugavusest lihtsamat teed minek ei vii kaugele. Issi soovtab alati hommikul õigel ajal tõusta. Pean teisigi reegleid välja mõtlema, et end aidata. Kunagi ei saa rahulikult paigale jääda, sest järgmine hetk on juba uus olukord.
Inimene suudab väga palju, aga ta ei kasuta tavaliselt suurt osa oma potentsiaalist. Mõtle ikka kaks korda järele enne, kui ütled, et ei jõua. Usalda aga kontrolli.
kolmapäev, 5. november 2008
Võõras
Rääkisime eile koolis pärast osakonnakontserti (kus mina ka mängisin) Mihkli ja flöödimängijatega nahaalsusest. Karina tähistas tordiga oma sünnipäeva.
Mihkel väljendas arvamust, et nahaalsus viib edasi. Eriti konkurentsis.
(Mis ta mõtles, on küsitav, aga ma arvan, ta nii mõtleb ka. "Kui mul ei ole midagi (tarka) öelda, siis.....ärge kuulake, mis ma räägin").
Maria aga ütles, et tema jaoks on tagasihoidlikkus voorus. Eriti kollektiivis.
Mina oma imelikkuses toetasin paari lausega nahaalsust (see ei tähenda üldsegi, et ma kollektiivis käituda ei oska). Inimene on ja jääb väärtuseks, aga mingil määral tuleb eraldada inimene ja karjäär, et neid siis vajalikul määral jälle ühendada.
Akadeemilises tobedalt hillitsetud õhkkonnas jäi nahaalsus kindlalt negatiivseks SÕNAks ja tagasihoidlikkus vooruseks. Esiteks on sisimas inimestel (vähemalt mõnel) teistsugune arvamus - kakskeelsus. Teiseks: mina tundsin end teistsuguse ja võõrana oma arvamusega, et kumbki ei ole ei positiivne ega negatiivne või on mõlemat sõltuvalt olukorrast.
Kas see on üllatav, et mul on selline arvamus? Minu jaoks on üllatav, et see mõne arvates nii ei ole.
Mõtlen nii "üle kere", aga minu käitumine ei erine väga teistmoodi mõtlejate omast. See on ka loomulik. See on minu vabadus (ilma vabaduseta ma ei saa elada!): ma luban endale käituda halvasti, aga ma ei tee seda, sest see ei ole mulle hea. Mina on oluline. Kui "halvasti käitumine" ükskord viiks mind edasi, siis ma käituks ka vastavalt. Kas see tundub ettearvamatu ja ohtlik? Ei ole.
Endas püüan ma hetkel arendada pigem nahaalsust, enesekindlust (et see väljenduks minu tegudes), julgust jne. Uskuge mind, ma ei muutu sellest halvemaks inimeseks, vaid paremaks. Minu mina hakkab rohkem väljapaistma ja see ei ole midagi halba, mida varjama peaks.
Uskumatult palju jõudu tuleb kasutada, et leida aega ENDALE s.o. mida mina tegelikult kõige rohkem teha tahan. Nahaalselt ei lähe loengusse, kuigi sa peaksid seal olema, nahaalselt ütled ära mängu, mis sulle pakutakse, kuid mis sind ei arenda, nahaalselt sead asjad tähtsuse järjekorda enese, mitte üldise arvamuse järgi, nahaalselt võtad aega puhata, kui rabelemine on mõttetu. See on kohusetunde ja tagasihoidlikkuse murdmine. Enese muutmine ei saagi olla kerge.
Muusikuna: kui ma mängin lugu ja sellesse oma mina ja oma musikaalsust sisse ei pane, siis ei ole see miski, mis rõõmu teeks ei mulle ega kuulajatele. See ei ole asi mida peaks tegema kohusetundest. Ma tajun, et minus on peidus palju mulle tundmatut, mis jääb esinemisnärvi, tehnika või eesmärgituse taha pidama (ei saa esineda esinemise pärast - eesmärke võib olla mitmeid: enese näitamine e kekkadivei, teistele rõõmu, vahelduse, ilu jne pakkumine, eneseületus vm). Ma ikkagit tahan olla muusik.
Mihkel väljendas arvamust, et nahaalsus viib edasi. Eriti konkurentsis.
(Mis ta mõtles, on küsitav, aga ma arvan, ta nii mõtleb ka. "Kui mul ei ole midagi (tarka) öelda, siis.....ärge kuulake, mis ma räägin").
Maria aga ütles, et tema jaoks on tagasihoidlikkus voorus. Eriti kollektiivis.
Mina oma imelikkuses toetasin paari lausega nahaalsust (see ei tähenda üldsegi, et ma kollektiivis käituda ei oska). Inimene on ja jääb väärtuseks, aga mingil määral tuleb eraldada inimene ja karjäär, et neid siis vajalikul määral jälle ühendada.
Akadeemilises tobedalt hillitsetud õhkkonnas jäi nahaalsus kindlalt negatiivseks SÕNAks ja tagasihoidlikkus vooruseks. Esiteks on sisimas inimestel (vähemalt mõnel) teistsugune arvamus - kakskeelsus. Teiseks: mina tundsin end teistsuguse ja võõrana oma arvamusega, et kumbki ei ole ei positiivne ega negatiivne või on mõlemat sõltuvalt olukorrast.
Kas see on üllatav, et mul on selline arvamus? Minu jaoks on üllatav, et see mõne arvates nii ei ole.
Mõtlen nii "üle kere", aga minu käitumine ei erine väga teistmoodi mõtlejate omast. See on ka loomulik. See on minu vabadus (ilma vabaduseta ma ei saa elada!): ma luban endale käituda halvasti, aga ma ei tee seda, sest see ei ole mulle hea. Mina on oluline. Kui "halvasti käitumine" ükskord viiks mind edasi, siis ma käituks ka vastavalt. Kas see tundub ettearvamatu ja ohtlik? Ei ole.
Endas püüan ma hetkel arendada pigem nahaalsust, enesekindlust (et see väljenduks minu tegudes), julgust jne. Uskuge mind, ma ei muutu sellest halvemaks inimeseks, vaid paremaks. Minu mina hakkab rohkem väljapaistma ja see ei ole midagi halba, mida varjama peaks.
Uskumatult palju jõudu tuleb kasutada, et leida aega ENDALE s.o. mida mina tegelikult kõige rohkem teha tahan. Nahaalselt ei lähe loengusse, kuigi sa peaksid seal olema, nahaalselt ütled ära mängu, mis sulle pakutakse, kuid mis sind ei arenda, nahaalselt sead asjad tähtsuse järjekorda enese, mitte üldise arvamuse järgi, nahaalselt võtad aega puhata, kui rabelemine on mõttetu. See on kohusetunde ja tagasihoidlikkuse murdmine. Enese muutmine ei saagi olla kerge.
