muinasjutumaalt

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Miks see koht on minu jaoks talve-muinasjutumaa? Sest terve minu sealoleku aja kattis maad pehme lumekiht - külm ja õhuline, nii et tolmas ja käies lund üleskeerutades, tekitas kõlinat vastu autojälje roopasse tekkinud jääkristalle. Need olid õhukesed nagu paber ja sätendasid päikese käes. Pakast oli umbes kraadi kaksteist ja ilm oli tuuletu-vaikne - ebatavaline selle tormirannamaa kohta vist.

Seal olid toredad naabrid, kes ikka vaatasid, kuidas ma ikka hakkama saan (ma vist jätsin abitu muljem oma vähese jutu ja boheemlasliku rahuga) ja imestasid, et mis romantik ma selline olen, et üksinda maamajja tulen ja kas mul igav ei ole. Olin neile vist üks paras mõistatus. Esimesel päeval viisid nad mu randa ekskursioonile. Oi, seal oli ilus. Mõned asjad jätsid näitamata ka, "et ma ikka teinekordki tuleks". Kindlasti tulen ! See on nii ilus koht suvitamiseks.

.

.

.
.

.

.

.

.

.

.

Kui sinna sõitsime, siis sadas laia lund otse auto esiklaasile. Ma vist pole sellist asja varem näinud. Kui ära tulin, siis läks just sulaks, aga siis oli veel väga pime ja minu mälestusse jäi see koht ja majake kaunite talvepiltidena. Päike, nii palju kui teda talvel üldse on (esimesed kiired tungisid läbi puuokste peale kella kümmet ja poole viieks oli päike jälle silmapiiri taha kadunud), paistis lakkamatult selges taevas akendest sisse ja hõbetas üle härmas puude oksad. Öösel särasid tähed, mida oli palju rohkem ja väiksemaid näha kui linnas, sest seal oli ju pimedam, ja noorkuu üle kuuskede (kuigi kuu paistis ka päeval).

