Tormirannamaa

Kui ma seal eelmine kord, aasta alguses käisin, siis oli seal ebatavaliselt vaikne. Kõik peale valguse oli tardunud ja härmas. Seekord - võib-olla ka sellepärast, et olime neljakesi - ei pannud ma loodust nii palju tähele. Sulgusime rohkem majakesse ja sukeldusime innu ja hooga helide maailma. Aga väljas möllas maru. Tormirannamaa! Vihm ei sadanud mitte ainult alla, vaid ka kõrvale ja üles, puud kiikusid nagu inimesed valmis iga hetk maa seest välja astuma ja tarmukalt kõike täide viima, millest nad žestikuleerides paistsid üksteisega rääkivat. Pime. Välja minnes valgustas õuetuli vaid väikest ala, aga hinge tekkis ärev tunne, sest ümberringi igal pool toimus midagi - ebatavalist, müstilist, vägevat.
Kui esimest korda elekter ära läks, siis reageerisime sellele kui mitte hirmuga, siis täie tähelepanuga ja mõtted sõelusid võimalusi, mis nüüd? Ainult korraks - tuli süttis peagi jälle. Järgmine kord vakatas Polina lause vaid hetkeks ja jätkus kohe pimeduses segamatult - ja siis jälle valguses. Tõstsime vaid küünla lauale ja kustutasime tuled. Nii oligi parem. Mõte jooksis, analüüsisime, kritiseerisime, arvasime, mängisime, kuulasime, valisime pille, häälestasime, sobitasime - uhh! Kuni mõte kinni jooksis ja tundus, et magama minna on siiski targem. Kogunes kava ja sigines muusika. Ühtmoodi hingamine, uued arusaamised, üksteisega arvestamine, naer ja väsimus, aga loomingulisus sai lennata. Johannal oli uus suurepärase kõlaga fiidel ja otsustasime kasutusele võtta muidki uuendusi, võiks öelda isegi modernsusi :) Nii lihtne oligi täita minu unistus ja siduda lahti kammitsais käed... Aitähh teile!!!
Nende päevade jooksul jõudsime rääkida nii mõnestki asjast. Las need jäävad selle kauge majakese seinte vahele. Sinna, kus on turvaline kõneleda. Ainult omavahel - tulevikust, mida keegi ei tea, ja olevikust, mida põhjani ei tunne.
Tagasiteel tabas meid äge hoovihm. Tee ujus ja vihm peksis vastu autot. Mängisime Dana ja Polinaga õhtul oldes ja alles siis taipasime, KUI väsinud me olime. Viimased päevad olid väga intensiivsed, täis mõttetööd, uusi kohti ja muljeid. Ei puudunud palju, et ma võinuks lihtsalt nutma hakata. Kui ma issile paari sõnaga meie reisist rääkisin, siis tabas ta ära ja küsis, miks on koos olemine mulle raske? Tõesti on. Kõik on ju hästi, mulle meeldivad väga need inimesed, need tegevused, kohad, aga ikka on raske. Ju ma siis ei suuda olla mina ise...