Muusikuna: kui ma mängin lugu ja sellesse oma mina ja oma musikaalsust sisse ei pane, siis ei ole see miski, mis rõõmu teeks ei mulle ega kuulajatele. See ei ole asi mida peaks tegema kohusetundest. Ma tajun, et minus on peidus palju mulle tundmatut, mis jääb esinemisnärvi, tehnika või eesmärgituse taha pidama (ei saa esineda esinemise pärast - eesmärke võib olla mitmeid: enese näitamine e kekkadivei, teistele rõõmu, vahelduse, ilu jne pakkumine, eneseületus vm). Ma ikkagit tahan olla muusik.
teisipäev, 4. november 2008
esmaspäev, 3. november 2008
Tere jälle üle pika aja!
Vahepeal oli kuidagi realiseerimise, mitte järelemõtlemise aeg. Praegugi veel ei oska nagu kirjutada. Paljud asjad on hästi läinud. Kontserdi kohta kooli orkestriga Estonias ütles Vavilov, et flöötide ja oboega võib rahule jääda. Super. Endal oli ka positiivne tunne. Evelyniga meil tõesti tiim töötab, kuigi me oleme üsna erinevad. Seekord tundub mulle nii, mitte teistele. Aga maailm ongi eriilmeline ja see on asja juures kõige parem.
Edasi püüan esineda eeskujulikult osakonnakontserdil (koolis) looga, mis võiks hästi välja tulla, sest see on üsna selge. Aga mitte veel päris, nii et pean harjutama. see on Bach e-duur sonaat. Lisaks heliredelid ja etüüdid ja kammeri lugu. Mozart+kadentsid, Widor ja Gensmer peavad ootama veel paar päeva. Lõhki ei saa end tõmmata, aga hea on see, et mul on selge plaan.
Kuna polegi veel päris kirjutamise aeg, siis ma siinkohal lõpetan.
Edasi püüan esineda eeskujulikult osakonnakontserdil (koolis) looga, mis võiks hästi välja tulla, sest see on üsna selge. Aga mitte veel päris, nii et pean harjutama. see on Bach e-duur sonaat. Lisaks heliredelid ja etüüdid ja kammeri lugu. Mozart+kadentsid, Widor ja Gensmer peavad ootama veel paar päeva. Lõhki ei saa end tõmmata, aga hea on see, et mul on selge plaan.
Kuna polegi veel päris kirjutamise aeg, siis ma siinkohal lõpetan.
laupäev, 25. oktoober 2008
Olla ühel ajal mitmes kohas korraga
Mult küsitakse viimasel aja kuidagi tihti, kuidas mul läheb. Vastata on keeruline. Ma ei oskagi. Midagi nagu väga valesti või halvasti polegi - järelikult läheb hästi .-) Aga tegelikult on mul nii nagu Kadri kirjeldab: ei ole aega mõelda järgi. Enesetunne on kõikuv, aga millegipärast olen viimasel ajal rõõmsam. Mulle öeldakse, et ma säran.
Mul on nii hea meel, et te olemas olete, mu sõbrad! Kui mina olen muutunud liiga asjalikuks, siis te oskate minust välja meelitada naeratuse ja soojuse. Üks kallistus või huvitatud küsimus annab väga palju.
Elan mitmes rollis ja see tekitab mulje, et olen mitmes kohas korraga. Teisalt muidugi ka oma märkmiku lugemine, kus tegevused istuvad üksteise peal. Kui üks ära kaob, siis on teine kohe asemel. Tegelikult olen leidnud rohkem aega enda jaoks. Ja oma unistuste jaoks. Jälle on nii, et kui oma üksildasest harjutusklassist või arvuti ekraani tagant välja saan, siis tahan kergelt suhelda ja naerda, kasvõi ainult sisemiselt. Jah, ma teen praegu päris palju seda, mida tahan. On olnud piisavalt aega ja vabadust asju loogilise lõpuni teha. Eks näis, kuidas edasi... aga tuleb järgi mõelda
Ma arvan, et see on olnud minu elu parim oktoobri lõpp. Tavaliselt kipub masendus peale.
Mul on nii hea meel, et te olemas olete, mu sõbrad! Kui mina olen muutunud liiga asjalikuks, siis te oskate minust välja meelitada naeratuse ja soojuse. Üks kallistus või huvitatud küsimus annab väga palju.
Elan mitmes rollis ja see tekitab mulje, et olen mitmes kohas korraga. Teisalt muidugi ka oma märkmiku lugemine, kus tegevused istuvad üksteise peal. Kui üks ära kaob, siis on teine kohe asemel. Tegelikult olen leidnud rohkem aega enda jaoks. Ja oma unistuste jaoks. Jälle on nii, et kui oma üksildasest harjutusklassist või arvuti ekraani tagant välja saan, siis tahan kergelt suhelda ja naerda, kasvõi ainult sisemiselt. Jah, ma teen praegu päris palju seda, mida tahan. On olnud piisavalt aega ja vabadust asju loogilise lõpuni teha. Eks näis, kuidas edasi... aga tuleb järgi mõelda
Ma arvan, et see on olnud minu elu parim oktoobri lõpp. Tavaliselt kipub masendus peale.
esmaspäev, 20. oktoober 2008
lihtsuses peitub geniaalsus ja mitte ainult geeniustel
Aitäh, Kadri, et kommenteerisid. Peale reisi tundub kõik palju lihtsam. Lihtsalt helistad õpetaja(te)le ja ütled, et tundi ei tule. Homme magan välja ja harjutan rahulikult. On selline tunne, et tead mida tahad.
Reisides ei avasta mitte ainult uusi inimesi, keda kohtad, vaid ka neid sügavamalt, kellega oled iga päev koos.
Ma armastan Norrat ja norralasi!
Reisides ei avasta mitte ainult uusi inimesi, keda kohtad, vaid ka neid sügavamalt, kellega oled iga päev koos.
Ma armastan Norrat ja norralasi!
kolmapäev, 15. oktoober 2008
Tere imeilusat sügispäeva!
Maadlen siin ikka oma probleemidega - enese lõhkikiskumine (mind võiks ju mitu olla: üks Oldesse, teine kooli ja kõik ülejäänu saaks kolmas - sellest peaks piisama. Ma olen ju tore inimene - selliseid võiks rohkem olla ;)))
Võtsin eile pärast pikka päeva aja maha. Oi-oi, kui palju võttis siis kojuminemine aega. Aga ma ei kiirustanud. Kodus rääkisin issiga sellest, et ma ei saa, ei jõua ega taha nii jätkata. Ma tahan.....(aga see on pikem jutt). Kaalusin tõsiselt Rondellusest äratulemist (issi soovitas põhjalikumalt analüüsida, sest tegelikult seal on mänge sh vähe ja proove peaaegu pole, teisalt sissetulek piisavalt suur, et mõtlema panna. Peaks paremini ajatama).
