lugesin just poole peale Kaur Kenderi "Ebanormaalne". armastust on seal küll, nii nagu see on. hakkan vahepeal juba kartma, et nii see paratamatult ongi - alati eemal ja haihtub olematuks, kui lähemale tulla, igatsev, illusioonidest läbipõimitud, mis omaette välja mõeldud. ma kardan, selliseid inimesi, kelle jaoks võib tunne lüüa kõik pikali või muuta olematuks ja meenutamatukski. midagi PEAB jääma, millest ma võin oma lahendusi tuletada ja millele toetudes oma valikuid teha. kas ma võin olla kellelegi nii kallis? tahan just jõuda inimestele väga lähedale, aga kas ma leian iga kord julgust riskida, et päris mina näitamisega purustaks see lummuse? peategelane muutub raamatu jooksul oma tahtmistes selgemaks ja kindlamaks. võib olla selgineb elu möödalibisedes, mida ta tahab ja vajab. see, kuhu kangelane raamatu lõppu jõuab ei ole veel kellegi teise saatus. see on vaid nii tõeline, kui sinu kõrval võitleva inimese areng. aga on oluline ükskord jõuda oma hingepõhja peegelduseni. õnnelik.