Mäed, lumi, jää, päike, pilved, udu, libe, külm, kiire, valus, edasi, koos, koos, koos, raske, ära, ikkagi, spontaansus, vabadus, ise, kuidas?...koju

Kui arvestada, et olen mäesuusatanud ainult nädal aega, siis pole üldse paha. Iga päev tuleb alguses natuke meelde tuletada, kuidas see käis, aga siis tuleb jälle... Esimene kord uuel rajal on alati väga ettevaatlik, sest ei näe ju ette, mis tulemas on - mäesuusanölvad on mönes kohas nii järsud, et isegi paari meetri kauguselt mäeharjast ei näe nölva. Kui see väga pikalt sellise nurga all ei lange ja all on laugemat mäge, siis on need hästi söidetavad. Möned mäed on ilmselgelt liiga rasked - ma peaaegu söitsin alla mustaga hinnatud mäest (seda sain hiljem teada).
Hehhee, köige järsem, peaaegu püstloodis körge mägi oli alguses - ma üritasin seda vältida ja läksin körvalist rada pidi, aga ka seal oli nii järsk, et otsustasin suusad alt ära vötta. Libistasin, kobistasin, mägironisin allapoole ja üks hetk ja libisesin pea ees mäest alla. Seda oli radadel minuga ennegi juhtunud - see ei ole üldiselt valus ega ei juhtu midagi, aga ükskord avastasin pärast kodus, et mul on hiigel sinikas reie peal - see paraneb küll väga kaua. Ma ei märganudki eriti, millal see tekkis, töenäoliselt kukkusin mingi jääkühmu peale, muidu poleks nii hull midagi.
Aga ma jäin sinna, et libisesin mäest alla. Suusad, mille olin ennist jalast vötnud, jäid körgemale pidama. Kuna mul oli juba kogemusi, et kui midagi ette ei vöta, siis libised päris alla, siis hakkasin rabelema ja end keerama ja saingi pidama. Kömpisin siis jälle üles ja tulin suusad kaenlas allapoole. Kui olin selle järsu mäe alumises otsas panin suusad jälle alla ja laskusin kenasti - allpool olid nölvad täiesti söidetavad. Selline musta mäe kogemus.
Need mäed, kus ma oma sinikad sain, olid ka liiga rasked, aga kuidagi ma alla sain. Need ma, arvan, olid sinised mäed :) Üleval, umbes 1600-2000 m körgusel oli väga ilus vaade. Isegi pilves ilmaga paistis seal päike üle kaugemate mäetippude. Hittisau suusakeskuses käisime ainukese kohana kaks päeva. Esimene päev oli imeilus selge päikesepaisteline ilm ja oli vöimalus valida erinevate jöukohaste mägede vahel. Alguses ikka aeglasemalt ja hiljem järjest hoogsamalt. Järgmine päev oli pilvine ja pilv oli täpselt raja körgusel - üleval paistis päike, all oli pilvine, pilves oli raskem söita, sest laupäeva töttu oli inimesi rohkem ja ei saanud ju kellelgi otsa söita. Kiirused on ju üsna suured. Aeglaselt on raskem söita, nagu jalgrattagagi.
Teine halva nähtavusega koht oli esimene, kus me käisime - Judenburg. Seal tabas meid väga tihe lumesadu. Sellel talvel pidi siin üldse rohkesti lund olema, avati isegi möned murdmaarajad üle kolme-nelja aasta. Tiheda lumesajuga ei näe isegi prille kandes suusatades midagi. Hommikul oli auto peal pool meetrit lund, nii et meie "muhviauto" nägi eriti pehme ja valge välja. Teda pidi enne söitma hakkamist tükk aega välja kaevama.
Mägedes pidi päike hästi vötma. Seda muidugi pigem märtsis-aprillis, aga ma proovisin ikka ka ära. Näost olen nagunii pruunim kui enne.
Siin Austrias on peaaegu sama ilus kui Norras. Siia vöiks suvel tagasi tulla. Hea meelega.

Ah jaa, tulen ikkagi teisipäeva öhtul. Tervisi, Austriast.

Aga mis seal kaugemal silmapiiri taga on?

