Käisime jälle jõhvikal. Ma vist olen sõltuvuses.... või tsüklis:)
Kõik algas normaalselt. Ekslesin ringi Mustamäel, Männikul ja Lasnamäel ja korjasin oma inimesed kokku. Rikkusin meeletult liiklusreegleid. Täiesti blondiinilt (ma olen naturaalne hele). Tekkis isegi mõte lugeda liikluseeskirjadealast kirjandust.

Ühesõnaga täitsin kohust oma postil. Maanteel oli parem sõita. Sai pisut lõdvaks lasta oma pinges õlgu (by-the-way kas keegi mõnus inimene ei tahaks mind väheke läbikombata, loe masseerida).
Kui Aegviitu viiva tee 29 kilomeetril metsa keerata, tuleb imeilus liivatee, kus alati päike paistab. See on mu lemmik.

Läksime metsa. Kõik oli normaalsem kui tavaliselt st mul olid isegi püksid (!) jalas. Vedasin järelkäruga priimust ja sinna juurde kuuluvat kaasas. Pakitud oli suurepäraselt, aga kuna ma priimust korralikult tööle ei saanud, oli selle kola vedamine kergelt mõttetu. Nõrk.

Mul oli ikka veel tunne, et täidan kohust. Aga see hakkas vähehaaval järgi andma. Aiviga oli teepeal tore juttu ajada. Laudteelt vaatetorni juurest (ai-ai suvine matk tuleb meelde. igatsusega) läksime sisse. Jälle nautisin üksindust ja korjamist. Natukene kohusetäitmist sellest, et pidin õe-vendade järgi vaatama. Nad olid esimest korda päris rabas.

Päris lahedaks läks siis, kui Henri siiski otsustas laukasse vajuda (õigupoolest küll ühte järvekesse). Kuni vööni sisse ja märjaks. Minu mobiil ja auto võti olid tema käes. "Mul polnud ju taskuid", ütles blondiin (loe: mina). Teadsin algusest peale, et see oli lollus.

Läksime siis torni juurde tagasi. Murphy, murphy, murphy... siis olid muidugi parimad marjakohad nina ees, aga me ei saanud korjata. Kombineerisime Henrile midagi kuiva selga - minu püksid ja villsed sokid. Mina jäin siis üsna mini väele ja puuvillsed sukapüksid olid erepunased. Kadri tegi pilti ka. Kui ta mulle selle saadab, siis panen selle üles. See oli rabaskäigu laheduse tipp, sest enne ma tundsin end juba blondiinina, kuid nüüd muutis välimus selle terviklikuks. Inimene peab ikka välja nägema selline, kes ta on. Juhhuu! Lahe

Tagasi tulles tuli muidugi rammestus peale. Mul pea terve päeva pisut valutas ka. Kui koju jõudsin oli natuke paha olla, aga tööle. Kadri tegi mulle Silveri imejooki oma lisanditega (ärge mõelge kohe, et alkoholiga, elu on mitmekülgsem). Ja õhtu oli väga mõnus.

Nüüd tuleb kiidulaul Kadrile. Eks sellest saab ikka siis aru, kui hea asi/inimene/olukord hakkab kaduma, et see niivõrd hea on. Kui Kadri ära Indiasse läheb, siis jääb minu ellu ikkagi teatav tühi koht. Kadri on väga hea sõber. Eeskuju ka. Mehed, kes otsivad verinoori naisi, ei oska aimatagi, kui suur rikkus on küps naine. Noore naise eelis on see, et ta kohaneb sinu vajadustega ning õpib kergelt ära sinu harjumused, kuid küpsem naine saab teab juba ise ka, mida ta tahab. Tõeliselt. Temalt on palju rohkem saada, emotsionaalselt, intellektuaalselt ja muud asjad ka. Mulle tundub, et Kadri praegu küpseb väga kiiresti. Ta laseb endas lahti palju rohkem kui varem. Mina olen pigem see noor ja rumal. Mul on ka omad tahtmised - hästi-hästi kindlad, aga ega ma vist tõeliselt ei tea, mis ma tahan. Mis sina arvad?