Kui me oleksime surematud või meil oleks kümme elu nagu arvutimängus, siis oleks meie suhtumine hoopis teistsugune. Lõpetatus on oluline.

*inspireeritud oma vennast

Arvan oma üliõpilaselu seaduspärasusi jälgides, et see ei päästaks midagi, kui mul on rohkem aega, sest tõsiselt võtame asja kätte ikka enne viimast minutit. Natuke individuaalne on erinevate inimeste "enne"-tajumine s.t. kui kaua aega ette hakkab mõjuma tähtaja lähedalolek. Kui mul oleks kümme elu, siis lahendaksin probleeme, mis mul on täna, tõenäoliselt ikka ainult viimases. Seega pole üldse paha, et mul polegi võimalust raisata ülejäänud üheksat mõttetuste peale, sest mis oleks nende elude mõte? Pealtnägijas ütles üks täistatoveeritud mees, et tal on ju ainult üks elu, miks siis mitte sellega midagi huvitavat teha. Minu jaoks tundus just nimelt imelik, et kui sul on ainult ÜKS elu, siis miks peaksin tegema midagi sellist. Issanda loomaaed on kirju.
Õppimine ja arenemine ei lõppe enne, kui tuleb maailmalõpp. Või kellegi subjektiivne lõpetatus. See tunnetus on elu mõtestatuse oluline osa.

Huvitav luuletus. Proovige seda valjusti mõttega lugeda.Kujundid on värvikad.

Mu süda laulab: Laula!
Marie Under

Mu süda tõukab: Liigu! Heidab hoone tupest
mind lendu noolena. Ning sööstumas
mu jalge tiibepaar ju tänavate valgusvahutavast kosest alla,
kesk lume kargeid tähekesi.

Mu süda hõiskab: vaata! Silme nupest
kuis õitseb vaatlusjanu valla.
Ja kõik, mis varjus ööstumas,
kõik saladused, avaks, kõik.

Mu süda karjub: kuula! Hümniks saamas vesi,
sümfooneks päiksehelid; laternate hõik
meelt teritab ning virgund kõrvu tähtisosin täidab.

Mu süda hõõgub: kiida! Tulivikerkaare
ta leegitsema üle linna läidab,
ja elutungi kõike hõlmav haare
see langeb üle võõra värava ning kõndijate ruttu,
see müüre tarretusse pärjatab. Kaet akna uttu
hing tervitades kummardab ning sulet uste poole.

Mu süda tuksub: haara! Julgelt tõstan käe,
käe-vasara. Ees lumetab mu elu marmorpanku.
Käed tõstan mõlemad, ja kui nad tõstan,
mu päeve pääle verev pitser vajub.

Mu süda käseb: joo! Ja nagu pilveranku
loob päike kuldseiks kujeks, vereks jää
ja pöörab talve, et see suvve hajub,
veel! nagu seeme ulatab end tuule hoole,
nii alandlikud tunnid roomavad mu ette:
tee meiega, mis tahad - vii meid ellu!
Meid kanna idutsema, kuhu kestad!

Saand õhtu minu silitada vaikseks lambaks,
tal kaela ümber köidan unelmate kellu.
Öölinnud taltsatena andmas end mu kätte
ja koidu kotkad nokivad mu üsast,
keskpäeva rusked lõvid - minu jalge pingiks.

Mu süda laulab: laula! Sõnu sööstab suhu!
Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast,
neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu?
Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks,
neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks.
Neid purskab, loidab hümni tulisambaks.
Nad paluvad: sa valus vääna meie tähtiliikmeid, heida
neid murekuristikku, õhku rõõmuharjalt pilla,
et elu tuksuvas me veretavaiks valmiks:
me kivikesed tuleviku silla.
Nii võin ma tunnikõrbes igaviku rohtmaid leida.

Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan.

Meeleolud vahetuvad nagu kelgusõit "katlas" - allapoole, allapoole kuni sama hooga jälle üles. :)

Kui ma kolmapäeval veel olin tõeliselt mures, kuidas tulla välja energiapuudusest, kus ma võisin minuti lihtsalt ühte punkti vaadata pea täiesti tühi. Neljapäeval oli hommikupoole päris hea, aga umbes kell kolm, kui ma hakkasin kooli minema, oleks tahtnud tõsiselt hoopis voodisse vajuda. Reede oli juba tore. Lollus seegi, et reedel jõudsin koju pool viis hommikul ja kuigi tõusin juba 9 paiku, ei olnud suurt häda kedagi.

Enne kolmapäeva aga pidin tugevasti end sundima tegutsema: Eva-Maria harjuta! tee kas või väike osa ära, aga tee midagigi. Üks väga erilistest aegadest - ei taha võtta flööti kätte ja harjutada. Helistamine ja millegi kokkuleppimine tundus väga keeruline, tavaliselt organiseerin hea meelega igasuguseid asju.

Ma ikkagi veel arvan, et minu tegemised on minu teha. Muutun. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga see on põnev.