Lähme jälle sõitu. Seekord siis Austriasse suusatama. Pakime pere ja suusad-pakid autosse/boxi ja läheb lahti. See on täpselt meie-perelikult pöörane ja lahe, et nii on võimalik lihtsalt minna. Ma nimetan seda suureks mõtlemiseks, väga palju ettevõtmisi või pigem tegematajätmisi on kinni mõtlemises. Ei pea ju loobuma põhjendusega, et nii ei tehta, kui asi on põhimõtteliselt võimalik.
Ega ma Eestis pole mitu aastat suuski alla saanud, nii et pean minema kusagile kaugemale häbenema, et sõita ei oska ;) Siin ju kõik tunnevad kõiki ja näevad, mis naabrid ümberringi teevad. Ma sean ennast kenasti väikesete õde-vendade kõrvale titemäele ja teen näo, et pean nende järgi vaatama. Küll ma hakkama saan! See oli muidugi nali.
Sõidame pühapäeval ehk uue loomaaasta alguses. Kui uskuda, et nii, kuidas aastat vastu võtad, nii see möödubki, siis peaks ma sel aastal küll palju reisida saama.

Aga praegu olen ma väsinud. Ei teagi miks või millest ja kuhu kõik aeg kaob. Akadeemias on praegu meistrikursused Grossing Borders - kammermuusika (akordion, löökpillid), džäss, improvisatsoon. Päris huvitav. Käisin täna kontserdil, kus mängisid kaks lahedat akordionimängijat Taanist - Rasmus Kjoller ja Bjarke Mogensen. Ise mängin Juta (akordion) ja Wei Liu'ga (kitarr) Wessmani Triot. See on lahe lugu, sinna mahub tehnikat, muusikat, ansamblimängu, palju värvikaid ideid ja karaktereid. Kaasaegne, aga kõlab üsna hästi. Käisin ka A. Petti improvisatsiooni-meistriklassis. Muusikalise ettekujutuse ja mõttekiiruse arendamine, iga noodi mõtestamine ja läbitunnetamine ja pilli valdamise laiendamine oleksid olulisimad märksõnad. Seda meetodit saaks rakendada tehnikaharjutuste juures, igal noodil, mida ma mängin peaks olema tähendus. Praegu on mul väga palju ideid. Ikka paremini, kaugemale, kõrgemale, edasi...

huvitav

Kadri plaat on kuidagi väga jõuline. Kirjutasin oma mõtteid ja mitu korda tajusin, et see muusika taustana segab mind - nõub, et ma kuulaks. Esimese loo lihtsalt kerisingi edasi :) Mul on veel aega kõike rahulikult läbi kuulata. Merike Vaitmaa, meie muusikaajaloo õpetaja ütles kuldsed sõnad: kui sa kuulad ükskord ja ei saa üldse aru ja sulle ei meeldi, siis kuula kohe teistkorda otsa - saab palju selgemaks (ta annab meile ainet muusika pärast Teist maailmasõda ehk üsna kaasaegne ja süstematiseeritud muusika).
Jõuline on parim sõna mis ma K muusika kohta leidsin. Ja kadrilik on see ka. Me oleme mingis mõttes sarnased ja see muusika puudutab mind koheselt (ei pea selle pärast mitu korda kuulama, et seda mõista), aga meis on ka paljugi erinevat. Väga hea.
See muusika mulle meeldib ja kutsub uuesti kuulama ja edasi kuulama.

Huvitav, et mul on ikkagi kevad juba olemas. "Purgis" nagu öeldakse. Kalender ütleb talv ja ilm, kuigi on soe, ei viita pungade näol või päiksekaare suuruse poolest otseselt kuidagi kevadele, aga aeg-ajalt avastan oma mõtetes kevadise ajaarvamise.
Maria rääkis, et tahaks jälle kududa ja mina mõtlesin kohe, et juba kevad, kes siis enam koob. Teinekord meenutati kakskümmend aastat tagasi sünnipäeval käimist ja seda, et kuusk oli veel toas. Ma imestsin enda sees, et nii mitu kuud!!! ´a la aprill, aga tegelikult on ju alles jaanuari esimene pool.
Kuigi ma endale kinnitan (noh, mitte just meeleheitlikult;), et on alles talv (eile oli taliharjapäev) ja kevadeni aega küll, ei lahku kevad minu seest. Kummaline tunne, aga väga positiivne. Peaaegu...jah, peaaegu nagu elaks!

muinasjutumaalt

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Miks see koht on minu jaoks talve-muinasjutumaa? Sest terve minu sealoleku aja kattis maad pehme lumekiht - külm ja õhuline, nii et tolmas ja käies lund üleskeerutades, tekitas kõlinat vastu autojälje roopasse tekkinud jääkristalle. Need olid õhukesed nagu paber ja sätendasid päikese käes. Pakast oli umbes kraadi kaksteist ja ilm oli tuuletu-vaikne - ebatavaline selle tormirannamaa kohta vist.

