Mäed, lumi, jää, päike, pilved, udu, libe, külm, kiire, valus, edasi, koos, koos, koos, raske, ära, ikkagi, spontaansus, vabadus, ise, kuidas?...koju

Kui arvestada, et olen mäesuusatanud ainult nädal aega, siis pole üldse paha. Iga päev tuleb alguses natuke meelde tuletada, kuidas see käis, aga siis tuleb jälle... Esimene kord uuel rajal on alati väga ettevaatlik, sest ei näe ju ette, mis tulemas on - mäesuusanölvad on mönes kohas nii järsud, et isegi paari meetri kauguselt mäeharjast ei näe nölva. Kui see väga pikalt sellise nurga all ei lange ja all on laugemat mäge, siis on need hästi söidetavad. Möned mäed on ilmselgelt liiga rasked - ma peaaegu söitsin alla mustaga hinnatud mäest (seda sain hiljem teada).
Hehhee, köige järsem, peaaegu püstloodis körge mägi oli alguses - ma üritasin seda vältida ja läksin körvalist rada pidi, aga ka seal oli nii järsk, et otsustasin suusad alt ära vötta. Libistasin, kobistasin, mägironisin allapoole ja üks hetk ja libisesin pea ees mäest alla. Seda oli radadel minuga ennegi juhtunud - see ei ole üldiselt valus ega ei juhtu midagi, aga ükskord avastasin pärast kodus, et mul on hiigel sinikas reie peal - see paraneb küll väga kaua. Ma ei märganudki eriti, millal see tekkis, töenäoliselt kukkusin mingi jääkühmu peale, muidu poleks nii hull midagi.
Aga ma jäin sinna, et libisesin mäest alla. Suusad, mille olin ennist jalast vötnud, jäid körgemale pidama. Kuna mul oli juba kogemusi, et kui midagi ette ei vöta, siis libised päris alla, siis hakkasin rabelema ja end keerama ja saingi pidama. Kömpisin siis jälle üles ja tulin suusad kaenlas allapoole. Kui olin selle järsu mäe alumises otsas panin suusad jälle alla ja laskusin kenasti - allpool olid nölvad täiesti söidetavad. Selline musta mäe kogemus.
Need mäed, kus ma oma sinikad sain, olid ka liiga rasked, aga kuidagi ma alla sain. Need ma, arvan, olid sinised mäed :) Üleval, umbes 1600-2000 m körgusel oli väga ilus vaade. Isegi pilves ilmaga paistis seal päike üle kaugemate mäetippude. Hittisau suusakeskuses käisime ainukese kohana kaks päeva. Esimene päev oli imeilus selge päikesepaisteline ilm ja oli vöimalus valida erinevate jöukohaste mägede vahel. Alguses ikka aeglasemalt ja hiljem järjest hoogsamalt. Järgmine päev oli pilvine ja pilv oli täpselt raja körgusel - üleval paistis päike, all oli pilvine, pilves oli raskem söita, sest laupäeva töttu oli inimesi rohkem ja ei saanud ju kellelgi otsa söita. Kiirused on ju üsna suured. Aeglaselt on raskem söita, nagu jalgrattagagi.
Teine halva nähtavusega koht oli esimene, kus me käisime - Judenburg. Seal tabas meid väga tihe lumesadu. Sellel talvel pidi siin üldse rohkesti lund olema, avati isegi möned murdmaarajad üle kolme-nelja aasta. Tiheda lumesajuga ei näe isegi prille kandes suusatades midagi. Hommikul oli auto peal pool meetrit lund, nii et meie "muhviauto" nägi eriti pehme ja valge välja. Teda pidi enne söitma hakkamist tükk aega välja kaevama.
Mägedes pidi päike hästi vötma. Seda muidugi pigem märtsis-aprillis, aga ma proovisin ikka ka ära. Näost olen nagunii pruunim kui enne.
Siin Austrias on peaaegu sama ilus kui Norras. Siia vöiks suvel tagasi tulla. Hea meelega.

Ah jaa, tulen ikkagi teisipäeva öhtul. Tervisi, Austriast.