Endaga on vahel raske, sest ta vadistab liiga palju ja on nii palju asju, millega ta rahul pole ja mida tahaks....

(Oi, vaatasin, et see oli 200 postitus siin blogis. Juba! Kõik väärib tähistamist.)

Ma olen ikka egoistlikumaks muutunud küll. Palju õnne!!! (Nii irooniliselt kui tõsiselt rõõmustades.) Laheks veelgi. Ma pole vist kunagi oma sõpru väga hoidnud, mulle tundub, et nemad hoiavad mind. Ma ainult katsun nende tunnetega mitte mängida... ja minna ikkagi edasi. Mõnikord kasvatakse lahku - kellele see halb on?

Praegu on minu kodusolemise eesmärgiks võimalikult puhata. Ma tunnen, et ma sellega liiga hästi hakkama ei saa - nii palju muljeid ja inimesi. Kalleid, aga ma tahan puhata. Mitte reisist, magamatusest... ise ei saa ka aru, millest. Selle tegemisest, mida ma teha või muretseda ei tahtnud. Ja siis tahaks minna veel enam enda sisse. Või inimeste sisse. Mitte tungida, vaid koputada uksele, näiteks häirivate, vastikute ootamatustega. Rutiinne sissesõidetud tee mind praegu ei huvita.
Ma tahtsin öelda välja ühe mõtte, aga siiani ei julgenud. Nüüd ehk julgen... ...Tahaksin tulla välja sellest pildist, mis inimestel minust juba on. Minu sõpradel... (Ma kohe tunnen veidi kõhedusttekitavalt, et ma tahan mõneti täpselt vastupidiseid asju kui seal - lausrumalus või võiks püüda seda mõista?)

Võib juhtuda, et te seda ei märkakski. Võib-olla Te juba ootategi, et ma nii käituksin, et ma võingi kohe järgmine hetk nii käituda. Ma tahaksin teha seda, mis ma tahan ja üldse mitte minna kaasa vooluga. Olla igal hetkel uus ja mitte täita "lubadusi" - ise enda välja öeldud tahtmisi, millele teised vastu tuleksid. Rõõmuga muidugi ja see, et ma juba järgmist liblikat püüan, on ehk pettumustvalmisav. Aga mitte keegi ei ole sellisele kergemeelsusele vaatamata mulle vähem kallis ja ma tõesti ütlesin seda tundega, et teid igatsen. Aitäh, te oletegi minu jaoks väga olemas!!! Tundub, et ma ehk ei saa iga sõbraga igal järgneval õhtul kohvikusse minna, sest... minu jaoks oleks see üksluine korduv situatsioon. Ei tunne endas nii palju loovust, et sellest iga kord sündmus tekitada. Teeme midagi muud. Aega ju on. Teeme seda, millest me mõlemad põlema läheme ja milles me lendame... Mis just praegu on.

Ma ei saa teilt seda eeldada. Isegi mõistmist oodata oleks liiga suur häbematus. Ma usun, et mõni tuleb kaasa, teine jääb kõrvaltvaatajaks ja keski ei seedi ära. Aga ehk ma ka muutun enne tavaliseks, kui üldse mõni rakett kusagil põlema läheb. Kõik võib olla.

Kodus.
Nii lihtne ongi.

Kuidas õppida olema lihtne? Ja usaldada, et minu soovid viivad mind sinna, kuhu ma tahan? Kas siis pole nii, et minu soovid ongi minu tahtmised?

Imelikul kombel hakkab see lihtsaks muutuma, mida ma elult ootan. Vähemalt, mida ma praegu püüan. Enam ei ole eesmärgid nii abstraktsed ja ma ei pea kellegi teise küljes rippuma kartes, et muidu olen out-is. Aga teinud ei ole ma veel palju. Nüüd ikka veel kõik alles algab. Liiguks justkui kogu aeg järjest lõpust alguse poole. Õpiks ma vaid kuulama. Vaatama. Iseendaga koos... elama.

MA TAHAKS TEHA TORMI. OLLA TUJUKAS, NÄIDA HOOLIMATU, VABA

Ja siis nii nii nii tühjana. Iga aasta sel ajal mötlen vist seda sama - mul pole elus veel nii rasket aega olnud.

Mõnikord ma tunnen end nii armastatuna. See on imeline

Kõik lumi on sulanud, isegi mäed on üsna paljad. Läks soojaks ja ladistab vihma. Tuul on ka mõnus, müdistab akna taga. Rattaga koju sõita polnud nii mõnus, oleks siis vähemalt loodusega kontakti tundnud, aga kus sa sellega linnatänavail autode vahel.

Ma peaks ikka inimestega rohkem rääkima. Kõigest, mis keeruline tundub. Näiteks täna rääkisin Rieneckesega ja tuli mõte, et võiks oma rasket kaasaegset lugu talle ette mängida, nii nagu me vahel Johanna ja Aiviga üksteisele tundi tegime. Hea mõte oli. See, mis ta ütles, avas minu jaoks selle loo ilu ja järsku teadsin isegi seda, mida ma tehniliste kohtadega ette peaksin võtma, rääkimata sellest, et kogu vorm ja mõte palju selgemaks sai. Vähestest sõnadest. Mul tekkis lihtsalt ettekujutus ja palju ideid, kuidas üks või teine koht kõlada võiks ja kuidas ma seda just mängida tahan. Aitäh!

Ma tunnen, et ma tõeliselt, tõeliselt, tõeliselt vajan puhkust. Ilu, hoolitsust, vaheldust, midagi muudki peale haarjutamise ja muretsemise. Miks ma üldse nii palju muretsen? Võib-olla on see veel midagi muud peale muretsemise? Vot selliste küsimustega tahaksingi tegeleda. Ma ei näe enam tervikut.

Ma tunnen, et olen imelik. Raske seletada. Ehk kodus, harjunud ümbruses oskan ennast paremini hinnata. Näib, et ma vajan inimesi. Nendega rääkida on nii tore. Ma ei jaksa olla positiivne, et öelda, et jaa, mulle kangesti meeldib Šveitsis. Praegu pole ma mitte milleski kindel. Naljakas periood minu elus. Kuidagi mitteminulik. Avastasin paar minutit tagasi, et juba üheksa päeva pärast lendan koju. Ma polnud seda varem märganud. Mõned asjad tuleks enne ära teha...

Tali