Sa oled kõik, mis olemas on,
su mõtted, su elu,
su täituvad unistused.
Sa oled kõik, mis sa olla tahad.
Sa oled niisama piiritu nagu ilmaruum.
(Shad Helmstetter)

Ma ei taha ära nullida, mis on toimunud. See on vabanemine teatud krampidest ja segavatest mõtetest. Aga kui piits on kuulututatud halvaks, siis tuleb leida teine motivatsioon. Muidu on asi pooleli. Puutumata endaga arvestamist ja oskust nautida elu ja ilu, peab edasi tegutsema oma eesmärkide nimel. Tarkus ei seisne mitte ainult lõdvestumises, vaid pingutamises õiges kohas. Mitte kõik ei muutu vabaks ja kergeks ühtlase pingeseisundi vastandina, vaid pingutus ja lõdvestus eralduvad teineteisest säilitades või pigem avades just sellega oma äärmused.

New Ross Iirimaal

Cluny kloostris Prantsusmaal

Pead olema piisavalt vaba, et olla seotud, ja olema piisavalt seotud, et suuta olla vaba.

Sina ei teeni raha, vaid raha teenib sind.

Kaks mõttetera, mille üle võiks mõtiskleda... Armastus ja usaldus, karjäär ja elu. Üks veel :

Kes rabeleb, see on seotud.
(kui kiirustad, jõuad aeglasemalt. Loetav ka teistpidi: kes on seotud, see rabeleb)

Talvel. Marie Under

Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt.
Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt.
Vares mustatiivuline longus aiaväraval.
Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.

Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid,
end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid,
laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu -
Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu.

Hõbetähti miljonid õhtutaeva tumesinas -
Kauges igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas:
"Ükskord oli, ükskord oli!" nende paljuütlev algus,
meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus,
..................................................................valgus.

sookail

kullakirju sametine sügis,
sooja kõdu lõhn,
elusolemise tunne, mis tuleb sellest, et sa liigutad
omas rütmis, kellegagi koos

Jõin täna sookailu teed. Esimest korda, sest enne polnud mul midagi viga. See lõhn polnud minu jaoks kunagi veel eraldatud rabaskäimisest - tõelisest loodusesolemisest. Nüüd tundsin ma seda oma toas talve hakul.
Mulle öeldi kodus, et see olevat mürgine. Praegu ma küll ei tunne, et ma hinge vaakuks. Teistmoodi küll, aga seda ei saa kirjeldada kui head või halba. Lihtsalt teistmoodi. Võib olla puhtamalt.
Ümberringi jäävad inimesed haigeks. Ise tundsin ka pisut. Aga praegu tahaksin ma seda ennetada. Mitte sellepärast, et ma pean kooli või töö pärast terve olema, vaid päris enda pärast. Õpin elama.

Ümberringi

Väljas on juba paar päeva aeg-ajalt külmakraade. Mulle meeldib puhtus ja kargus, mis sellega kaasneb. Kui mul oleks müts, siis oleks päris hästi.

Üks hommik paistis päike imeilusasti. Oranžika varjundiga ja madalalt nii otse silma, et seda märkamata jätta polnud võimalik. Sel hommikul paistis päike meie tuppa sisse või vähemalt nii näis, sest tegelikult on aknad lääne poole. Valgus peegeldus tagasi naabermaja aknalt, peaaegu 180 kraadi. Seda juhtub harva, sest tavaliselt sellist nurka ei teki.

Mõnikord paistab päike meie tuppa läbi maja teise toa aknast. Mul on eriline nõrkus valguse vastu. Kui valin näiteks, kuhu kohvikusse minna, siis enamasti määrab valgus minu jaoks õdusaima paiga. Suvehommikuti umbes kell 5, paistab päike mere poolt põhjaaknast. Olen harva siis üleval seda märkama, aga kui olen, siis tundub see nagu unistus või muinasjutt. Enamasti on siis ka väga vaikne.

"sisemisi solinaid"

Vahepeal (võib-olla ikka veel) oli energias madalseis. Mitte ma ei võtnud kätte ja ei teinud kõike väga aeglaselt, vaid kõik kulges ise väga aegluubis. Tegevused on ebakonkreetsed ja laialivalguvad või väga rahuliku sisemise loogikaga, suhtlemine on pinnapealne ja kuidagi tühi (isegi võlts). Ma olen harjunud, et inimesed hakkavad naeratama, kui minuga suhtlevad - see on nagu peegeldus minust ja mina peegeldan neid. Nüüd oli midagi teistmoodi.

Nüüd hakkab jälle vaikselt ideid tulema. Olen viimasel ajal liiga lohakaks ja hedonistlikuks muutunud. Tee seda, mis meeldib, aga selle taga peab olema mõistus, mis ei mõtle rutiinselt. Lihtsalt mugavusest lihtsamat teed minek ei vii kaugele. Issi soovtab alati hommikul õigel ajal tõusta. Pean teisigi reegleid välja mõtlema, et end aidata. Kunagi ei saa rahulikult paigale jääda, sest järgmine hetk on juba uus olukord.