Pärast istusin märkmikuga ja planeerisin. Tegelikult vähemalt teoorias on võimalik tekitada aega pillimänguks (isegi!!!). See tähendab seda, et vaba aega mul pole ja kui miski tuleb juurde, peab miski PEALE FLÖÖDIMÄNGU, ära jääma. Mul on enamus tunde koolis individuaaltunnid - ma pole seal hall hiireke saja teise üliõpilase seas, nii et, kui mina ei tule, ei jää see märkamatuks :) On kolm loenguainet: inglise keel ja muusika pärast teist maailmasõda on olulised ained, kuid filosoofia hakkab küll vatti saama (reede hommik kell 9).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest: tulin siis õhtul koju ja peeglilaual vedeles venna toodud ajakiri TudengiEkspress. Tagumisel kaanel oli reklaam, et osta Ordi arvuti (läptopi pildid) ja võida auto. Lõbustasin siis natuke ennast mõttega, et oh, kui mina võidaks (kuigi mul on juba auto:). Siis lappasin edasi (või õigemini tagasi) ja jõudsin horoskoobini. Seal oli minu (jäära) kohta kirjas:
"KOOL: Satud kimbatusse, kui tunned, et su töö on hakanud kooliasju tõsiselt segama. Vähe sellest, et sa ei saa osaleda loengutes (jumalatõsi), unarusse jääb ka tudengielu lõbusam pool (siin kohal mõtlesin oma kallitele, armsatele sõpradele, kellest üks sina, kes sa seda loed, suure tõenäosusega oled, sest teised mu blogi ei tea. Kas sulle tundub, et ma viimasel ajal lihtsalt tuhisen sust mööda? Mulle see ka ei meeldi....aga ma jätkan tsiteerimist). MÕTLE TÕSISELT TÖÖGRAAFIKU MUUTMISELE VÕI KOORMUSE VÄHENDAMISELE. (No täpselt)
TUNDED: Sa oled segaduses ega tea, mida tahta. Kõik see, mis näis enne nii õige, on end ammendanud ja ei paku enam rahuldust (ma ei kahetse, et olen end Olde ja Rondellusega sidunud, kuid nüüd tahan rohkem õppimisega tegeleda). Analüüsi rahulikult hetkeolukorda ja ära satu paanikasse (hea öelda!)."
Mõelda vaid, ma võin ajakirjast omaenda mõtteid lugeda - sürr.
Võtsin eile pärast pikka päeva aja maha. Oi-oi, kui palju võttis siis kojuminemine aega. Aga ma ei kiirustanud. Kodus rääkisin issiga sellest, et ma ei saa, ei jõua ega taha nii jätkata. Ma tahan.....(aga see on pikem jutt). Kaalusin tõsiselt Rondellusest äratulemist (issi soovitas põhjalikumalt analüüsida, sest tegelikult seal on mänge sh vähe ja proove peaaegu pole, teisalt sissetulek piisavalt suur, et mõtlema panna. Peaks paremini ajatama).
Pärast istusin märkmikuga ja planeerisin. Tegelikult vähemalt teoorias on võimalik tekitada aega pillimänguks (isegi!!!). See tähendab seda, et vaba aega mul pole ja kui miski tuleb juurde, peab miski PEALE FLÖÖDIMÄNGU, ära jääma. Mul on enamus tunde koolis individuaaltunnid - ma pole seal hall hiireke saja teise üliõpilase seas, nii et, kui mina ei tule, ei jää see märkamatuks :) On kolm loenguainet: inglise keel ja muusika pärast teist maailmasõda on olulised ained, kuid filosoofia hakkab küll vatti saama (reede hommik kell 9).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest: tulin siis õhtul koju ja peeglilaual vedeles venna toodud ajakiri TudengiEkspress. Tagumisel kaanel oli reklaam, et osta Ordi arvuti (läptopi pildid) ja võida auto. Lõbustasin siis natuke ennast mõttega, et oh, kui mina võidaks (kuigi mul on juba auto:). Siis lappasin edasi (või õigemini tagasi) ja jõudsin horoskoobini. Seal oli minu (jäära) kohta kirjas:
"KOOL: Satud kimbatusse, kui tunned, et su töö on hakanud kooliasju tõsiselt segama. Vähe sellest, et sa ei saa osaleda loengutes (jumalatõsi), unarusse jääb ka tudengielu lõbusam pool (siin kohal mõtlesin oma kallitele, armsatele sõpradele, kellest üks sina, kes sa seda loed, suure tõenäosusega oled, sest teised mu blogi ei tea. Kas sulle tundub, et ma viimasel ajal lihtsalt tuhisen sust mööda? Mulle see ka ei meeldi....aga ma jätkan tsiteerimist). MÕTLE TÕSISELT TÖÖGRAAFIKU MUUTMISELE VÕI KOORMUSE VÄHENDAMISELE. (No täpselt)
TUNDED: Sa oled segaduses ega tea, mida tahta. Kõik see, mis näis enne nii õige, on end ammendanud ja ei paku enam rahuldust (ma ei kahetse, et olen end Olde ja Rondellusega sidunud, kuid nüüd tahan rohkem õppimisega tegeleda). Analüüsi rahulikult hetkeolukorda ja ära satu paanikasse (hea öelda!)."
Mõelda vaid, ma võin ajakirjast omaenda mõtteid lugeda - sürr.
teisipäev, 14. oktoober 2008
esmaspäev, 13. oktoober 2008
..............
Mul on nii kiire tunne, et ma ei suuda isegi mõelda välja, mis see on, miks mul nii kiire on. Ähmaselt ma aiman, et kuigi ma seesmiselt kõvasti rabelen, ei liigun ma tegelikult väga aeglaselt. Sellisel puhul on vist tõesti targem rahulikult oodata kuni kiirem aeg mööda saab. Hakkan hoopis mõtlema, mida ma tegelikult teha tahaksin. Selle aja jooksul tahaks mõneski tunnis maa alla vajuda. Oi-oi, häbi. :(
Olen teinud nii, et võtan näiteks pühapäeva vabaks ja harjutan terve päeva, sest nädala sees jääb liiga vähe aega. See nädal see ei õnnestunud - jõudsin kooli hilja ja vahepeal oli Olde proov. Nüüd planeerin aega juba varsti minuti täpsusega (see juba ise võtab palju aega) ja siis selgub, et miski ei sobi ja kõik on vastu taevast. See tundub juba väljakannatamatu. Mu aju on juba nagunii lõpetanud üritamise ja asunud kaitsepositsioonile.
