Kas nüüd viimaks on sügis!?

Mul on päris vaba aasta. Siis peaks kirjutis välja nägema umbes selline:
Istun kodus ja aeg kaob lihtsalt kuhugi käest. Mitte midagi ei jõua nagu tehtud! Üks hetk on lihtsalt igav ja järgmine kaklen kõikide inimestega, kellega kokku puutun. Nad on lihtsalt nii teises rütmis ja muudkui teevad midagi, huvituvad...ja käivad minust mööda. Kõik ärritab... jnejnejne

Tegelikult EI OLE MIDAGI SELLIST. Alustan uuesti:
Mul on päris vaba aasta, aga tegemist on kuhjaga. Tunne on sarnane nagu eelmistel aastatel - eks ma jooksen ikka nagu rattal. Ennast tundes ei saa see teisiti ollagi. Ainult meeleolud on teistmoodi. Mul on aega tähele panna mida mina teha tahan, märgata ja pühenduda inimestele minu ümber, vahelduva eduga harjutada, trennitada, masseerida, tervisega tegeleda, kooliasju teha, LOODUSES käia, tunda tundeid, reisida, Licentialastega harjutada, planeerida, organiseerida, õppida itaalia keelt, mõnikord öösiti muretseda...
Lähme Licentiaga sel nädalavahetusel maamajja. Sinna, kus ma talvel käisin! Talvevõlumaale. Praegu on seal küll pori ja märg, aga ma ei saa uskuda, et seal ikkagi ilus pole. Hakkame täna õhtul üheksa paiku sõitma. Arvestades oma pisukest sõidukogemust olen ma muidugi pisut ... mis nüüd öelda? murelik, ettevaatlik, tähelepanelik, sest hilja sõitmine on siiski hilja sõitmine. Aga muidu on põnev.
Loodus on mulle millegipärast väga oluline. Ei tahaks, et linnast välja ainult suvel minnakse ja sügise värvidest hoolimata kooli ja tööle pagetakse. Ärge rääkige mulle, et see on paratamatus! Kui teised nii ei taha mõelda, siis pole vajagi, aga minu elu on minu kätes: teen seda, mis meeldib ja kõik muu saab ka tehtud :) Sain eile õhtul Maiga kokku. Ta nimelt tõmbas mind patsist :))))) Aga olulisem on see, et mõtlesime järgmine reede jõhvikale minna. Raba on punane ja imeb jala igal sammul mõnusasti endasse. Loodetavasti paistab päike ja seal vesise lageda peal tunnen jälle, et korjan terve igaviku... Ei vaata kella ja teen tundideviisi ilusat üksluist tööd.