Kallid kullapäikesed!

Täna võtan siis põrandalt suure sinise kohvri, mis juba mitmendat päeva näljasena põrandal on lösutanud ja asju ahnitsenud. Lõpuks, olles mõnegi mõtetuse jälle välja oksendanud, tõmbas ta oma irevil naeruhambad risti ja on valmis minuga kaugele maale reisima.

Teate, kui palju asju ma olen viimase paari nädala jooksul ära lõpetanud! Tänagi veel sõitsin läbi pool linna: viisin laenatud asju raamatukokku, oldesse, seiklesin raha vahetada, nägin pea möödaminnes kalleid mahajääjaid ja ka tavalisi inimesi bussides, trammides, kes ikka oma igapäevast elu elavad... Kontrolle ei kohanud ühtegi - laupäev - raporteerib värske jänes minu kuues.

Kuna minu tähelepanu hetkel väga avatud küsimusega, mis on minu jaoks oluline - ei, päriselt MINULE oluline, siis tundsin iga asja lõpetamise juures selgeid tundeid. Mida vähem aega oli jäänud seda selgemalt tundsin, kes mulle eriti lähedane ja kellega peaks veel paar sõna jõudma vahetada. Eriti selgeks muutus pilt pärast väsimusest läbivegeteeritud päeva hilisööni Polina ja tema sõbraga kohvikus juteldes. Täpselt seda oligi mulle vaja, et jälle tegutsema ja rõõmsamaid tundeid tundma hakata. Aitäh, Polina, mind kutsumast!

Järjest selgemaks muutus merevajadus. Alati olemas, kindel, kodune, sügav, ilus ja erinäoline. Iga vähimgi võimalus läksin veepiirile jalutama. Ja kuna väiksematel tekkis talisuplemise mõte, siis ma võtsin ka ideest kinni meri terve kehaga ära katsuda. brrr, külm, aga mõjus väga hästi.

Kahe tunni pärast asume teele. 0.30 bussiga Riiga, 11.30 lendame Rooma, veedame mõned tunnid soojas, huvipakkuvas ja toredalt teistsuguses linnas ning kella viie paiku rongiga edasi Perugiasse. Kohalejõudmine ja liivumine ehk liiva kaevumine ehk katus pea kohale ja kooli nägu näitama. Kavatsen kõigepealt nädalaks puhkama minna, nii palju kui vähegi võimalik ja siis.... läheb põnevaks. Ideed ja plaanid ja katsetused.

Aga see kõik on alles väga ebareaalne ja tajumatu. Praegu olen ma veel nii füüsiliselt kui mõtetega siin. Õnneks on kõik otsad sügavrohelise kurbuseta maha silutud. Mõned tõstan tagasi tulles maast jälle üles ja mõned asenduvad uute tegemistega. Järgmine kord siia keskkonda sattudes, on mul juba palju uusi muljeid ja emotsioone.

Elage ainult hästi, mu kullapäikesed!

Näib, et ma olen nutmise ära õppinud. See pole kunagi minu eneseväljendus olnud. Ma olen energiad ära vahetanud? ....

lugesin just poole peale Kaur Kenderi "Ebanormaalne". armastust on seal küll, nii nagu see on. hakkan vahepeal juba kartma, et nii see paratamatult ongi - alati eemal ja haihtub olematuks, kui lähemale tulla, igatsev, illusioonidest läbipõimitud, mis omaette välja mõeldud. ma kardan, selliseid inimesi, kelle jaoks võib tunne lüüa kõik pikali või muuta olematuks ja meenutamatukski. midagi PEAB jääma, millest ma võin oma lahendusi tuletada ja millele toetudes oma valikuid teha. kas ma võin olla kellelegi nii kallis? tahan just jõuda inimestele väga lähedale, aga kas ma leian iga kord julgust riskida, et päris mina näitamisega purustaks see lummuse? peategelane muutub raamatu jooksul oma tahtmistes selgemaks ja kindlamaks. võib olla selgineb elu möödalibisedes, mida ta tahab ja vajab. see, kuhu kangelane raamatu lõppu jõuab ei ole veel kellegi teise saatus. see on vaid nii tõeline, kui sinu kõrval võitleva inimese areng. aga on oluline ükskord jõuda oma hingepõhja peegelduseni. õnnelik.