Seal olid toredad naabrid, kes ikka vaatasid, kuidas ma ikka hakkama saan (ma vist jätsin abitu muljem oma vähese jutu ja boheemlasliku rahuga) ja imestasid, et mis romantik ma selline olen, et üksinda maamajja tulen ja kas mul igav ei ole. Olin neile vist üks paras mõistatus. Esimesel päeval viisid nad mu randa ekskursioonile. Oi, seal oli ilus. Mõned asjad jätsid näitamata ka, "et ma ikka teinekordki tuleks". Kindlasti tulen ! See on nii ilus koht suvitamiseks.

.

.

.
.

.

.

.

.

.

.

Kui sinna sõitsime, siis sadas laia lund otse auto esiklaasile. Ma vist pole sellist asja varem näinud. Kui ära tulin, siis läks just sulaks, aga siis oli veel väga pime ja minu mälestusse jäi see koht ja majake kaunite talvepiltidena. Päike, nii palju kui teda talvel üldse on (esimesed kiired tungisid läbi puuokste peale kella kümmet ja poole viieks oli päike jälle silmapiiri taha kadunud), paistis lakkamatult selges taevas akendest sisse ja hõbetas üle härmas puude oksad. Öösel särasid tähed, mida oli palju rohkem ja väiksemaid näha kui linnas, sest seal oli ju pimedam, ja noorkuu üle kuuskede (kuigi kuu paistis ka päeval).