OooooooooooommmmmmmmmmmmmmmManiPadmeHummmmmmmmmmmmmmmm
Olen teinud nii, et võtan näiteks pühapäeva vabaks ja harjutan terve päeva, sest nädala sees jääb liiga vähe aega. See nädal see ei õnnestunud - jõudsin kooli hilja ja vahepeal oli Olde proov. Nüüd planeerin aega juba varsti minuti täpsusega (see juba ise võtab palju aega) ja siis selgub, et miski ei sobi ja kõik on vastu taevast. See tundub juba väljakannatamatu. Mu aju on juba nagunii lõpetanud üritamise ja asunud kaitsepositsioonile.
OooooooooooommmmmmmmmmmmmmmManiPadmeHummmmmmmmmmmmmmmm
teisipäev, 7. oktoober 2008
Lugesin...
...eile õhtul magamise ajast Paolo Coelhot: "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin". Ega ma enne ei saanud käest panna, kui oli loetud. Oli küll huvitav (kuigi ennast selle pärast põlema ei paneks):
"Korraga jättis ta auto seisma ja vaatas mulle otse silma.
Teisele silma vaadates ei ole võimalik valetada ega midagi varjata.
Ja iga naine, kellel on kas või natukene tundlikkust, oskab lugeda mehe silmist, kui too on armunud. Ükskõik, kui meeletu see ka ei tunduks või kui valel ajal ja vales kohas see armastus ka ei ilmuks. Kohe tulid mulle meelde punapäise tüdruku sõnad purskkaevu juures.
See ei saanud võimalik olla. Aga tõsi see ometi oli."
"Neitsi (Maarja) minu ees naeratas. Tal oleks olnud küllalt põhjust nutta - aga sellest hoolimata ta
naeratas.
"Räägi edasi, mis sa ütlema hakkasid.""
"Ja tal tuli maksta oma hind - ALGATUS. Sest naine maksab veel kõrgema hinna - ALISTUMISE.
Istusime tükk aega teineteisel käest kinni hoides. Lugesin tema silmist igivanu hirme, millega tõeline armastus meid proovile paneb. Lugesin sealt mälestust eelmise õhtu äraütlemisest, pikka aega, kui olime üksteisest eemal, kloostris veedetud aastaid, mil ta otsis maailma, kus selliseid asju ei juhtu.
Lugesin tema silmist neid tuhandeid kordi, mil ta sellest hetkest unistanud oli,kujutluspilte, mida ta mõttes meist maalinud oli, soengut ja riideid, mida tema unelmais kandsin. Oleksin tahtnud öelda: "jah", et ta on teretulnud, et minu süda on lahingu võitnud. Oleksin tahtnud talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kuidas ma teda tol hetkel tahan.
Aga ma vaikisin endiselt. Jälgides justkui unes tema seesmist võitlust. Nägin, kuidas teda takistas "ei", mis ma olin talle öelnud, hirm mind kaotada, karmid sõnad, mida ta oma elu sarnastes olukordades varem kuulnud oli - sest meil kõigil on sääraseid kogemusi ja need jätavad meisse arme.
Tema silmad lõid hiilgama. Ma teadsin, et ta võidab kõik need tõkked.
Tõmbasin ühe käe vabaks, võtsin oma klaasi ja asetasin selle laua äärele.
"See kukub maha," ütles ta.
"Just. Ma tahan, et sa selle maha lükkad."
"Et ma klaasi ära lõhun?"
Jah, et sa klaasi ära lõhud. Näiliselt lihtne liigutus, aga sellega seondub hirme, mida me kunagi lõpuni mõista ei suuda. On see siis nii vale lõhkuda üks odav klaas, kui me kõik oleme seda vahemalt korra elus nagunii tahtmatult teinud?
"Et ma klaasi ära lõhun?" kordas ta. "Miks?"
"Ma võin erinevaid põhjendusi tuua, " vastasin. "Aga tegelikult lihtsalt lõhkumise enese pärast."
"Kas sinu pärast?"
"Muidugi mitte."
Ta vaatas laua äärel seisvat klaasi tundes muret, et see võib kukkuda.
Sa ise ütleksid, et see on rituaalne katsumus, oleksin tahtnud öelda. See on keelatud. Klaase ei tehta meelega katki. Nii restoranis kui ka oma kodus vaatame ette, et klaasid ei jääks laua äärele.
/... /
Lükkasin lauda. Klaas värises, kuid ei kukkunud.
"Ettevaatust!" ütles ta vaistlikult.
"Lõhu see klaas ära," käisin ma peale.
Lõhu see klaas ära, mõtlesin endamisi. Sest see on sümboolne tegu. Püüa aru saada, et mina lõhkusin enda sees palju tähtsamaid asju kui üks klaas - ja mul on selle pärast hea meel. Vaata oma sisemist võitlust ja lõhu see klaas ära.
Sest meie vanemad õpestasid meile, et nii klaaside kui ka oma kehade eest tuleb hoolt kanda. Nad õpetasid, et lapsepõlvearmastsed ei vii kuhugi, et me ei tohi mehi preestriks saamise teelt kõrvale ahvatleda, et inimesed ei tee imesid ja et mitte keegi ei alusta teekonda, kui ta ei tea, kuhu ta läheb.
Palun tee see klaas katki ja vabasta meid kõigist neist neetud arusaamadest ja kinnismõtetest, et kõike peab saama seletada ja et tohib teha ainult seda, mille teised heaks kiidavad.
"Lõhu see klaas ära," palusin veelkord.
Ta vaatas mulle otse silma. Siis lasi käel aeglaselt üle laua klaasi juurde libiseda. Kiire liigutusega lükkas ta selle põrandale.
/... /
...Aga tema ei kuulanud. Ta oli püsti tõusnud, haaras mul juustest ja suudles mind.
Ka mina hoidsin teda juustest, kallistasin teda nii kõvasti, kui jaksasin, hammustasin tema huuli, tundsin tema keelt oma suus. Seda suudlust oli tulnud kaua oodata. See suudlus oli sündinud meie lapsepõlve jõgede ääres, siis, kui me armastuse tähendusest veel arugi ei saanud. See suudlus oli meie kasvades õhku hõljuma jäänud, reisinud medaljoni kujul läbi maailma, olnud peidus õpikuvirnade taga. See suudlus oli mitu korda kaduma läinud ja nüüd oli ta üles leitud."
"Korraga jättis ta auto seisma ja vaatas mulle otse silma.
Teisele silma vaadates ei ole võimalik valetada ega midagi varjata.
Ja iga naine, kellel on kas või natukene tundlikkust, oskab lugeda mehe silmist, kui too on armunud. Ükskõik, kui meeletu see ka ei tunduks või kui valel ajal ja vales kohas see armastus ka ei ilmuks. Kohe tulid mulle meelde punapäise tüdruku sõnad purskkaevu juures.
See ei saanud võimalik olla. Aga tõsi see ometi oli."
"Neitsi (Maarja) minu ees naeratas. Tal oleks olnud küllalt põhjust nutta - aga sellest hoolimata ta
naeratas.
"Räägi edasi, mis sa ütlema hakkasid.""