Palju õnne! Sajas kirjutis minu blogis

Sajas küll, aga midagi erilist see pole. Tahtsin lihtsalt märkida, et see, milline on minu jaoks ilm väljas, ei sõltu ainult ilmast. Mõistsite? Mõnikord sajab päikest, aga mulle tundub, et paistab pisaraid. Teinekord, nagu praegugi, sajab paduvihma, aga minu meelest pole viga midagi. Hoopis kergem on olla, kui mõni päev tagasi ja kergem, kui selle madalalt rõhuva halli taeva järgi otsustades võiks olla. Peseme seinu. Ongi hea, et sajab, sest muidu ju ei raatsiks - tahaks metsa ja rappa ja kuhu veel :)

Armastan

Armastan ootamatusi, mis elu toob. Ja vahel ütlen "ei" inertsist kulgemisele. Samas on tunne, et libisen läbi päevade ja ei jõuagi märgata. Märgata, et ühel imelisel päeval paistab päike ja teinekord särab keegi mu kõrval oma sisemisest hõõgumisest, mida ma ettevaatlikult õhutan, ja et tahtsin kellelegi öelda või teoga näidata, et hoolin ja tuletada endale meelde, mida ma ise Sinult ootan. Kõik on võimalik.
Aega on jäänud nii vähe, et ma ei "raiska" seda üksinda klassis harjutamisele. Mängin vaid seda, mis on tõeline ja vajalik - sel kordumatul hetkel. Ma tahaksin sukelduda huvitavasse ja uudsesse, kuid annan endale aru, et mingil määral tuleb ka tagaõu korras hoida.
Tundub, et kõige hoolikamalt pean hoidma sõprust ajaga - lausa kätel kandma, sest tema võimuses on mulle kõike anda, aga ka tähelepanematusest solvudes kõik võtta. Ka see, mida ma juba omaks pidasin.
Ei, ma ei ole veel kusagile välja jõudnud, aga tundub, et sellelt lähtepositsioonilt võin ühel hetkel tõusta ja läbida tuulekiirusel vahemaid...
Inimene avaneb, kui sa temaga kaasa mõtled. Tegelikult ei tabagi sa teda, vaid pakud enese parimat külge. Esimene samm ja ta on valmis sulle seda sama ulatama.
Praegu ma ei mõtle, vaid tegutsen. Varsti tahaks mõneks päevaks maavanaemaks hakata, kõlgutada jalgu kiiktoolis, küpsetada ahjuõunu ja siis leida, et noorus TULEB tagasi. Ma olen noor ja võin teha kõike seda, millest unistan. Ärme raiska ennast!

Tormirannamaa

Kui ma seal eelmine kord, aasta alguses käisin, siis oli seal ebatavaliselt vaikne. Kõik peale valguse oli tardunud ja härmas. Seekord - võib-olla ka sellepärast, et olime neljakesi - ei pannud ma loodust nii palju tähele. Sulgusime rohkem majakesse ja sukeldusime innu ja hooga helide maailma. Aga väljas möllas maru. Tormirannamaa! Vihm ei sadanud mitte ainult alla, vaid ka kõrvale ja üles, puud kiikusid nagu inimesed valmis iga hetk maa seest välja astuma ja tarmukalt kõike täide viima, millest nad žestikuleerides paistsid üksteisega rääkivat. Pime. Välja minnes valgustas õuetuli vaid väikest ala, aga hinge tekkis ärev tunne, sest ümberringi igal pool toimus midagi - ebatavalist, müstilist, vägevat.
Kui esimest korda elekter ära läks, siis reageerisime sellele kui mitte hirmuga, siis täie tähelepanuga ja mõtted sõelusid võimalusi, mis nüüd? Ainult korraks - tuli süttis peagi jälle. Järgmine kord vakatas Polina lause vaid hetkeks ja jätkus kohe pimeduses segamatult - ja siis jälle valguses. Tõstsime vaid küünla lauale ja kustutasime tuled. Nii oligi parem. Mõte jooksis, analüüsisime, kritiseerisime, arvasime, mängisime, kuulasime, valisime pille, häälestasime, sobitasime - uhh! Kuni mõte kinni jooksis ja tundus, et magama minna on siiski targem. Kogunes kava ja sigines muusika. Ühtmoodi hingamine, uued arusaamised, üksteisega arvestamine, naer ja väsimus, aga loomingulisus sai lennata. Johannal oli uus suurepärase kõlaga fiidel ja otsustasime kasutusele võtta muidki uuendusi, võiks öelda isegi modernsusi :) Nii lihtne oligi täita minu unistus ja siduda lahti kammitsais käed... Aitähh teile!!!
Nende päevade jooksul jõudsime rääkida nii mõnestki asjast. Las need jäävad selle kauge majakese seinte vahele. Sinna, kus on turvaline kõneleda. Ainult omavahel - tulevikust, mida keegi ei tea, ja olevikust, mida põhjani ei tunne.
Tagasiteel tabas meid äge hoovihm. Tee ujus ja vihm peksis vastu autot. Mängisime Dana ja Polinaga õhtul oldes ja alles siis taipasime, KUI väsinud me olime. Viimased päevad olid väga intensiivsed, täis mõttetööd, uusi kohti ja muljeid. Ei puudunud palju, et ma võinuks lihtsalt nutma hakata. Kui ma issile paari sõnaga meie reisist rääkisin, siis tabas ta ära ja küsis, miks on koos olemine mulle raske? Tõesti on. Kõik on ju hästi, mulle meeldivad väga need inimesed, need tegevused, kohad, aga ikka on raske. Ju ma siis ei suuda olla mina ise...