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Toas oli soe ja hubane. Maja oli ehitatud vist 1908 nagu näitas aastaarv ühe toa ükse kohal. Laed olid madalad ja toad väikesed, aga kõik oli elamiseks valmis. Mulle meeldis väga seal perenaist mängida. Nagu nukumajake, ainult parem, sest sisse sai ka minna. Eks kui seal päriselt tahta elada, siis peab kõvasti kõpitsema, sest aknad lasid sooja läbi ja seinad tahtnuks värvi näha, aga seda peetakse ju suvilana. Kütsin puudega kaht ahju, vesi võeti kaevust ja kuivkäimla asus õues. Olemas oli ka ehtsa sahvri lõhnaga sahver...ja kärbseid ärkas üles kümneid, aga nad olid uimased ja varsti said aru, et tegemist on valehäirega ja hakkasid uuesti magamiskohta otsima.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.
Öösel oli natuke kõhe ka seal üksi. Eriti alguses. Raske oli magama jääda ja kael jäi kangeks, aga teise öö keskel keerasin pead-jalad vastupidisesse suunda, sest mulle tundus, et voodi on kaldu ja olen pisut pea alaspidi. Läks palju paremaks. Kuigi maja hommikuks jahtus, oli mul oma magamiskotis hea soe ja vahepeal palavgi, et pidin jalad välja lükkama.
Seal oli väga vaikne. Öösel kuulasin hääli, mida tekitasid kärbsed, kes pinisesid topeltakende vahel, lambikuplis, tapeedi vahel jne - väga erinevad tämbrid, üks öö kukkus akna küljest liist kolinaga maha ja mulle tundus, et majal on ühtlane hingamine, nagu elaks mingi loom põranda all või seina sees. Hiljem, kui ma ka naabrite juures magades sama ainult kiirema sagedusega häält kuulsin, siis mõtlesin, et võib-olla oli see elektri kaitsekilp, see vana ja korkidega. Meil oli kodus ka varem selline.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Ühel päeval käisin ka jalutamas. Tee oli nii ilus, et käsi hakkas külmetama ühtelugu telefoni pildistamiseks välja võtmisest. Autojälgedes särasid kristallid ja lumel leidus erinevaid jälgi. Algul jalutasin põldude vahel ja kuulasin muusikat, kuid varsti panin mängija kinni ja nautisin vaikust ja loodushääli. Jõudnud metsavahele, hargnes tee peagi neljaks. Valisin juhuslikult suuna, kuid keerasin teest veidi kõrvale künka otsa. Vaikselt hakkasin arutama selle üle, kas siin hunte ka peaks liikuma, kuid lohutasin end mõttega, et asulad paistavad olevat väga ligistikku ja väiksemaid metsloomi leidub küllaga :). Jõudsn jälle ristteele. Läksin valgemale poole. Mõtlesin juba tagasitulemise poole, kuid sama teed ei tahtnud minna. Külm mul polnud, väsinud ka mitte - kui ära eksima peaks, on alati võimalus tuldud teed tagasi tulla. Väljale jõudes nägin teed, mis tõenäoliselt viis esimesele ristmikule, aga ma ei tahtnud nii kiiresti tagasi tuttavale teele jõuda ja mind hakkas huvitama, mis on selle metsa taga, mis oli otse ees. Läksin siis edasi kraavi äärest mööda põllu äärt. Metsatuka taga midagi hirmus huvitavat ei olnud ja keerasin varsti metsa sisse, et jõuda oma ristmikule tagasi. Selleks ajaks olid mul suunad juba veidi sassis, aga ma teadsin, et tagasi pean minema päikese poole. Oma ristmikule ma ei jõudnud, aga teid oli metsaall risti-rästi päris palju. Nägin ka jälgi, mis tõenäoliselt kuulusid ühele keskmist kasvu koerale, kuid minu mõte võttis jälle hundiarutelu üles.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Viimaks jõudsin majadeni ja vesiveskisillani. Sammusin siis reipalt edasi, mõeldes, et kui ma tagasiteed ei leia, siis vähemalt suurele teele välja peaks jõudma küll. See, et päike paistis valest kohast ja kui ma enne üle jõekese ei tulnud, siis ei tohiks ma ka praegu minna, hakkas mind juba pisut häirima. Oleks võinud küsida inimestelt majades teed, aga mulle meeldis rohkem ise seigelda. Varsti nägin RMK kaarti. seal küll nii väikseid teid ei olnud kui minu käidud metsateed, aga suunad sain kätte. Suurele teele minemise ring oleks olnud umbes 10 km. Sellest ma loobusin ja läksin tagasi üle silla. Valisin siis jälle ühe tee, mis oli sama hea kui teised, kuid läks umbes õiges suunas. Ühel hetkel hakkasin taipama, et lähenengi oma otsitud ristmikule. Metsavaheteel paistis ka päike mulle otse silma (see pilt on esimesest kolmest keskmine). Tulin täpselt õigel ajal. Kui jälle põldude vahele jõudsin nägin kauguses hirvi või kitsi. Nad olid nii kaugel, et pidile ei jäänud kahjuks (kui hommikul vara kodu pole sõitsin nägin täpselt teeääres ka üht). Tagasi koju jõudes leidsin, et olin teise siibri siiski ka kinni pannud, kuigi kartsin, et unustasin selle lahti. Olin mõnusalt väsinud ja näljane. Sõin siis nii palju (kell oli umbes kolm), et kuni järgmise hommikuni süüa ei tahtnud.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Käingi vist muudkui koos lumega. Tallinnas oli see aeg ka külm, aga mitte lund. Eile hakkasin sõitma kolmveerand seitse ja peale kümmet olin Tallinnas. No ei olnud lund peale õhukese kirme. Käisin koolis ja Oldest läbi ja Nõmme kirikus oli Rondelluse kontsert (s-seal oli väg-ga kõl-l-lm, olen hirmsaks külmavareseks hakanud. Õhtul magama minnes võtsin ka soojakoti kainalusse, sest tuul teatud suunast puhub meie toa külmaks). Kui kontsert lõppes ja välja hakkasime astuma, oli maa valge. Rõõmustav küll! Aga jah märg lörts koos tuulega, mis kodu juures mulle hoolimatult näkku puhus, ei anna ikka minu võlumaaga võrrelda.

Hello, hello, hello ! ! !

Ma lähen siis nüüd metsa. Kolmeks päevaks. Kusagile Virtsu ja Pärnu vahele. Mere lähedale maamajja.

Aitähh, lahketele inimestele, kes mulle seda lubasid ja organiseerisid!

Issi viib mu autoga ära, aga tagasi tulen ise bussiga. Ei tegi päris täpselt veel, millal. Kas esmaspäeval või teisipäeva hommikul? Võib-olla paar esimest päeva on maja külm ja siis, kui soojaks hakkab saama, pean ära tulema. ;) Põnev.

Nägudeni siis!