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Toas oli soe ja hubane. Maja oli ehitatud vist 1908 nagu näitas aastaarv ühe toa ükse kohal. Laed olid madalad ja toad väikesed, aga kõik oli elamiseks valmis. Mulle meeldis väga seal perenaist mängida. Nagu nukumajake, ainult parem, sest sisse sai ka minna. Eks kui seal päriselt tahta elada, siis peab kõvasti kõpitsema, sest aknad lasid sooja läbi ja seinad tahtnuks värvi näha, aga seda peetakse ju suvilana. Kütsin puudega kaht ahju, vesi võeti kaevust ja kuivkäimla asus õues. Olemas oli ka ehtsa sahvri lõhnaga sahver...ja kärbseid ärkas üles kümneid, aga nad olid uimased ja varsti said aru, et tegemist on valehäirega ja hakkasid uuesti magamiskohta otsima.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.
Öösel oli natuke kõhe ka seal üksi. Eriti alguses. Raske oli magama jääda ja kael jäi kangeks, aga teise öö keskel keerasin pead-jalad vastupidisesse suunda, sest mulle tundus, et voodi on kaldu ja olen pisut pea alaspidi. Läks palju paremaks. Kuigi maja hommikuks jahtus, oli mul oma magamiskotis hea soe ja vahepeal palavgi, et pidin jalad välja lükkama.
Seal oli väga vaikne. Öösel kuulasin hääli, mida tekitasid kärbsed, kes pinisesid topeltakende vahel, lambikuplis, tapeedi vahel jne - väga erinevad tämbrid, üks öö kukkus akna küljest liist kolinaga maha ja mulle tundus, et majal on ühtlane hingamine, nagu elaks mingi loom põranda all või seina sees. Hiljem, kui ma ka naabrite juures magades sama ainult kiirema sagedusega häält kuulsin, siis mõtlesin, et võib-olla oli see elektri kaitsekilp, see vana ja korkidega. Meil oli kodus ka varem selline.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Ühel päeval käisin ka jalutamas. Tee oli nii ilus, et käsi hakkas külmetama ühtelugu telefoni pildistamiseks välja võtmisest. Autojälgedes särasid kristallid ja lumel leidus erinevaid jälgi. Algul jalutasin põldude vahel ja kuulasin muusikat, kuid varsti panin mängija kinni ja nautisin vaikust ja loodushääli. Jõudnud metsavahele, hargnes tee peagi neljaks. Valisin juhuslikult suuna, kuid keerasin teest veidi kõrvale künka otsa. Vaikselt hakkasin arutama selle üle, kas siin hunte ka peaks liikuma, kuid lohutasin end mõttega, et asulad paistavad olevat väga ligistikku ja väiksemaid metsloomi leidub küllaga :). Jõudsn jälle ristteele. Läksin valgemale poole. Mõtlesin juba tagasitulemise poole, kuid sama teed ei tahtnud minna. Külm mul polnud, väsinud ka mitte - kui ära eksima peaks, on alati võimalus tuldud teed tagasi tulla. Väljale jõudes nägin teed, mis tõenäoliselt viis esimesele ristmikule, aga ma ei tahtnud nii kiiresti tagasi tuttavale teele jõuda ja mind hakkas huvitama, mis on selle metsa taga, mis oli otse ees. Läksin siis edasi kraavi äärest mööda põllu äärt. Metsatuka taga midagi hirmus huvitavat ei olnud ja keerasin varsti metsa sisse, et jõuda oma ristmikule tagasi. Selleks ajaks olid mul suunad juba veidi sassis, aga ma teadsin, et tagasi pean minema päikese poole. Oma ristmikule ma ei jõudnud, aga teid oli metsaall risti-rästi päris palju. Nägin ka jälgi, mis tõenäoliselt kuulusid ühele keskmist kasvu koerale, kuid minu mõte võttis jälle hundiarutelu üles.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Viimaks jõudsin majadeni ja vesiveskisillani. Sammusin siis reipalt edasi, mõeldes, et kui ma tagasiteed ei leia, siis vähemalt suurele teele välja peaks jõudma küll. See, et päike paistis valest kohast ja kui ma enne üle jõekese ei tulnud, siis ei tohiks ma ka praegu minna, hakkas mind juba pisut häirima. Oleks võinud küsida inimestelt majades teed, aga mulle meeldis rohkem ise seigelda. Varsti nägin RMK kaarti. seal küll nii väikseid teid ei olnud kui minu käidud metsateed, aga suunad sain kätte. Suurele teele minemise ring oleks olnud umbes 10 km. Sellest ma loobusin ja läksin tagasi üle silla. Valisin siis jälle ühe tee, mis oli sama hea kui teised, kuid läks umbes õiges suunas. Ühel hetkel hakkasin taipama, et lähenengi oma otsitud ristmikule. Metsavaheteel paistis ka päike mulle otse silma (see pilt on esimesest kolmest keskmine). Tulin täpselt õigel ajal. Kui jälle põldude vahele jõudsin nägin kauguses hirvi või kitsi. Nad olid nii kaugel, et pidile ei jäänud kahjuks (kui hommikul vara kodu pole sõitsin nägin täpselt teeääres ka üht). Tagasi koju jõudes leidsin, et olin teise siibri siiski ka kinni pannud, kuigi kartsin, et unustasin selle lahti. Olin mõnusalt väsinud ja näljane. Sõin siis nii palju (kell oli umbes kolm), et kuni järgmise hommikuni süüa ei tahtnud.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

.

Käingi vist muudkui koos lumega. Tallinnas oli see aeg ka külm, aga mitte lund. Eile hakkasin sõitma kolmveerand seitse ja peale kümmet olin Tallinnas. No ei olnud lund peale õhukese kirme. Käisin koolis ja Oldest läbi ja Nõmme kirikus oli Rondelluse kontsert (s-seal oli väg-ga kõl-l-lm, olen hirmsaks külmavareseks hakanud. Õhtul magama minnes võtsin ka soojakoti kainalusse, sest tuul teatud suunast puhub meie toa külmaks). Kui kontsert lõppes ja välja hakkasime astuma, oli maa valge. Rõõmustav küll! Aga jah märg lörts koos tuulega, mis kodu juures mulle hoolimatult näkku puhus, ei anna ikka minu võlumaaga võrrelda.