"Ja tal tuli maksta oma hind - ALGATUS. Sest naine maksab veel kõrgema hinna - ALISTUMISE.
Istusime tükk aega teineteisel käest kinni hoides. Lugesin tema silmist igivanu hirme, millega tõeline armastus meid proovile paneb. Lugesin sealt mälestust eelmise õhtu äraütlemisest, pikka aega, kui olime üksteisest eemal, kloostris veedetud aastaid, mil ta otsis maailma, kus selliseid asju ei juhtu.
Lugesin tema silmist neid tuhandeid kordi, mil ta sellest hetkest unistanud oli,kujutluspilte, mida ta mõttes meist maalinud oli, soengut ja riideid, mida tema unelmais kandsin. Oleksin tahtnud öelda: "jah", et ta on teretulnud, et minu süda on lahingu võitnud. Oleksin tahtnud talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kuidas ma teda tol hetkel tahan.
Aga ma vaikisin endiselt. Jälgides justkui unes tema seesmist võitlust. Nägin, kuidas teda takistas "ei", mis ma olin talle öelnud, hirm mind kaotada, karmid sõnad, mida ta oma elu sarnastes olukordades varem kuulnud oli - sest meil kõigil on sääraseid kogemusi ja need jätavad meisse arme.
Tema silmad lõid hiilgama. Ma teadsin, et ta võidab kõik need tõkked.
Tõmbasin ühe käe vabaks, võtsin oma klaasi ja asetasin selle laua äärele.
"See kukub maha," ütles ta.
"Just. Ma tahan, et sa selle maha lükkad."
"Et ma klaasi ära lõhun?"
Jah, et sa klaasi ära lõhud. Näiliselt lihtne liigutus, aga sellega seondub hirme, mida me kunagi lõpuni mõista ei suuda. On see siis nii vale lõhkuda üks odav klaas, kui me kõik oleme seda vahemalt korra elus nagunii tahtmatult teinud?
"Et ma klaasi ära lõhun?" kordas ta. "Miks?"
"Ma võin erinevaid põhjendusi tuua, " vastasin. "Aga tegelikult lihtsalt lõhkumise enese pärast."
"Kas sinu pärast?"
"Muidugi mitte."
Ta vaatas laua äärel seisvat klaasi tundes muret, et see võib kukkuda.
Sa ise ütleksid, et see on rituaalne katsumus, oleksin tahtnud öelda. See on keelatud. Klaase ei tehta meelega katki. Nii restoranis kui ka oma kodus vaatame ette, et klaasid ei jääks laua äärele.
/... /
Lükkasin lauda. Klaas värises, kuid ei kukkunud.
"Ettevaatust!" ütles ta vaistlikult.
"Lõhu see klaas ära," käisin ma peale.
Lõhu see klaas ära, mõtlesin endamisi. Sest see on sümboolne tegu. Püüa aru saada, et mina lõhkusin enda sees palju tähtsamaid asju kui üks klaas - ja mul on selle pärast hea meel. Vaata oma sisemist võitlust ja lõhu see klaas ära.
Sest meie vanemad õpestasid meile, et nii klaaside kui ka oma kehade eest tuleb hoolt kanda. Nad õpetasid, et lapsepõlvearmastsed ei vii kuhugi, et me ei tohi mehi preestriks saamise teelt kõrvale ahvatleda, et inimesed ei tee imesid ja et mitte keegi ei alusta teekonda, kui ta ei tea, kuhu ta läheb.
Palun tee see klaas katki ja vabasta meid kõigist neist neetud arusaamadest ja kinnismõtetest, et kõike peab saama seletada ja et tohib teha ainult seda, mille teised heaks kiidavad.
"Lõhu see klaas ära," palusin veelkord.
Ta vaatas mulle otse silma. Siis lasi käel aeglaselt üle laua klaasi juurde libiseda. Kiire liigutusega lükkas ta selle põrandale.
/... /
...Aga tema ei kuulanud. Ta oli püsti tõusnud, haaras mul juustest ja suudles mind.
Ka mina hoidsin teda juustest, kallistasin teda nii kõvasti, kui jaksasin, hammustasin tema huuli, tundsin tema keelt oma suus. Seda suudlust oli tulnud kaua oodata. See suudlus oli sündinud meie lapsepõlve jõgede ääres, siis, kui me armastuse tähendusest veel arugi ei saanud. See suudlus oli meie kasvades õhku hõljuma jäänud, reisinud medaljoni kujul läbi maailma, olnud peidus õpikuvirnade taga. See suudlus oli mitu korda kaduma läinud ja nüüd oli ta üles leitud."
esmaspäev, 6. oktoober 2008
Tere hommikust!
Avad hommikul silmad, lükkad jalad voodist välja ja liigutad mõnudega varbaid. Mmm........
Meil on nüüd voodi ees vaip
Meil on nüüd voodi ees vaip
pühapäev, 5. oktoober 2008
Käisime jälle jõhvikal. Ma vist olen sõltuvuses.... või tsüklis:)
Kõik algas normaalselt. Ekslesin ringi Mustamäel, Männikul ja Lasnamäel ja korjasin oma inimesed kokku. Rikkusin meeletult liiklusreegleid. Täiesti blondiinilt (ma olen naturaalne hele). Tekkis isegi mõte lugeda liikluseeskirjadealast kirjandust.
Ühesõnaga täitsin kohust oma postil. Maanteel oli parem sõita. Sai pisut lõdvaks lasta oma pinges õlgu (by-the-way kas keegi mõnus inimene ei tahaks mind väheke läbikombata, loe masseerida).
Kui Aegviitu viiva tee 29 kilomeetril metsa keerata, tuleb imeilus liivatee, kus alati päike paistab. See on mu lemmik.
Läksime metsa. Kõik oli normaalsem kui tavaliselt st mul olid isegi püksid (!) jalas. Vedasin järelkäruga priimust ja sinna juurde kuuluvat kaasas. Pakitud oli suurepäraselt, aga kuna ma priimust korralikult tööle ei saanud, oli selle kola vedamine kergelt mõttetu. Nõrk.
Mul oli ikka veel tunne, et täidan kohust. Aga see hakkas vähehaaval järgi andma. Aiviga oli teepeal tore juttu ajada. Laudteelt vaatetorni juurest (ai-ai suvine matk tuleb meelde. igatsusega) läksime sisse. Jälle nautisin üksindust ja korjamist. Natukene kohusetäitmist sellest, et pidin õe-vendade järgi vaatama. Nad olid esimest korda päris rabas.
Päris lahedaks läks siis, kui Henri siiski otsustas laukasse vajuda (õigupoolest küll ühte järvekesse). Kuni vööni sisse ja märjaks. Minu mobiil ja auto võti olid tema käes. "Mul polnud ju taskuid", ütles blondiin (loe: mina). Teadsin algusest peale, et see oli lollus.