Kas nüüd viimaks on sügis!?

Mul on päris vaba aasta. Siis peaks kirjutis välja nägema umbes selline:
Istun kodus ja aeg kaob lihtsalt kuhugi käest. Mitte midagi ei jõua nagu tehtud! Üks hetk on lihtsalt igav ja järgmine kaklen kõikide inimestega, kellega kokku puutun. Nad on lihtsalt nii teises rütmis ja muudkui teevad midagi, huvituvad...ja käivad minust mööda. Kõik ärritab... jnejnejne

Tegelikult EI OLE MIDAGI SELLIST. Alustan uuesti:
Mul on päris vaba aasta, aga tegemist on kuhjaga. Tunne on sarnane nagu eelmistel aastatel - eks ma jooksen ikka nagu rattal. Ennast tundes ei saa see teisiti ollagi. Ainult meeleolud on teistmoodi. Mul on aega tähele panna mida mina teha tahan, märgata ja pühenduda inimestele minu ümber, vahelduva eduga harjutada, trennitada, masseerida, tervisega tegeleda, kooliasju teha, LOODUSES käia, tunda tundeid, reisida, Licentialastega harjutada, planeerida, organiseerida, õppida itaalia keelt, mõnikord öösiti muretseda...
Lähme Licentiaga sel nädalavahetusel maamajja. Sinna, kus ma talvel käisin! Talvevõlumaale. Praegu on seal küll pori ja märg, aga ma ei saa uskuda, et seal ikkagi ilus pole. Hakkame täna õhtul üheksa paiku sõitma. Arvestades oma pisukest sõidukogemust olen ma muidugi pisut ... mis nüüd öelda? murelik, ettevaatlik, tähelepanelik, sest hilja sõitmine on siiski hilja sõitmine. Aga muidu on põnev.
Loodus on mulle millegipärast väga oluline. Ei tahaks, et linnast välja ainult suvel minnakse ja sügise värvidest hoolimata kooli ja tööle pagetakse. Ärge rääkige mulle, et see on paratamatus! Kui teised nii ei taha mõelda, siis pole vajagi, aga minu elu on minu kätes: teen seda, mis meeldib ja kõik muu saab ka tehtud :) Sain eile õhtul Maiga kokku. Ta nimelt tõmbas mind patsist :))))) Aga olulisem on see, et mõtlesime järgmine reede jõhvikale minna. Raba on punane ja imeb jala igal sammul mõnusasti endasse. Loodetavasti paistab päike ja seal vesise lageda peal tunnen jälle, et korjan terve igaviku... Ei vaata kella ja teen tundideviisi ilusat üksluist tööd.

Une vaikus ja hingetuul....

taeva kõrgus ja tähed-kuu....

kerge vesi ja ilmaluul....

pehme käsi ja pikem juus....

õnnega täita Su naerusuud....