Armastan

Armastan ootamatusi, mis elu toob. Ja vahel ütlen "ei" inertsist kulgemisele. Samas on tunne, et libisen läbi päevade ja ei jõuagi märgata. Märgata, et ühel imelisel päeval paistab päike ja teinekord särab keegi mu kõrval oma sisemisest hõõgumisest, mida ma ettevaatlikult õhutan, ja et tahtsin kellelegi öelda või teoga näidata, et hoolin ja tuletada endale meelde, mida ma ise Sinult ootan. Kõik on võimalik.
Aega on jäänud nii vähe, et ma ei "raiska" seda üksinda klassis harjutamisele. Mängin vaid seda, mis on tõeline ja vajalik - sel kordumatul hetkel. Ma tahaksin sukelduda huvitavasse ja uudsesse, kuid annan endale aru, et mingil määral tuleb ka tagaõu korras hoida.
Tundub, et kõige hoolikamalt pean hoidma sõprust ajaga - lausa kätel kandma, sest tema võimuses on mulle kõike anda, aga ka tähelepanematusest solvudes kõik võtta. Ka see, mida ma juba omaks pidasin.
Ei, ma ei ole veel kusagile välja jõudnud, aga tundub, et sellelt lähtepositsioonilt võin ühel hetkel tõusta ja läbida tuulekiirusel vahemaid...
Inimene avaneb, kui sa temaga kaasa mõtled. Tegelikult ei tabagi sa teda, vaid pakud enese parimat külge. Esimene samm ja ta on valmis sulle seda sama ulatama.
Praegu ma ei mõtle, vaid tegutsen. Varsti tahaks mõneks päevaks maavanaemaks hakata, kõlgutada jalgu kiiktoolis, küpsetada ahjuõunu ja siis leida, et noorus TULEB tagasi. Ma olen noor ja võin teha kõike seda, millest unistan. Ärme raiska ennast!