Läksime siis torni juurde tagasi. Murphy, murphy, murphy... siis olid muidugi parimad marjakohad nina ees, aga me ei saanud korjata. Kombineerisime Henrile midagi kuiva selga - minu püksid ja villsed sokid. Mina jäin siis üsna mini väele ja puuvillsed sukapüksid olid erepunased. Kadri tegi pilti ka. Kui ta mulle selle saadab, siis panen selle üles. See oli rabaskäigu laheduse tipp, sest enne ma tundsin end juba blondiinina, kuid nüüd muutis välimus selle terviklikuks. Inimene peab ikka välja nägema selline, kes ta on. Juhhuu! Lahe
Tagasi tulles tuli muidugi rammestus peale. Mul pea terve päeva pisut valutas ka. Kui koju jõudsin oli natuke paha olla, aga tööle. Kadri tegi mulle Silveri imejooki oma lisanditega (ärge mõelge kohe, et alkoholiga, elu on mitmekülgsem). Ja õhtu oli väga mõnus.
Nüüd tuleb kiidulaul Kadrile. Eks sellest saab ikka siis aru, kui hea asi/inimene/olukord hakkab kaduma, et see niivõrd hea on. Kui Kadri ära Indiasse läheb, siis jääb minu ellu ikkagi teatav tühi koht. Kadri on väga hea sõber. Eeskuju ka. Mehed, kes otsivad verinoori naisi, ei oska aimatagi, kui suur rikkus on küps naine. Noore naise eelis on see, et ta kohaneb sinu vajadustega ning õpib kergelt ära sinu harjumused, kuid küpsem naine saab teab juba ise ka, mida ta tahab. Tõeliselt. Temalt on palju rohkem saada, emotsionaalselt, intellektuaalselt ja muud asjad ka. Mulle tundub, et Kadri praegu küpseb väga kiiresti. Ta laseb endas lahti palju rohkem kui varem. Mina olen pigem see noor ja rumal. Mul on ka omad tahtmised - hästi-hästi kindlad, aga ega ma vist tõeliselt ei tea, mis ma tahan. Mis sina arvad?
Kõik algas normaalselt. Ekslesin ringi Mustamäel, Männikul ja Lasnamäel ja korjasin oma inimesed kokku. Rikkusin meeletult liiklusreegleid. Täiesti blondiinilt (ma olen naturaalne hele). Tekkis isegi mõte lugeda liikluseeskirjadealast kirjandust.
Ühesõnaga täitsin kohust oma postil. Maanteel oli parem sõita. Sai pisut lõdvaks lasta oma pinges õlgu (by-the-way kas keegi mõnus inimene ei tahaks mind väheke läbikombata, loe masseerida).
Kui Aegviitu viiva tee 29 kilomeetril metsa keerata, tuleb imeilus liivatee, kus alati päike paistab. See on mu lemmik.
Läksime metsa. Kõik oli normaalsem kui tavaliselt st mul olid isegi püksid (!) jalas. Vedasin järelkäruga priimust ja sinna juurde kuuluvat kaasas. Pakitud oli suurepäraselt, aga kuna ma priimust korralikult tööle ei saanud, oli selle kola vedamine kergelt mõttetu. Nõrk.
Mul oli ikka veel tunne, et täidan kohust. Aga see hakkas vähehaaval järgi andma. Aiviga oli teepeal tore juttu ajada. Laudteelt vaatetorni juurest (ai-ai suvine matk tuleb meelde. igatsusega) läksime sisse. Jälle nautisin üksindust ja korjamist. Natukene kohusetäitmist sellest, et pidin õe-vendade järgi vaatama. Nad olid esimest korda päris rabas.
Päris lahedaks läks siis, kui Henri siiski otsustas laukasse vajuda (õigupoolest küll ühte järvekesse). Kuni vööni sisse ja märjaks. Minu mobiil ja auto võti olid tema käes. "Mul polnud ju taskuid", ütles blondiin (loe: mina). Teadsin algusest peale, et see oli lollus.
Läksime siis torni juurde tagasi. Murphy, murphy, murphy... siis olid muidugi parimad marjakohad nina ees, aga me ei saanud korjata. Kombineerisime Henrile midagi kuiva selga - minu püksid ja villsed sokid. Mina jäin siis üsna mini väele ja puuvillsed sukapüksid olid erepunased. Kadri tegi pilti ka. Kui ta mulle selle saadab, siis panen selle üles. See oli rabaskäigu laheduse tipp, sest enne ma tundsin end juba blondiinina, kuid nüüd muutis välimus selle terviklikuks. Inimene peab ikka välja nägema selline, kes ta on. Juhhuu! Lahe
Tagasi tulles tuli muidugi rammestus peale. Mul pea terve päeva pisut valutas ka. Kui koju jõudsin oli natuke paha olla, aga tööle. Kadri tegi mulle Silveri imejooki oma lisanditega (ärge mõelge kohe, et alkoholiga, elu on mitmekülgsem). Ja õhtu oli väga mõnus.
Nüüd tuleb kiidulaul Kadrile. Eks sellest saab ikka siis aru, kui hea asi/inimene/olukord hakkab kaduma, et see niivõrd hea on. Kui Kadri ära Indiasse läheb, siis jääb minu ellu ikkagi teatav tühi koht. Kadri on väga hea sõber. Eeskuju ka. Mehed, kes otsivad verinoori naisi, ei oska aimatagi, kui suur rikkus on küps naine. Noore naise eelis on see, et ta kohaneb sinu vajadustega ning õpib kergelt ära sinu harjumused, kuid küpsem naine saab teab juba ise ka, mida ta tahab. Tõeliselt. Temalt on palju rohkem saada, emotsionaalselt, intellektuaalselt ja muud asjad ka. Mulle tundub, et Kadri praegu küpseb väga kiiresti. Ta laseb endas lahti palju rohkem kui varem. Mina olen pigem see noor ja rumal. Mul on ka omad tahtmised - hästi-hästi kindlad, aga ega ma vist tõeliselt ei tea, mis ma tahan. Mis sina arvad?
reede, 3. oktoober 2008
Nüüd tuleb filosoofiat mis mühiseb...
Mul oli täna filosoofia kontrolltöö. Ma ÕPPISIN selleks (ennekuulmatu! tavaliselt loodan loomuliku intelligentsi peale). Lugesin siiski ainult seda, mis mind huvitas...ja see tekitas asjakaugeid, kuid huvitavaid mõtteid.
Mõtlesin meeste ja naisete vahelistest suhetest. Selleks tuli impulsse minu sõpradelt ka. Ja massöörilt. Ta ütles, et mul on palju hirme. Nüüd ma siis otsin neid ja mõtisklen, kas need on reaalsed.
