teisipäev, 7. oktoober 2008

Lugesin...

...eile õhtul magamise ajast Paolo Coelhot: "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin". Ega ma enne ei saanud käest panna, kui oli loetud. Oli küll huvitav (kuigi ennast selle pärast põlema ei paneks):

"Korraga jättis ta auto seisma ja vaatas mulle otse silma.
Teisele silma vaadates ei ole võimalik valetada ega midagi varjata.
Ja iga naine, kellel on kas või natukene tundlikkust, oskab lugeda mehe silmist, kui too on armunud. Ükskõik, kui meeletu see ka ei tunduks või kui valel ajal ja vales kohas see armastus ka ei ilmuks. Kohe tulid mulle meelde punapäise tüdruku sõnad purskkaevu juures.
See ei saanud võimalik olla. Aga tõsi see ometi oli."

"Neitsi (Maarja) minu ees naeratas. Tal oleks olnud küllalt põhjust nutta - aga sellest hoolimata ta
naeratas.
"Räägi edasi, mis sa ütlema hakkasid.""

"Ja tal tuli maksta oma hind - ALGATUS. Sest naine maksab veel kõrgema hinna - ALISTUMISE.
Istusime tükk aega teineteisel käest kinni hoides. Lugesin tema silmist igivanu hirme, millega tõeline armastus meid proovile paneb. Lugesin sealt mälestust eelmise õhtu äraütlemisest, pikka aega, kui olime üksteisest eemal, kloostris veedetud aastaid, mil ta otsis maailma, kus selliseid asju ei juhtu.
Lugesin tema silmist neid tuhandeid kordi, mil ta sellest hetkest unistanud oli,kujutluspilte, mida ta mõttes meist maalinud oli, soengut ja riideid, mida tema unelmais kandsin. Oleksin tahtnud öelda: "jah", et ta on teretulnud, et minu süda on lahingu võitnud. Oleksin tahtnud talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kuidas ma teda tol hetkel tahan.
Aga ma vaikisin endiselt. Jälgides justkui unes tema seesmist võitlust. Nägin, kuidas teda takistas "ei", mis ma olin talle öelnud, hirm mind kaotada, karmid sõnad, mida ta oma elu sarnastes olukordades varem kuulnud oli - sest meil kõigil on sääraseid kogemusi ja need jätavad meisse arme.
Tema silmad lõid hiilgama. Ma teadsin, et ta võidab kõik need tõkked.
Tõmbasin ühe käe vabaks, võtsin oma klaasi ja asetasin selle laua äärele.
"See kukub maha," ütles ta.
"Just. Ma tahan, et sa selle maha lükkad."
"Et ma klaasi ära lõhun?"
Jah, et sa klaasi ära lõhud. Näiliselt lihtne liigutus, aga sellega seondub hirme, mida me kunagi lõpuni mõista ei suuda. On see siis nii vale lõhkuda üks odav klaas, kui me kõik oleme seda vahemalt korra elus nagunii tahtmatult teinud?
"Et ma klaasi ära lõhun?" kordas ta. "Miks?"
"Ma võin erinevaid põhjendusi tuua, " vastasin. "Aga tegelikult lihtsalt lõhkumise enese pärast."
"Kas sinu pärast?"
"Muidugi mitte."
Ta vaatas laua äärel seisvat klaasi tundes muret, et see võib kukkuda.
Sa ise ütleksid, et see on rituaalne katsumus, oleksin tahtnud öelda. See on keelatud. Klaase ei tehta meelega katki. Nii restoranis kui ka oma kodus vaatame ette, et klaasid ei jääks laua äärele.
/... /
Lükkasin lauda. Klaas värises, kuid ei kukkunud.
"Ettevaatust!" ütles ta vaistlikult.
"Lõhu see klaas ära," käisin ma peale.
Lõhu see klaas ära, mõtlesin endamisi. Sest see on sümboolne tegu. Püüa aru saada, et mina lõhkusin enda sees palju tähtsamaid asju kui üks klaas - ja mul on selle pärast hea meel. Vaata oma sisemist võitlust ja lõhu see klaas ära.
Sest meie vanemad õpestasid meile, et nii klaaside kui ka oma kehade eest tuleb hoolt kanda. Nad õpetasid, et lapsepõlvearmastsed ei vii kuhugi, et me ei tohi mehi preestriks saamise teelt kõrvale ahvatleda, et inimesed ei tee imesid ja et mitte keegi ei alusta teekonda, kui ta ei tea, kuhu ta läheb.
Palun tee see klaas katki ja vabasta meid kõigist neist neetud arusaamadest ja kinnismõtetest, et kõike peab saama seletada ja et tohib teha ainult seda, mille teised heaks kiidavad.
"Lõhu see klaas ära," palusin veelkord.
Ta vaatas mulle otse silma. Siis lasi käel aeglaselt üle laua klaasi juurde libiseda. Kiire liigutusega lükkas ta selle põrandale.
/... /
...Aga tema ei kuulanud. Ta oli püsti tõusnud, haaras mul juustest ja suudles mind.

Ka mina hoidsin teda juustest, kallistasin teda nii kõvasti, kui jaksasin, hammustasin tema huuli, tundsin tema keelt oma suus. Seda suudlust oli tulnud kaua oodata. See suudlus oli sündinud meie lapsepõlve jõgede ääres, siis, kui me armastuse tähendusest veel arugi ei saanud. See suudlus oli meie kasvades õhku hõljuma jäänud, reisinud medaljoni kujul läbi maailma, olnud peidus õpikuvirnade taga. See suudlus oli mitu korda kaduma läinud ja nüüd oli ta üles leitud."

Kommentaare ei ole: