..............

Mul on nii kiire tunne, et ma ei suuda isegi mõelda välja, mis see on, miks mul nii kiire on. Ähmaselt ma aiman, et kuigi ma seesmiselt kõvasti rabelen, ei liigun ma tegelikult väga aeglaselt. Sellisel puhul on vist tõesti targem rahulikult oodata kuni kiirem aeg mööda saab. Hakkan hoopis mõtlema, mida ma tegelikult teha tahaksin. Selle aja jooksul tahaks mõneski tunnis maa alla vajuda. Oi-oi, häbi. :(

Olen teinud nii, et võtan näiteks pühapäeva vabaks ja harjutan terve päeva, sest nädala sees jääb liiga vähe aega. See nädal see ei õnnestunud - jõudsin kooli hilja ja vahepeal oli Olde proov. Nüüd planeerin aega juba varsti minuti täpsusega (see juba ise võtab palju aega) ja siis selgub, et miski ei sobi ja kõik on vastu taevast. See tundub juba väljakannatamatu. Mu aju on juba nagunii lõpetanud üritamise ja asunud kaitsepositsioonile.
OooooooooooommmmmmmmmmmmmmmManiPadmeHummmmmmmmmmmmmmmm