Kui kellelegi end avada, on alati risk, et sind kasutatakse ära, jäätakse maha või mõistetakse valesti. Ma olen (eriti meesterahvastel) märganud hirmu end siduda. Nad on pigem valmis sind ära kasutama. Küllap siis tuleb ise ka käituda vastavalt. Ma ei taha loobuda avatusest ja usaldamisest, sest see on üks eemaldamatu osa minu olemusest. Vastupidi olen veendunud, et igas suhtes tuleb säilitada oma mina. Minu mina on minu flöödimäng, trennid, eksperimendid söömisega, vabadus kõigist ja kõigest eemalduda lühikesteks perioodideks, avameelne suhtlemine, laiendatud arusaam heast ja õigest (minu oma metafüüsika). Võib-olla homme on need asjad teised, kuid midagi alati on päris minu mitte meie. Kui ma mingi suhte tõttu sellest peaksin loobuma, siis olen ma kaotanud iseenda ja kui suhe lõppeb, on maailmalõpp.
Mõtlesin meeste ja naisete vahelistest suhetest. Selleks tuli impulsse minu sõpradelt ka. Ja massöörilt. Ta ütles, et mul on palju hirme. Nüüd ma siis otsin neid ja mõtisklen, kas need on reaalsed.
Kui kellelegi end avada, on alati risk, et sind kasutatakse ära, jäätakse maha või mõistetakse valesti. Ma olen (eriti meesterahvastel) märganud hirmu end siduda. Nad on pigem valmis sind ära kasutama. Küllap siis tuleb ise ka käituda vastavalt. Ma ei taha loobuda avatusest ja usaldamisest, sest see on üks eemaldamatu osa minu olemusest. Vastupidi olen veendunud, et igas suhtes tuleb säilitada oma mina. Minu mina on minu flöödimäng, trennid, eksperimendid söömisega, vabadus kõigist ja kõigest eemalduda lühikesteks perioodideks, avameelne suhtlemine, laiendatud arusaam heast ja õigest (minu oma metafüüsika). Võib-olla homme on need asjad teised, kuid midagi alati on päris minu mitte meie. Kui ma mingi suhte tõttu sellest peaksin loobuma, siis olen ma kaotanud iseenda ja kui suhe lõppeb, on maailmalõpp.
neljapäev, 25. september 2008
räägin iseendaga
Küsimärgid flöödimängus:
? alahuule vabastamiseks lase suud kinni hoides lõug alla
? lõug ette, et hambad oleksid kohakuti
? kontrolli huulikunurka - kas on piisavalt sisse keeratud?
Suru suunurgad kokku (ja alla*) nii, et keskosa on vaba ja paindlik (flexible).
- kontrolli, et õhuvool on piisavalt kiire ja ühtlane,
- seisa sirgelt, kael ja õlad vabad
(((? vajuta ülemine huul alumisele jättes nende vahele väikese pilu. Alumine huul, nina ümbrus ja suunurgad vabad)))
*õhku ei suuna alla, ainult suunurgad nihutavad kogu suudimit allapoole
..............................................................................................................................
Ole veendunud nootides, mida mängid. Tunnis ka esinemise tunne. Kas ma olen kindel, et oskan?
Olen kõige ilusam, targem ja osavam. Rohkem enesekindlust. Tegelikult oskan ma rohkem - seda on vaja näidata.
? alahuule vabastamiseks lase suud kinni hoides lõug alla
? lõug ette, et hambad oleksid kohakuti
? kontrolli huulikunurka - kas on piisavalt sisse keeratud?
Suru suunurgad kokku (ja alla*) nii, et keskosa on vaba ja paindlik (flexible).
- kontrolli, et õhuvool on piisavalt kiire ja ühtlane,
- seisa sirgelt, kael ja õlad vabad
(((? vajuta ülemine huul alumisele jättes nende vahele väikese pilu. Alumine huul, nina ümbrus ja suunurgad vabad)))
*õhku ei suuna alla, ainult suunurgad nihutavad kogu suudimit allapoole
..............................................................................................................................
Ole veendunud nootides, mida mängid. Tunnis ka esinemise tunne. Kas ma olen kindel, et oskan?
Olen kõige ilusam, targem ja osavam. Rohkem enesekindlust. Tegelikult oskan ma rohkem - seda on vaja näidata.
kolmapäev, 24. september 2008
Ma harjutan vähe. (esiteks: see on minu hinnang ja alati see pole nii). Kas ma siis ei taha sellega tegeleda? Mõtlesin sedapidi, lasin mõttes lahti oma kinnis-unistusest. Mis siis, kui ma teen midagi muud. Mitte kardinaalselt - "ei loobu, sellest, mida armastan", vaid teen midagi uue nurga all, mitte klassikaliselt, nagu kõik... Otsin uue nüansi, stiili, väljundi, kus kasutan teisi oma tugevaid külgi.
.........................................................................................................
mõtlesin
.........................................................................................................
Ja kõik on ikka nii nagu enne..., kuid hoopis teisiti. MA TAHANGI SEDA, MIDA ÜTLESIN, aga nüüd on tahtmise juures vabadust, iseolemist. See asi EI ole kohustus. Õnnelik saab olla ka ilma olemata maailma parim flöödimängija. Aga see on ikkagi asi, mida ma jään püüdma, sest see tundub hea ja õige.
+ oma teisi tugevaid külgi saab kasutada probleemi lahendamiseks, organiseerida see ära. Parim juht on see, kes ei tee ise, vaid paneb teised tegema nii, et kõigil on hea.
+ minu unistus ei seisne saamises "maailma parimaks", teistega võrdlemine ei ole eesmärk
.........................................................................................................
mõtlesin
.........................................................................................................
Ja kõik on ikka nii nagu enne..., kuid hoopis teisiti. MA TAHANGI SEDA, MIDA ÜTLESIN, aga nüüd on tahtmise juures vabadust, iseolemist. See asi EI ole kohustus. Õnnelik saab olla ka ilma olemata maailma parim flöödimängija. Aga see on ikkagi asi, mida ma jään püüdma, sest see tundub hea ja õige.
+ oma teisi tugevaid külgi saab kasutada probleemi lahendamiseks, organiseerida see ära. Parim juht on see, kes ei tee ise, vaid paneb teised tegema nii, et kõigil on hea.
+ minu unistus ei seisne saamises "maailma parimaks", teistega võrdlemine ei ole eesmärk
jõhvikas, jõhvikas, jõhvikas
Käisime Kadriga esmaspäeval jõhvikal. Seal samas laudteel, kus me matkalgi käisime. Rabas on juba sügisvärve; ilm oli suurepärane - päikesepaisteline ja soe. Väga ilus ja rahulik. Teha tunde ainult ühte ja sama asja, kas see pole nauding. Peale elu, mis käib kella järgi ja kõike tuleb planeerida ja hirmus kiiresti ära teha.