Inimene suudab väga palju, aga ta ei kasuta tavaliselt suurt osa oma potentsiaalist. Mõtle ikka kaks korda järele enne, kui ütled, et ei jõua. Usalda aga kontrolli.

Võõras

Rääkisime eile koolis pärast osakonnakontserti (kus mina ka mängisin) Mihkli ja flöödimängijatega nahaalsusest. Karina tähistas tordiga oma sünnipäeva.

Mihkel väljendas arvamust, et nahaalsus viib edasi. Eriti konkurentsis.
(Mis ta mõtles, on küsitav, aga ma arvan, ta nii mõtleb ka. "Kui mul ei ole midagi (tarka) öelda, siis.....ärge kuulake, mis ma räägin").
Maria aga ütles, et tema jaoks on tagasihoidlikkus voorus. Eriti kollektiivis.

Mina oma imelikkuses toetasin paari lausega nahaalsust (see ei tähenda üldsegi, et ma kollektiivis käituda ei oska). Inimene on ja jääb väärtuseks, aga mingil määral tuleb eraldada inimene ja karjäär, et neid siis vajalikul määral jälle ühendada.

Akadeemilises tobedalt hillitsetud õhkkonnas jäi nahaalsus kindlalt negatiivseks SÕNAks ja tagasihoidlikkus vooruseks. Esiteks on sisimas inimestel (vähemalt mõnel) teistsugune arvamus - kakskeelsus. Teiseks: mina tundsin end teistsuguse ja võõrana oma arvamusega, et kumbki ei ole ei positiivne ega negatiivne või on mõlemat sõltuvalt olukorrast.

Kas see on üllatav, et mul on selline arvamus? Minu jaoks on üllatav, et see mõne arvates nii ei ole.

Mõtlen nii "üle kere", aga minu käitumine ei erine väga teistmoodi mõtlejate omast. See on ka loomulik. See on minu vabadus (ilma vabaduseta ma ei saa elada!): ma luban endale käituda halvasti, aga ma ei tee seda, sest see ei ole mulle hea. Mina on oluline. Kui "halvasti käitumine" ükskord viiks mind edasi, siis ma käituks ka vastavalt. Kas see tundub ettearvamatu ja ohtlik? Ei ole.

Endas püüan ma hetkel arendada pigem nahaalsust, enesekindlust (et see väljenduks minu tegudes), julgust jne. Uskuge mind, ma ei muutu sellest halvemaks inimeseks, vaid paremaks. Minu mina hakkab rohkem väljapaistma ja see ei ole midagi halba, mida varjama peaks.

Uskumatult palju jõudu tuleb kasutada, et leida aega ENDALE s.o. mida mina tegelikult kõige rohkem teha tahan. Nahaalselt ei lähe loengusse, kuigi sa peaksid seal olema, nahaalselt ütled ära mängu, mis sulle pakutakse, kuid mis sind ei arenda, nahaalselt sead asjad tähtsuse järjekorda enese, mitte üldise arvamuse järgi, nahaalselt võtad aega puhata, kui rabelemine on mõttetu. See on kohusetunde ja tagasihoidlikkuse murdmine. Enese muutmine ei saagi olla kerge.

Muusikuna: kui ma mängin lugu ja sellesse oma mina ja oma musikaalsust sisse ei pane, siis ei ole see miski, mis rõõmu teeks ei mulle ega kuulajatele. See ei ole asi mida peaks tegema kohusetundest. Ma tajun, et minus on peidus palju mulle tundmatut, mis jääb esinemisnärvi, tehnika või eesmärgituse taha pidama (ei saa esineda esinemise pärast - eesmärke võib olla mitmeid: enese näitamine e kekkadivei, teistele rõõmu, vahelduse, ilu jne pakkumine, eneseületus vm). Ma ikkagit tahan olla muusik.

Nüüd on niikaugel, et ma varsti hakkan nutma. Minu tunnetele mõjub see alati positiivselt. Midagi tuleb välja, puhastun seesmiselt ja saab jälle edasi minna.

Tere jälle üle pika aja!

Vahepeal oli kuidagi realiseerimise, mitte järelemõtlemise aeg. Praegugi veel ei oska nagu kirjutada. Paljud asjad on hästi läinud. Kontserdi kohta kooli orkestriga Estonias ütles Vavilov, et flöötide ja oboega võib rahule jääda. Super. Endal oli ka positiivne tunne. Evelyniga meil tõesti tiim töötab, kuigi me oleme üsna erinevad. Seekord tundub mulle nii, mitte teistele. Aga maailm ongi eriilmeline ja see on asja juures kõige parem.

Edasi püüan esineda eeskujulikult osakonnakontserdil (koolis) looga, mis võiks hästi välja tulla, sest see on üsna selge. Aga mitte veel päris, nii et pean harjutama. see on Bach e-duur sonaat. Lisaks heliredelid ja etüüdid ja kammeri lugu. Mozart+kadentsid, Widor ja Gensmer peavad ootama veel paar päeva. Lõhki ei saa end tõmmata, aga hea on see, et mul on selge plaan.

Kuna polegi veel päris kirjutamise aeg, siis ma siinkohal lõpetan.