Me lähme pühapäeval jälle. Ma ei tea, mis nende marjadega nii palju teha (marjaahnus), kuid korjamine on mega.
Sel ajal ja pärast rääkisime... põhjani ja ausalt, nii et endal on valus ja kurb. Aga see aitab. Seekord küll.
Me lähme pühapäeval jälle. Ma ei tea, mis nende marjadega nii palju teha (marjaahnus), kuid korjamine on mega.
Sel ajal ja pärast rääkisime... põhjani ja ausalt, nii et endal on valus ja kurb. Aga see aitab. Seekord küll.
laupäev, 13. september 2008
Ilm on sombune ja ootamatud vihmavalingud vahelduvad tuhmi päikesepaistega. Metsa lagendiku serva ääristab uduloor. Õhk on sügiseselt jahe ja hooti paisub külm tuul.
Hõredate puude vahel kohendavad relvi kaks rüütlit. Nad valmistuvad võitluseks. Üks neist on valge nagu lootus ja potentsiaal, sinine nagu vabadus ning iseteadvus ja kuldne nagu rahulik ja soe õnn, millele jaheda raua läige lisab aimdust vahedast tarkusest ja tahtekindlusest. Teine tantsiskleb purpurpunasena tulisel ratsul, temast hoovab vastupandamatut energiat, mis ümbritseb teda tulise hõõgusena. Temas on kirge ja tormakust, kuid kui palju vastupidavust, ei tea, sest ta on nagu tuli, mis kord suudab hävitada kõik enese ümber, kuid hiljem kustub iseenesest, et varsti jälle süttida uuest inspiratsioonist.
Varjatud vastuseisu aeg on möödas. Külm sõda on läbi! Relvadele!
Hõredate puude vahel kohendavad relvi kaks rüütlit. Nad valmistuvad võitluseks. Üks neist on valge nagu lootus ja potentsiaal, sinine nagu vabadus ning iseteadvus ja kuldne nagu rahulik ja soe õnn, millele jaheda raua läige lisab aimdust vahedast tarkusest ja tahtekindlusest. Teine tantsiskleb purpurpunasena tulisel ratsul, temast hoovab vastupandamatut energiat, mis ümbritseb teda tulise hõõgusena. Temas on kirge ja tormakust, kuid kui palju vastupidavust, ei tea, sest ta on nagu tuli, mis kord suudab hävitada kõik enese ümber, kuid hiljem kustub iseenesest, et varsti jälle süttida uuest inspiratsioonist.
Varjatud vastuseisu aeg on möödas. Külm sõda on läbi! Relvadele!
Selline on tänane septembrikuu ilm ja kahe rüütli turniir on võitlus minu sees minu endaga. Üks pool on see, mis teeb mind õnnelikuks, rahulikuks - on tunne, et see, mis ma teen on õige ja hea. Teine pool on nõudmised ja kohustused, mida on liiga palju.
Õigupoolest ongi kõige kurja juur aeg. Minu elus ei leidugi peaaegu asju, mida ma ei tahaks teha. Aga ka meeldivad ja huvitavad asjad muutuvad kohustuseks (elik moonduvad koletiseks), kui nende arvelt jääb midagi olulist tegemata.
Muidugi suudaksin ma endale võetud (kuhjunud) koormat kanda nagu ma siiamaani olen teinud, aga see, mis veel aasta tagasi tundus õige ja hea, on uues situatsioonis segav - ei lase saavutada tõelist eesmärki.
Järelikult ei olegi minu vastasteks konkreetsed tegevused, vaid ideed, moondkujud, mis muutuvad ajas. Ma ei saa pahandada arvudega, kui süüdi on hoopis valem.
..........................................................................................................................................................................
Minu elus on praegusel hetkel kaks eesmärki. Teiste asjadega on olukord turvalisem.
Üks nendest on tahtmine õppida heaks flöödimängijaks. See ei ole siiamaani just suurepäraselt õnnestunud. Võib-olla olen ma ületanud juba mõned takistused...või vähemalt nende kriisipunktid ning praegu tegelen ma eelkirjeldatud võitlusega. Põhiprobleemiks on minu puhul olnud see, et ma harjutan liiga vähe. Mulle on heidetud ette tahte puudust s.t. võib-olla ei huvita see mind nii väga, et ma peaksin ma valima mõne muu ala jne. Aga ise tunnen ma, et see ei ole kindlasti nii.
Uskumatu, aga probleem on hoopis teistlaadi. Ma tunnen, et flöödi mängimine, harjutaminegi pakub mulle naudingut. Probleem ei ole selle, et ma ei taha seda teha, vaid selles, et mul on kalduvus tulla inimestele vastu nende soovides. Nii ongi tõeline oht, et mu päev täitub märkamatult proovide, töö, tundide, trenni, majapidamistöödega jm üldiselt kasulikuga ja flöödile jääb liiga vähe aega.
Õigupoolest ongi kõige kurja juur aeg. Minu elus ei leidugi peaaegu asju, mida ma ei tahaks teha. Aga ka meeldivad ja huvitavad asjad muutuvad kohustuseks (elik moonduvad koletiseks), kui nende arvelt jääb midagi olulist tegemata.
Muidugi suudaksin ma endale võetud (kuhjunud) koormat kanda nagu ma siiamaani olen teinud, aga see, mis veel aasta tagasi tundus õige ja hea, on uues situatsioonis segav - ei lase saavutada tõelist eesmärki.
Järelikult ei olegi minu vastasteks konkreetsed tegevused, vaid ideed, moondkujud, mis muutuvad ajas. Ma ei saa pahandada arvudega, kui süüdi on hoopis valem.
..........................................................................................................................................................................
Minu elus on praegusel hetkel kaks eesmärki. Teiste asjadega on olukord turvalisem.
Üks nendest on tahtmine õppida heaks flöödimängijaks. See ei ole siiamaani just suurepäraselt õnnestunud. Võib-olla olen ma ületanud juba mõned takistused...või vähemalt nende kriisipunktid ning praegu tegelen ma eelkirjeldatud võitlusega. Põhiprobleemiks on minu puhul olnud see, et ma harjutan liiga vähe. Mulle on heidetud ette tahte puudust s.t. võib-olla ei huvita see mind nii väga, et ma peaksin ma valima mõne muu ala jne. Aga ise tunnen ma, et see ei ole kindlasti nii.
Uskumatu, aga probleem on hoopis teistlaadi. Ma tunnen, et flöödi mängimine, harjutaminegi pakub mulle naudingut. Probleem ei ole selle, et ma ei taha seda teha, vaid selles, et mul on kalduvus tulla inimestele vastu nende soovides. Nii ongi tõeline oht, et mu päev täitub märkamatult proovide, töö, tundide, trenni, majapidamistöödega jm üldiselt kasulikuga ja flöödile jääb liiga vähe aega.
Tellimine:
Postitused (Atom)
